31.7.15

Aprikoosi-martsipanikook väikese vimkaga


Kuniks turud on kuldseid aprikoose veel täis, tuleks neid ka koogina ahju visata. Siin küpsetises on nad endale kaaslaseks saanud minu suure lemmiku martsipani ja uudse maitsekombona tüümiani. Idee seda muidu soolase toiduga paari pandud maitserohelist aprikoosi ja martsipaniga koos kasutada sain siit blogist. Idee tundus retsepti nähes kohe hea ning ka kooki maitstes ei pidanud ma pettuma. Tüümian andis martsipanimagusale koogile just selle mõnusa väikese karuse õhetuse, mis vaja. :D karune õhetus, no palun... Aga just nii see maitse mu keelel sõnadeks vormus. Võta või jäta. (Soovitan võtta. Kohe mitu tükki.)


Sellised õhukesed pärmi-lehttaignal koogid on head kiired valmistada ning just parajad pärast õhtusööki süüa, kui kõrge biskviittordi jaoks enam küll kõhus ruumi ei ole. Seda kooki kiitis isegi üks end "absoluutselt mitte magusasõbraks" kategoriseerinud inimene, nii et midagi vist tegin õigesti. :)  
Soovijaile sobiks siia juurde serveerida ka näiteks jäätisepalli või lusikatäie vaniljekastet, kindlasti ei jookse see külgi mööda maha. (...Polegi varem selle peale mõelnud, aga ka kõige otsesemas mõttes: ega jäätis mööda külgi maha küll ei jookse. Otse vastupidi. Istutab end pigem korralikult külje külge ega enam lahti lase.)



Aprikoosi-martsipanikook tüümianiga

26 cm vorm
  • 250 g pärmi-lehttainast
  • 100 g mandlimassi (kus vähemalt 60% mandleid)
  • 18 aprikoosi (lugesin pildilt üle)
  • 1-2 sl suhkrut
  • 2 sl sidrunimahla
  • paar oksa värsket või 1 tl kuivatatud tüümiani

Sulata pärmi-lehttainas ning suru küpsetuspaberiga kaetud 26 cm lahtikäivasse või pirukavormi. Pudista mandlimartsipan ühtlaselt põhjale. Eesti turult on kõrge, üle 60% mandlisisaldusega martsipanivalikust saada laiemalt näiteks Odense mandlimass. Teised, näiteks ka Kalevi omad, jäävad ikka sinna 20% kanti. Kui kasutad madalama mandlisisaldusega martsipani, ära aprikoosidele suhkrut lisa, martsipan on ise juba piisavalt magus. 


Võid loomulikult põhja katta ka isetehtud martsipani, ehk mandlijahu, tuhksuhkru ja munavalge seguga. Kogused ja täpsem õpetus, kuidas ise kodus martsipani teha, näiteks siit lehelt.

 
Lõika aprikoosid pooleks ja eemalda kivi. Kata taignapõhi tihedalt üksteise vastu surutud aprikoosipoolikutega. Puista peale suhkur, piserda ühtlaselt sidrunimahlaga üle ning viimasena raputa peale tüümian. Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 25 minutit, kuni koogi servad on kuldsed ja aprikoosid krimpsu tõmbunud. 




Tüümian on minu köögis pigem ikka kuivatet kujul. Vahel tuleb isu värsket tüümiani kuhugi raputada-lisada ja Grüne Fee aitab oma pottidega hädast välja. Punnitan ma aga mis punnitan, tervet tüümianit ei jõua ma ära kasutada enne kui taim vaikselt närbuma hakkab. Kastan ma, mis kastan... Nii et pooled oksad olen tavaliselt ära kuivatanud. Eriti nüüd suvisel ajal käib see kähku: küpsetuspaberile ja kapi otsa seisma ja juba järgmisel päeval saab kuivanud lehed ja väiksemaks murtud oksad maitseainetopsi ümber valada. Abiks ikka! Kuni järgmise potini. :)


Koogi kõrvale küll nukra meloodiaga, aga kui ilusat Ellioti Between the Bars'i.



30.7.15

Kitsejuustu crostini maasikatega


Tean tean, tegelikult tuleks kirjutada kitsepiimajuust. Kui päris täpne olla, siis siin retseptis lausa kitsepiima toorjuust. Sest ega ma ju kitsest juustu tee. Sel korral aga paluks silm kinni pigistada, sest kitsejuust kõlab palju armsamalt. Nagu ka lambajuust. Kes norimist ikkagi veel ei jäta, neile lajatan traditsioonikaardi: kas lehmakommi peaks ka ümber lehmapiimakommiks nimetama?

Heleda ciabatta'ga

Need väikesed ampsud on suvel imeilusad ja head lauale kanda, kuni pearoog veel (grillil) valmib ja klaasikesele kihisevale väärikat ja kaunist lisandit vaja. Ka ettevalmistused ei ole just aeganõudvad, vaja ainult juust saiale määrida ning kui külalisedvaikselt saabuma hakkavad, need paariks minutiks haju lükata. Punane-roheline ilu peale ja suupisted on serveerimiseks valmis!

