31.8.15

Tumedad ja heledad martsipani-šokolaaditrühvlid ja lihtsad nugatikommid


Viimasel ajal on vist kõik eestlased kalendrisse piilunud ja taibanud, et kiirelt tuleb veel (iga päev) suvepidusid korraldada ja viimaseid õuesolemiseks sobivaid õhtuid ära kasutada. Lisaks veel kõik vabaõhuüritused-kontserdid-konverentsid-teatrietendused, kuhu tahaks jõuda. Ja kõige selle otsa veel need sõbrad-tuttavad, kellel suvelõpul sünnipäev on ning kes ka tahavad osad õhtud endale broneerida. Ja lisaks veel kõigele sellele on september ikka see kuu, kui alustatakse uusi õpinguid, vahetatakse tööd või elukohta. Nii et ports soolaleibasid ja ärasaatmispidusid ka veel kõige eelmainitu sekka. Nii et tundub, et kõik maailma plaanid on kontsentreerunud augusti lõppu ning kodus liiga pikalt ei saagi olla. 


Oh seda magusat kiirustamist. Tegelikult ma ju naudin sellest iga hetke, et mind kutsutakse siia-sinna ja et on, mida teha. Külmkappi pole küll mõtet liiga lühikese säilivusajaga sööke osta, sest niikuinii olen ma enamus aega jooksus. Aga õnneks saab oma köögiminutid kätte näpistada ka head-paremat külla kaasa tehes. 

30.8.15

Pühapäeva klimbi-frikadellisupp


Ja jõudiski suve viimane pühapäev kätte. Täiesti ootamatult ja märkamatult. Nagu iga aasta. Vaikselt tuleb end puhkusegraafikust välja raputada. Vist? Sügis toob sel aastal mulle palju uut ka töövallas, nii et päris kindel ma ei olegi, kas saan ka vana hea esmaspäevast reedeni töögraafiku endale või pigem hakkan ise otsustama, mis kus ja millal. Mingine rutiin on ju hea. Hoiab õigel rajal. Annab kindlustunnet. Aga juba sellel sõnal on nii halb maik küljes, et ega inimesed liiga sõbralikult seda vist välja ei ütle. "Mulle meeldib rutiin." Kõlab nagu sa ise oleksid kõige igavam inimene maailmas ja sinu elu üks tuim tükk. Aga väikesed rutiinsed asjad lisavad minu meelest igapäeva ainult ilu! Midagi head ja vahvat, mida oodata. Sest tegelikult käivad sinna alla ka pühapäevased pannkoogihommikud, õhtused ümber kvartali jalutuskäigud ja ühised perekondlikud söömised. Kuigi me räägime kogu aeg koos lõunatamise-õhtustamise tähtsusest, siis reaalsus on kahjuks hoopis teine. Paljudes peredes süüakse kahjuks ikka kes millal aega leiab ja kuidas juhtub, sest eks kõigi elutempo on ju erinev. Seda enam peaks nädalavahetustel selle aja leidma, et kõik kallid oma ümbert kokku koguda ja ühiselt laua taha istuda.


Nii et korraks veel võib mõelda, et ei ole see september nii lähedal, et on ju veel August ja Suvi ja Puhkus ja täpselt õige aeg teha üks Perekondlik Pühapäevane Lõunasupisöömine Vanaema juures. Ja tirinasse võiks näiteks jõuda see kõige nostalgilisem: köögiviljasupp klimpide ja frikadellidega. Sees värske kartul, oma aia porgandid ja maitseroheline, lisaks vist head elu elanud, sest väga kollase rebuga munadest klimbid ning pisikesed mahlased frikadellid. Imeline! 


Meil on peres ema parim klimbimeister ning on juhtunud ka nii, et suppi tuleb suur kogus, mida jätkuks mitmeks lõunasöögiks, aga klimbid millegipärast saavad juba esimese korraga otsa. Nii et emal on tulnud teha sama supi peale ka mitu korda klimpe. (Rohkem kui üks kord...)