Crostini ehk röstitud ciabatta on, nagu nimi arvata lubab, pärit Itaaliast, juurtega keskajas, mil talupojad sõid oma toitu röstitud leivalt. Miks leivalt? Sest taldrikuid ei olnud. Miks röstitud? Et kodukootud söödav taldrik oleks kõvem ja suudaks toitu kanda. No näed, kõigel, ka röstsaial on tegelikult praktiline ajalugu. ;)

Muide, keda toidu ajalugu huvitab, heitke pilk peale ka sellele toidu ajajoonele. Päris huvitav skaala on neil: et kimchi't hakati tegema juba vähemalt 7. sajandil ja et juba 1395. aastast on teada märkmeid ingveriküpsiste ehk piparkookide tegemise kohta. Ja et alates 2009. aastast eksisteerib eraldi mõiste Twitteri retsepti kohta: twecipe. Ehk siis kuni 140 tähemärgist koosnev retsept. Tvitsept? :P

...Peaks neile ainult natuke juurde lisama infot, näiteks Mardi leiva tekkeloost siinsamas Tallinna vanalinnas. ;)

 
Tumeda ciabatta'ga 

Kitsejuustu crostini maasikatega

  • mini ciabatta'sid, tume või hele, mõlemaga on hää
  • oliivõli
  • kitsepiima toorjuustu
  • musta pipart
  • maasikaid
  • värsket basiilikut

Lõika ciabatta viiludeks ning piserda mõlemalt poolt kvaliteetse oliivõliga. Määri igale viilule paksult kitsepiima toorjuustu ning keeruta veskist peale musta pipart. Rösti saiaviile 220 kraadi juures grillrežiimil, kuni juust on pealt kuiv ning saiaääred hakkavad pruuniks tõmbuma. See võtab aega umbes 5-7 minutit. 





Võta saiad ahjust, lõika peale maasikaid ja kaunista basiilikulehega. Serveeri soojalt, kaaslaseks mullijook.  

Kuniks veel nina arvuti ees, vaata ja kuula kõrvale head lugu filmist Across the Universe. Video köidab. Ei saa midagi öelda. 



29.7.15

Peedi okroška



Suvi ja külmad supid! Jaa! Mis siis veel muret, kui värsked ürdid on oma aiast võtta. Kui kaljasupp (veel) end minu lemmikute sekka pole upitanud, siis keefiri baasil külmsuppe sööks suvel kas või igal päikeselisel päeval! Rõõsa roosa või köögiviljavärviline "valge puljongiga", minu kaussi sobib ta igati. 


Mäletan, et väiksena ei saanud ma aru, kuidas täiskasvanud ometi rosoljet süüa suudavad. Peet ja heeringas koos, võeh, ja veel sellist roosat värvi! Ei minu liivakastivormid ega üle lahe Soomest toodud nuku kleit ei olnud ka nii fuksia, kui vanaema kristallkausisvaadis serveeritud salat. Õnneks sellest rumalusest kasvasin ma välja ja peedi-heeringa kooslus on ka siin supis imehea! ;) 


Keefiri külmsupp tuleks paar tundi enne söömist valmis teha ning külmkappi lõunat ootama jätta. Nii saab supp maitsekam ning on ka söömise ajaks meeldivalt jahe. Kõrvale serveeri väikestest kaussidest head ja paremat, mida sööjad oma äranägemise järgi saaksid supile tõsta. Peale keedumuna ja maitserohelise sobiks lauale ka mõni kala, näiteks heeringas ja suitsukala, ning miks mitte ka suitsusingikuubikud neile, kest uimelistest suurt ei pea.





Peedi okroška

  • 500 g keedetud (või röstitud) peeti
  • 2 l keefirit
  • 4 värsket kurki
  • suuuuur punt tilli
  • suuuur punt sibulapealseid
  • suuur punt peterselli
  • soola
  • pipart
  • Serveerimiseks keedetud muna (1 sööja kohta), maitserohelist, suitsukala, heeringat, vürtskilu, singikuubikuid ...

Haki peet ja kurk väikesteks kuubikuteks. Lõika kääridega või haki noaga till, roheline sibul ja petersell peedi juurde. Maitsesta pigem tugevalt soola ja pipraga. Vala peale 1 liiter keefirit, sega läbi ning pane potitäis külmkappi maitsestuma. 




Enne serveerimist sega juurde teine liiter keefirit ja timmi soola-pipraga maitse sobivaks. 