Klimbi-frikadellisupp
  • 400 g minifrikadelle
  • 2 l vett
  • 1 mahe puljongikuubik
  • 300 g värskeid noori porgandeid
  • 2 värsket kartulit
  • 200 g rohelisi herneid
  • soola
  • pipart
  • serveerimiseks ohtralt värket tilli ja sibulapealseid, soovi korral ka värsket tomatit ja hapukoort
Klimpideks:
  • 2 muna
  • u 3 sl vett
  • u pool tassi jahu
  • 0,5 tl soola

Pane frikadellid veega keema ning koori vaht. Lisa puljongikuubik ja lahusta see vedelikus. Haki porgandid ja kartulid ning lisa suppi. Porgandid käivad tavaliselt enne kui kartulid, sest nende keemisaeg on pikem, aga kui porksid on just aiast korjatud noored ja peened isendid, siis võib nad ka samal ajal potti pista. 

Valmista klimbid. Klopi munad tassis lahti, maitsesta soolaga. Hakka vähehaaval lisama jahu ja vett, kogu aeg vahvalt kloppides, et tainas tuleks ühtlane. Segu on valmis kui see on sile, tihke ning umbes vedela pärmitaigna konsistensiga. Lisa potti herned, oota kuni supp läheb uuesti keema ning keera kuumus maksimumi peale. Klimbid tahavad korralikku kuuma, et kohevaks paisuda. Võta lusikaga tainast ning pane õrnalt vedelikku. Kui kõik tainas on potis, pane kaas peale, keera kuumus keskmise peale ning lase klimpidel paar minutit küpseda. Supp on valmis, kui klimbid on paisunud ning pinnale tõusnud. 

Serveeri ohtra maitserohelise, hapukoore ja musta leivaga. Head isu! Laulusoovituseks jällegi Vaikot, seekord Homne päev.


26.8.15

Hommikusöök ehk tšempionide eine ja seemnetega rukkimüsli


Minu hommik PEAB algama korraliku kõhutäiega. Muidu on terve päev kuidagi rütmist väljas ja vahel isegi tujugi kehvavõitu. Siin kaerahelbemüsli postituses olen ka varem maininud, et kunagi Prantsusmaa rikkus mu nii ära, et ma enam soolast hommikul süüa ei suuda. Nii et ei mingeid singi-juustu võikusid ega omlette minu jaoks! Aga ega magusaga ka kergem ei ole. Pirts nagu ma olen, tahan ma, et hommikusöök ikka mitmeks tunniks kõhu täis hoiaks. :D Ja väike croissant, kohvitassi kõrval, tavaliselt seda ei tee. 


Hommikusöök on minu jaoks päeva start ning et igapäevane maraton hästi läbida, peab võitjale vääriliselt hommikut alustama. Seega ei mingeid kukleid ega saiakest, vaid oma tšempionide eineks olen müslide-putrude usku läinud. Ja kui ise müslit teha ei jõua, siis hommikuhelvestest käivad täistera Fitness'id kah. Ikka need naturaalsed, mitte magusad šokolaadide-jogurtiglasuuridega. 



Õige tšempionide eine ei saa ilma korraliku kiudainetehunnikuta hakkama, nii et puuvilju-marju võiks kausis tahedama kraami kõrval ikka olla mitut sorti ja värvi. Suvel käivad sinna loomulikult esirinnas oma aia ja metsade värsked marjad. Ja noh, talvel sama menüü, ainult sügavkülmakarbist. ;) Vaarikad-mustikad-sõstrad-tikrid-astelpajud-põldmarjad. Külmutatud maasikad mul esimene valik vist hommikusöögilaual ei olegi. Need mammud jätan pigem ikka magustoidukategooriasse. Lemmikud hommikusöögimarjad kaussi müsli sekka visata on minul punased sõstrad. Kui enamik inimesi arvab, et nad on ikkagi natuke liiga hapud ning vaarikad-mustsõstrad on ikka paremad, siis mulle punasõstra hapukus just meeldibki. Äratab üles. ;) Ja puuviljadest lendab sekka, mis parajasti hooajas on. Suvel luuviljad, sügisest kevadeni õunad-pirnid, banaan aastaringselt... Mõni piimaline peale, kas maitsestamata jogurt, keefir või piim, ja kirsiks tordil käib hommikusöögikausi krooniks ka tiba jahvatatud kaneeli. Isegi kui müslis juba kaneel sees on, siis küll küllale liiga ei tee. ;)