Serveeri laual supi juurde väikestes kaussides keedetud muna, tilli ja muud maitserohelist, erinevaid kalalisi, soovi korral ka sinki jms, mida kõik ise saaksid enda kaussi supile lisada. Meil oli laual peale muna ja tilli veel suitsulatikas ja kõikse klassikalisem heeringafilee. Latikas tuli otse Piirissaare kalurite käest, ning selle sügav suitsune maitse sobis supiga suurepäraselt (teate ju küll, natuke kuiv, mitte nagu need poe suitsukalad, mis on ma kahtlustan ka suuremate kaalunumbrite jahil vett ja süstalt näinud...) Tasus kõik selle imepeenetest luudest puhastamise silmarikkumise ära! Suitsukala oli lausa nii hea, et ma ei osanud valida, mida supile panna. :D oh, neid suviseid muresid. Heeringat ta siiski pjedestaali esikohalt päris ära ei suutnud lükata. Tegin kompromissi. Poolel kausil heeringas, poolel suitsulatikas. Ütleks, et võit-võit olukord, kus mina sain mõlemad võidud. ;)



Suitsulatikas otse Peipsi lainete vahelt



Kuigi tegime suppi ettenägelikult suuuure potitäie, seda liiga pikaks ajaks ei jatkunud. Aga ega me kurda! Poes keefirit jagub ja kuni till veel õitsema ei ole läinud, tuleb kindlasti veel mõni külmsupitegu ette võtta. :)

Laulusoovituseks sobib okroška ja suvega lausa suurepäraselt vana hea Pärlipüüdja



28.7.15

Kirju polaarkoer


Suvel suvilas (heh, ja talved tuleks veeta tallis?) ei taha pikalt kuuma ahju ees seista, aga ega see tähenda, et magusaisu kuhugi kaoks. Eks tulebki siis pilk pöörata ahjuvabade retseptide poole. Ning mida kõrgemale õuetemperatuur ronib (nali naljaks, unistada ju võib...), seda külmemat magusaampsu ka kõht tahab. 


Eelmisel nädalal veetsin mõned päevad maal vanemate juures, ning teate ju küll seda linnast väljas tunnet, kui suured poed tunduvad viimased kohad, kuhu tahaks oma jalga tõsta. Käisin siis emaga kohalikus pisipoes piima-leiba ostmas, kui sabas seistes tundus, et ega ilma magusata me seda päeva üle ela. Kassa kõrval oli koogilett ning meie mõlema pilgud fikseerisid esimesena Kirju koera. Vaatasime sõnatult üksteisele otsa ja noogutasime. Kodus oli just üks pakk küpsiseid ootamas. Tõin jooksuga kondenspiimapurgi ja läksin marmelaadi otsima, kui ...mida ei ole, seda pole. Võtsin siis hoopis paki marmelaadikomme, Tiina nimeks, mis pärast sööjate üksmeelel sobisid kooki isegi paremini kui marmelaad. Mets mustikatest sinamas, ei saanud ju seda kasutamata jätta ja kook sai suviselt mustikamarjane. 


Kirjust koerast sai Kirju polaarkoer, sest oma aja istus ta meil sügavkülmas. Seekord sai krants värviline, aga mõte lendas edasi, et kui juba pooluselt, siis ilmselt leidub seal pigem valge karvaga koeri. Päris polaarkoera peaks seega tegema sellise, mille retseptist kakao ära jätta ning küpsise-marmelaadi-kondenspiimasegule näiteks india pähkleid ja miskit heledat, näiteks valgeid sõstraid lisada. Katsetamisrõõmu ees ootamas kui palju ;)




Kirju polaarkoer


  • 180 g ehk 1 pakk kandilisi küpsiseid, näiteks Selga
  • 175 g ehk 1 pakk Tiina komme
  • 2 sl kakaopulbrit
  • 300 g suhkruga kondenspiima
  • 300-400 g mustikaid

Koogitegu algab nagu Kirju koeraga ikka. Purusta küpsised väikesteks tükkideks ja haki marmelaadikommid. 



Sega kausis küpsised, kommid, kakaopulber ja kondenspiim. Segu saab päris tihke, nii et tugevamad käed kuluvad ära. Laota lauale toidukile ning hakka koera kokku panema.





Tahtsin, et mustikad jääksid koogis terved. Kuna ülejäänud mass jääb pigem tihke, ei saa neid muude ainetega enne rulli vormimist kokku segada. Et marjad katki ei läheks, tõsta lusikaga kilele vaheldumisi küpsisesegu ning pihuga mustikaid.





Ürita jaotada mustikad nii, et nad puutuksid võimalikult palju seguga kokku. Rulli kile tihedalt ümber mustika-küpsisesegu ning pane koer sügavkülma vähemalt neljaks tunniks tahenema. Tiina marmelaad sobis siia eriti hästi, sest külmunud kommide glasuur krõmpsus hamba all mõnusalt ja lisas koogile nii maitset kui ka tekstuuri. 




Serveerimiseks lõika rull viiludeks, nagu Kirju koeraga ikka. Auh ja head isu! Kõrvale laulusoovituseks maakodule sobiv sirtsude sirin ja lindude vidin. Ei mingi makimuusika siia sobi! 



27.7.15

Maailma parimad rabarberimuffinid


No ei saanud ka see rabarberihooaeg muidu mööda saadetud, kui oli vaja nami-nami maailma parimaid rabarberimuffineid teha. Sel korral läksid nad aga väikestesse vormidesse, et neid hea ampsukas süüa oleks. Retseptis olevad taignakogused jätsin samaks, hapukoore asemel kasutasin maitsestamata jogurtit ning maitseks lisasin ka ka kardemoni. Muffinid tulid ausad ja head ning kadusid laualt sama kiiresti, nagu alati.

Olen avastanud, et minimuffinid kaovad suurema seltskonna puhul isegi kiiremini, kui tavasuuruses keeksikesed. Kui tavalisi muffineid võetakse ikka viisakusest üks, maiamad kaks, siis neid minivariante süüakse ikka järjest, kuni vaagnal põhi peal. Või okei, eestlaslikult jäetakse ikka viimane alles (..sest isegi * ei võta viimast, oli nii see ütlemine?). Ja siis pannakse asi suure kella külge, et ikka tuleb kõik ära süüa, sest muidu ei tule järgmine päev ilus ilm. Ja küll siis mõni käsi ikka sirutubki ja sööb (mõnu)ohkega ka viimase muffinikese ära. 

Tuli tuttav ette? :P 

Ühesõnaga, nende muffinitega ilusa homsega probleeme ei ole. ;)


Rabarberimuffinid

24 minimuffinit
  • 2 muna
  • 1,5 dl suhkrut
  • 2,5 dl nisujahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat
  • 1 tl jahvatatud kaneeli
  • 3 kardemonikupra uhmerdatud seemned
  • 150 g hapukoort või maitsestamata jogurtit
  • 50 g sulavõid
  • 300 g rabarberit
Koori ja haki rabarber väikesteks tükkideks. (Minimuffinid ju siiski.) Vahusta munad suhkruga. Sega kuivained ja maitseained omavahel. Lisa munavahu hulka vaheldumisi maitsestamata jogurt, jahtunud sulavõi ja kuivained. Viimasena lisa rabarberitükid ja sega ühtlaseks. Jaota tainas muffinivormidesse ning küpseta 225 kraadi uures umbes 15-20 minutit, olenevalt ahju võimsusest. Minul läheb isegi selliste pisikeste jaoks vähemalt 20, ju ei ole ahi enam esimeses nooruses...


Serveeri õues päikese käes! Kõrvale kauni Regina Spektori Samson.


26.7.15

Mee-sinepimarinaadis lõhe


Mesi ja sinep. Nagu sukk ja saabas. Käivad ikka koos. Olgu siis kas salatikastmes või erinevates marinaadides. Ja ega meesinep ka ilma asjata popp pole. ;) Siin retseptis on nad koos maitset andmas lõhele. Mida lähemalt tulnud mesi, (Eesti mummid üle kõige!) ja kaugemalt tulnud sinep (Loe: Mida lähemalt Dijonile ehk Maille' on parim ja selleks ka jääb! Vabandust, Põltsamaa Kange...), seda maitsvam kala saab. Kindlasti tuleks siin retseptis kasutada teralist sinepit, et terakesed kuuma saades vaikselt end röstiksid ja tuppa eriti mõnusat hõngu tooksid. 

Lõhefileed võib sama hästi kui grillil või ahjus, valmistada ka pannil. Ei tuleks karta, et kala kuidagi kuiv või halvem jääb. Eriti kui on nahaga tükk, on üleküpsetamisoht imeväike ja võid kindel olla, et kala külge keerates ka kuhugi laiali ei lagune. Lisaks mugavusele saab pannil tehtud lõhe ka imekiiresti valmis, nii et kui aega palju ei ole ja vaja maitsev ning esinduslik õhtusöök lauale saada, on pannikala hea valik. 



Mee-sinepi lõhe  

kahele
  • 400 g nahaga lõhefileed
  • 1 sl teralist Dijoni sinepit
  • 1 sl mett
  • 1 sidrun
  • soola
  • pipart
  • õli praadimiseks

Lõika lõhefilee koos nahaga portsjoniteks, millisena soovid seda serveerida. Sega kausis omavahel poolest sidrunist pressitud mahl, mesi ja sinep. Sega kuni mesi on lahustunud ja marinaad ühtlane. Maitsesta soola ja värskelt purustatud pipraga ning määri segu kalale. Kui aega on, lase kalal marinaadiga pool tunnikest puhata, aga võid fileed ka kohe pannile visata. Kui aega ja võimalust on, sobib samamoodi ette valmistatud kala ka loomulikult grillil või ahjus valmistada. Grillil siis tuleks fileedele küll fooliumitekk ümber mässida, et nad liialt otsest kuuma ei saaks. 

Pane lõhefileed vähese õliga tulisele pannile, nahk allpool. Küpseta kala pannil liigutamata, kuni nahk on krõbe ja kala äärtest umbes 1 cm jagu heleroosat küpsenud värvi. See peaks aega võtma nii 2-3 minutit, olenevalt lõhefilee paksusest. Keera fileed ringi ning küpseta, jälle neid pannil liigutamata, umbes 1 minut, kuni köök on mee- ja sinepilõhna täis. Igaks juhuks võid piiluda, kas kala ka seest on küps, kuid tavaliselt peaks see nn 1 cm reegel ühtlase paksusega fileedel toimima. Hea oleks, kui kala liiga palju pannil ringi ei käi, vaid ühe koha peal püsib. Nii saab marinaad kõige paremini kalale mõnusa karamellise kooriku küpsetada. 

Serveeri kala kuumalt värske salati või soovi korral ka riisiga. Ja kõrvailuks otse kuuekümnendatest: vahvad ja vallatud Shangri-Las'd!



25.7.15

Ploomikrõbedik



Hea haldjas tegi nii, et minuni jõudis suur kastitäis ploome. Siniseid ja lillasid ja kollaseid. Kuna eelmisest sügisest saati ei ole ploomidega maiustada saanud, kadus suur osa sellest hunnikust esimese hooga kohe kõhtu. (Isegi suutsin olla mõistlik ja piiri pidada, kõhuvalude käes ei vaevelnud. Küll veel jõuab selle nalja paari kuu pärast, kui Eestis ploomid valmis, ära teha.) 

Kui tumedad ploomid olid imehääd ka niisama süüa, siis kollased olid kõvad ja sellise näoga, et enne lähevad halvaks kui söömiseks piisavalt magusaks järelküpsevad. Ju võeti vaesekesed ikkagi liiga vara oksa küljest ära. Egas midagi! Tuleb neist midagi muud maitsvat välja võluda!

Viskasin nad vormi, peale krõbe kaerahelbetekk ning pärast kausis sai kõik see hapukas krõmps kaunidus kaaslaseks magusa jäätisepalli lemmik jätsionult Eskimolt! Super! :) 


Sõna krõbedik on minu meelest eesti keeles nii vahva! Oma crumble'id võiksid kõik anglofiilid minu arvates ...     ära muuta. :D Ka teised uued ning eestitatud köögisõnad olen enamjaolt omaks võtnud, orsottodest segadike, krõbesaiade ja tatrottodeni välja. Pähkella koduse Nutella nimeks on lausa geniaalne! Ainuke sõna, mis minu isiklikus ÕSis veel päris enda kohta ei ole leidnud, on mahedik. Ei ole need smuutid midagi nii mahdad kõik! Aga äkki ma veel harjun ja kasvan suureks ja saan selle sõnaga üks päev sõbraks. 




Ploomikrõbedik

  • 500g ploome (kividega kaal, umbes 10)
  • 50 suhkrut
  • 150 g täistera kaerahelbeid
  • 50 g sulatatud võid
  • 1 tl jahvatatud kaneeli
  • serveerimiseks vaniljejäätist


Kaerahelbevormi tegemine on lihtsamast lihtsam. Lõika ploomid pooleks, eemalda kivi ja aseta ahjuvormi, lõikepind ülal. Sega kaerahelbed suhkru, sulavõi ja kaneeliga. Puista puru ploomidele ning küpseta krõbedikku 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni kate on pealt kuldne. Lase veidi vormis jahtuda ning serveeri soojalt koos vaniljejäätisega.

Näha on, et need ploomid vabatahtlikult oma kive ära ei andnud...



Hapu ja magus ja krõbe koos, mmm! Eriti veel, kui kõrvale kuulata nostalgialainel jätkates The Connellsi kuulsaimat lugu



 

24.7.15

Spinati-kodujuustuvorm


Kes ütles, et pirukal peab olema põhi? Ja kes ütles, et kui oma juba põhjata pirukale tahad ilusat mustrit, nagu ameerika filmides alati on, peab selle taignaribadest tegema? 

Kuna põhjata pirukas tundus natuke naljakas selle roa kohta öelda, umbes nagu peedita rosolje, siis sai ta omale nimeks vorm. Ja see ilus muster peal on taigna asemel kõige tavalisemast Eesti juustust viilutatud ja lõigatud ja punutud. 

Kõik piimatoodete ja roheliste köögiviljade fännid teavad, et need kaks, kodujuust ja spinat, sobivad imehästi kokku. Nii värskena salatis kui miks mitte ka püreestatult smuutis ja klassikalises põhjaga pirukas nüüd ka vormis! Rohe-valge roog sai mahlane ja maitsev ning suviselt kerge. Ja ilus ka. Tee järgi! :)



Spinati-kodujuustuvorm 

24-cm ahjuvorm
  • 500 g kodujuustu
  • 400 g spinatit
  • 4 muna
  • 125 ml maitsestamata paksemat jogurtit (või hapukoort)
  • soola
  • pipart
  • 3-4 viilu juustu
Klopi muna suures kausis lahti. Lisa jogurt, kodujuust ja spinat. (Kasutasin sel korral kitsepiimajogurtit, aga kahjuks lõpptulemuses mingit erilist kitse tunda ei jäänud, nii et ega vist eriti vahet ei ole, kes piima eest vastutav on.) Minul lendas kaussi külmutatud spinatit, millel lasin üleöö külmkapis sulada. Kui kasutad värsket spinatit, siis aseta lehed koos sõelaga umbes 30 sekundiks keevasse vette, seejärel nõruta, pigista nad kuivaks ja haki. Maitsesta segu soola ja pipraga ning vala ahjuvormi. 


Küpseta vormi 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni pealmine kiht on tahenenud, kuid sisu veel natuke võdiseb. Tõmba juustust viilud ning lõika need piklikeks ribadeks. Võta vorm ahjust, punu juustust meelepärane muster ning küpseta vormi veel umbes 10-15 minutit, kuni juust on sulanud ning vorm keskelt enam ei võdise. 



Lase natuke jahtuda ja taheneda, et vormi oleks kergem lõigata. Serveeri näiteks tomatisalatiga.

Laulusoovituseks Elliot Smithi Fond Farewell. Vanu lemmikuid on tore taasavastada. ;)



23.7.15

Rukkikama sõrnikud


Tartu Mill on turule toonud uue kamajahu, suurema rukkisisaldusega kui nn klassikaline ja kirjade järgi nisuvaba. Tavaline kama meeldib mulle hullupööra, nii et ka uus tuli esimesel võimalusel ära proovida. & kiidan täitsa heaks! Kama nagu kama ikka, ainult natuke tugevama pähklise-rukkisema maitsega kui tavaline mahedam variant. 





Muide, kama on ka üks paarist magustoidust, kus suhkrut minu meelest ei saa tervislikuma mee vms magustajaga asendada. No täiesti vale maitse jääks ju! :D Kama on üks ja teine on kakao. Meega kakao jääb minu meelest lääge ning mee kasulikkus kaob kuumutamisel niikuinii, et ei mingit vabandust! Vana hea suhkrutoos välja!

22.7.15

Lihtsad sidruni-tilli lõheliblikad ja kookosriis


Kui liblikaid isegi hetkel kõhus ei ole, siis taldrikule võiksid nad ikka ju jõuda, ei? Suvi ju siiski! Või nii nad vähemalt väidavad. Seal kalendris. Õue vaadates ei teagi, kas peaks selle olluse enda jaoks mõtlema veel kevadeks või juba sügiseks...

Need ilusad tiivulised, mis õues puudu, jõuavad taldrikule aga imelihtsalt! Lõheliblikad on vahvam vorm kuidas tavalist nahaga lõhefileed serveerida. Fileest tuleb ainult parajad piklikud tükid lõigata, keskelt nahani sisselõige teha ning nahaga poolte seljad kokku panna. Külili ahjuplaadile, maitseks siuh-säuh sidrunit, tilli, soola-pipart juurde ning voilà, hõrk kala jõuab pea ise lauale.

Aga et ainult kalast kõhtu täis saa, tegin kõrvale riisi. Mitte aga tavalist keedetud-aurutatud varianti, vaid aasiahõngulist kookosriisi. Konsistentsilt meenutab see oma kreemja tekstuuriga natuke risotot, maitse läheb aga sinna taipäraste karride kanti, kus kookosega on särtsu lisamiseks paari pandud hapukad tsitrulised.

21.7.15

Kõrvitsasupp sinihallitusjuustuga


Päikesekuivatatud tomatid sobivad imehästi nii näksik suupistelauale kui ka kasutamiseks toiduvalmistamisel, et roogadele vahemerelist maitset anda. Ega see päike seal nimes ilmaasjata pole. 

Kõrvitsasupp sinihallitusjuustuga

20.7.15

Krõbe kaerahelbemüsli


Tegusa nädala alguseks üks mõnus müsliretsept! Hommikud algavad minul nui neljaks hommikusöögiga. Ja just magusa hommikusöögiga! Prantsusmaal elades harjusin ma süsivesikutega nii ära, et ei omletid ega võileivad mulle kahjuks enam hommikul ei istu. Ikka kas puder, hommikuhelbed-müslid, marjad-puuviljad, jogurtid-kohupiimad, smuutid jne...

Enamik poes müügil olevatest müslidest ja helvestest on hirrrmmagusad ja oma müsli teen alati ise. Sest oleme ausad, keskmised crunchy müslid maitsevad nangu suhkrupapp ja paremate ökomüslide hinnaklass jääb sinna pilvede kõrguse kanti. Müslidest veel hullemad on aga hommikuhelbed, mis lisaks veel ka kõhtu ei täida. Kui aga tõesti parajasti kaerahelveste röstimiseks aega ei ole, siis poe helvestest sobivad mulle vist ainsatena naturaalsed Fitness'id. 

Eks müsli sisse sobib visata vastavalt oma maitsele kõike, mis parajasti kapis hää tundub. Alates kuivatatud marjadest-puuviljadest pähklite-seemneteni välja. Peab ainult meeles pidama, et rosinad ja muu selline tuleb müsli hulka segada alles pärast ahjus käimist, muidu kõrbevad nad mõruks.

Siin on müsli põhiretsept, mida mina kasutan, ja kuhu siis vastavalt head ja paremat lisan.




Krõbe kaerahelbemüsli

  • 400 g täistera kaerahelbeid
  • 1 dl kodust (kanget) õunamahla
  • 2 sl mett
  • 1 sl suhkrut
  • 100 g pähkleid-seemneid, näiteks 75 g maapähkleid ja 25 g päevalilleseemneid
  • 1 tl kaneeli
  • 1 tl ingveripulbrit
  • 3 kardemonikupart
  • 100 g kuivatatud puuvilju, näiteks rosinaid ja jõhvikaid

Lahusta mesi ja suhkur õunamahlas. Lisa kaerahelbed, kaneel, ingver, ja uhmerdatud kardemoniseemned ning sega korralikult läbi. Lase kaerahelvestel seista vähemalt pool tundi, et nad vedeliku endasse tõmbaksid ja paisuda saaksid. 


Haki pähklid jämedalt ja sega koos seemnetega kaerahelvestesse. Kuumuta ahi 180 kraadini. Vala müslisegu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti umbes 40 minutit, paar-kolm korda puulabidaga kaerahelbeid segades, et nad ühtlasemalt küpseksid. Ääred tahavad ikka natuke kiiremini krõbedaks minna. Võta plaat kohe välja, kui helbed jumet hakkavad võtma ja jäta segu plaadile jahtuma. Kaerahelbed küpsevad veel edasi ja kibe ülekõrbenud müsli kõige parem just ei ole. 




Sega juurde kuivatatud puuviljad ja vala jahtunud müsli purki-karpi. Söö piima või jogurti või keefiri ning värskete puuviljade-marjadega. Ideaalne algus tegusaks päevaks! :) ...ja pean tunnistama, et eks vahel sirutub käsi müslipurgi poole ka siis, kui hommikust on tunde möödas. Ega ilmaasjata häštääg breakfastfordinner ehk hommikusöökõhtusöögiks sotsiaalmeedias nii popp pole.* :D 


Päeva ilusaks alguseks ja mõnusaks äratusteks virk laul Costume Party Two Door Cinema Clubilt.


* - 229 284 postitust Instagramis tänase seisuga :D :O





19.7.15

Brokolipüreesupp kookospiima ja suitsukanaga


Ah, mis rõõmus rohelus kausist vastu vaatab, kui brokoli jälle potti on jõudnud! Spargelkapsale lisasin siin supis kookost, laimi ja koriandrit-ingverit, nii et kokku sai taihõnguline roog, mis on samal ajal kerge, aga ka seest soojendav. Kui õue vaadata, siis kõik see hall panebki just sooja supi järgi isutama. Supp ise on suviselt lahja, nii et väheke tummisem lisand suitsukana näol sobib siia juurde imehästi. Kes kanasõbrad pole, võivad selle asendada ka näiteks suitsulõhe või -forelliga.

Varem, kui ainult suitsukana koiba või kintsuliha oli müügil, siis eriti tihti ma seda ei ostnud. Suitsukana maitseb mulle väga, aga kui pakist ikka pool prügikasti rändas (no ei ole ma selle naha ja rasva fänn), siis ei tundunud see just kõige mõistlikum ost. Nüüd aga on Tallegg hakanud tootma suitsutatud kanafileed, ilma nahata ja puha, kus pakist saab tip-top ilusa puhta filee. Nii et suitsu saanud kana on minu köögis tagasi!



Brokolipüreesupp kookose ja suitsukanaga

neljale


  • 600 g brokolit
  • 200 g kreemjat kookoskoort
  • 4 dl vett 
  • 1 tl ingveripulbrit
  • 0,5 tl purustatud koriandrit
  • näpuotsatäis tšillipulbrit
  • poole laimi mahl
  • soola
  • suitsukanafileed


Pane vesi ja õisikuteks murtud brokoli potti ning keeda kuni brokoli on poolpehme. Kui kasutad värsket brokolit, siis läheb selleks 7-10 minutit, kui külmutatud, siis umbes 5 minutit. Võta pott tulelt ja püreesta ühtlaseks. Pane supp tagasi pliidile ja lisa vürtsid, laimimahl ja kookoskoor. Lase uuesti keema tõusta ning ning maitsesta supp soolaga.

Serveeri brokolisuppi viiludeks lõigatud külma kanafileega. Teise poole laimi võid lõigata viiludeks ja lauale panna, et soovijad ka kaussi saaksid laimimahla lisada.  

Laulusoovituseks Astronautilist

18.7.15

Köögiviljadega munavalge-ahjuomlett



Kui kappi on jäänud ohtralt munavalgeid, näiteks pärast brüleekreemi tegu, siis on õige aeg ahju visata üks kohev omlett. Pannil olen omletivalmistamises ikka veel algaja ja pean häbiga tunnistama, et kolmandik kordadest, kui tahan omletti teha, jõuab lauale munapuder. Ja ega ma gaasipliidi liiga võimast leeki eluaeg ka süüdistada saa, mis keeramata omletil ei lase läbi hüübida, enne kui põhi kõrbema läheb. Eks on asi ikka pigem kokas. Oeh... 

Ahjuomletid see-eest tulevad mul päris ilusad välja, ja täiesti munapudru-kriisivabalt. :D Seekord siis lihavaba ja köögiviljavärviline. 




17.7.15

Lihtne kohupiima-moosikook


Nüüd, kus värsked marjad on omast käest võtta, jäävad moosipurgid suveunne, et sügisel taas ärgata ja oma talvist võidukäiku alustada. Kui aga külmkappi on kurvalt istuma jäänud poolik moosipurk, siis tuleks üks kiire moosikoogitegu ette võtta! Minul oli täpselt pool purki ploomimoosi, mis kohupiimaga koogis kokku sai. 



Kohupiima-moosikook 

11 x 35 cm koogivorm
  • 100 g küpsiseid, näiteks Selga
  • 50 g võid
  • pool purki ehk u 200 g meelepärast moosi, näiteks ploomimoosi
  • 200 g vaniljekohupiima 
  • 1 muna
  • 1 dl hapukoort
  • soovi korral 2 sl suhkrut

Põhja jaoks purusta küpsised ning sega sulavõiga. Suru segu 11 x 35 cm vormi ning määri põhjale ploomimoos. Katteks sega omavahel kohupiim, muna ja hapukoor. Kui kasutad haput moosi, lisa ka natuke suhkrut. Ilma tuleb pigem vähemagus kook. Kata moosikiht kohupiimaseguga ning küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni kook on pealt tahenenud. Lase jahtuda, võimalusel hoia üleöö külmkapis. 



Nii nagu juustukoogid, saavad ka kohupiimakoogid oma kõige parema meki just pärast jahedas rahulikult seista saamist. Nii et ükskõik kui head lõhnad ka köögis ei oleks, hoian ma kooke üleöö külmas, enne kui maiustama asun. Või noh, ideaalis vähemalt... :)

Laulusoovituseks Raphaël Prantsusmaa ekspresidendi modellnaiselt.

16.7.15

Virsikukompott vaniljega


Praegusel välismaiste luuviljade kõrghooajal peaks peale mooside-kookide vorpimise ja värskelt puuviljade söömise ka kompotiteo ette võtma. Konservvirsikuid söövad eestlased ju talvel päris tihti, kevadpühadest ja kohupiima-pashahooajast rääkimata! Selle asemel, et järgmine kord metallkonserv lahti kangutada, oleks ju nii tore hoopis enda moosiriiulilt üks virsikukompott haarata. 

Kompoti jaoks vali pigem tooremad ja kõvemad virsikud, et nad ka siirupis seistes oma tekstuuri ei kaotaks. Retseptis on kogused 600 grammi puuvilja kohta, aga soovitan korraga vähemalt paar kilo sisse teha, kui piisavalt suurt potti on. Kompott on hea nii kohe söömiseks kui ka hoidistamiseks.




Virsikukompott

  • 600 g virsikuid (kivideta kaal)
  • 2 dl vett
  • 200 g suhkrut
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat või 2 tl vaniljesuhkrut
  • 1 laimi või poole sidruni mahl

Lõika virsikud meelepärasteks tükkideks ja pane vee, suhkru, vanilje ja laimi- või sidrunimahlaga potti. Mina lõikasin puuviljad pigem õhukesteks sektoriteks, et nad pärast purgis vähem ruumi võtaksid. Eks poolikud virsikud, nagu tavaliselt konservides, on ka ilusad, aga kui söömiseks läheb, peab ju neid niikuinii suhu mahtumiseks lõikama. Praktilisus võitis. ;)



Kuumuta potitäis keemiseni ja keeda madalal tulel umbes 10 minutit, kuni vedelik on siirupine ja virsikud värvi muutnud. Riisu tekkinud vaht, kui soovid kompotti hoidistada ning pane virsikud koos vedelikuga steriliseeritud purkidesse. Kui teed kompoti kohe söömiseks, ei pea vahtu pealt koorima. 


Serveeri näiteks vaniljejäätise, kohupiimakreemi, maitsestamata jogurti või pannkookidega. Mm... Viib keele alla! 


Mis veel tore oli, on see, et virsikud muutsid kuumutades värvi! Algselt suhteliselt heleda viljalihaga virsikud läksid potis sügavkuldseks. Kui nüüd mõelda, siis konservist tulevad ka ju alati üht sama tumekollast värvi viljad välja. Eks siin mingi loogika vist on..

Kompotiteo kõrvale kuula asjakohast Stranglers'i laulu Peaches.