Nii. Tšempion sai söönuks, aga joonuks? Olen aastaid hommikukohviusku olnud, ikka kange ja tilga piimaga, kuid sellest kevadest juba mitu kuud ei ole see oatökat mind esimese asjana hommikul kutsunud. Selle asemel olen marja- või piparmünditeed teinud ning alles paar tundi pärast hommikusööki kohvitassi järgi käe sirutanud. Ja siis ikka juba mustalt, nagu pärastlõunakohvgi. Ilmselt on seal peale isu ka väike ajupesumoment sees, sest väidetavalt ju mõningaid aineid (näiteks rauda) organism ei omanda, kui neid kofeiini sisaldava joogiga (nii kohv kui ka must tee) koos tarbida. Nii et kui kohv kõrvale võtta, ei oleks mu suur puuvilja-marjakauss üldse nii hea ja tubli ja tervislik, kui loota võiks. Kusjuures naljakas on, et kohviisu läks enne ära, kui ma selle vitamiiniteema enda jaoks selgeks mõtlesin. Keha sai ise aru, mis hea, enne kui teadus teadvusse järgi jõudis. :D  


Selle marjatee pakil oli kirjas, et see teeb jooja "sama tugevaks kui karumõmm" :D

Et hommikusöögilaud vaheldusrikkam oleks, katsetan tihti eri müsliretsepte. Klassikaline meega röstitud kaerahelbekas on vist ajatu lemmik, kuid ka ainult rukkihelvestest variant on väga maitsev! Seemned on seal hulgas kasulikkus ise ning mesi magustab ning aitab müslil eriti krõbedaks röstuda. (Küll varsti võtab EKI ka röstuma enda sõnavarasse. No tundub ju, et see helvendus seal ahjus ikka ju ise röstub, mitte mina ei rösti!)





Seemnetega rukkimüsli 

  • 500 g täistera rukkihelbeid
  • 100 g erinevaid seemneid
  • 1 dl kanget (kodust) õunamahla
  • 2-3 sl mett või 2 sl mett ja 1 sl suhkrut
  • 1 tl jahvatatud ingverit
  • 1 tl jahvatatud kaneeli
  • 100 g rosinaid

Vala rukkihelbed ja seemned kaussi. Mina kasutasin seekord päevalille-, kõrvitsa ja linaseemneid. Lisa juurde ka ingver ning kaneel ning sega läbi. Lahusta mesi ja kui kasutad, ka suhkur õunamahlas. Sega helbed-seemned vedelikuga ning jäta pooleks tunniks toatemperatuurile paisuma. Aja müslisegu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile laiali ning rösti 180 kraadi juures umbes 25-30 minutit, kuni helbed hakkavad kuldpruuniks muutuma. 




Pese rosinad külma vee all ning jäta selleks ajaks, kuni müsli röstib, veega likku. Sega röstimise ajal 2-3 korda pannitäis läbi, et nad ühtlasemalt kuuma saaksid. Muidu võivad ääred ära kõrbeda ning keskel olevad helbed mitte piisavalt krõbedad jääda. Nõruta rosinad korralikult ning sega ahjukuumade helveste sisse. Jäta segu plaadile jahtuma.



Jahtunud müsli purgista ja naudi hommikuti puuviljade-marjade ja piima, keefiri või jogurtiga. Sellest kogusest sai minu 1,5-liitrine müslipurk pea täpselt täis. Tšempionide eine missugune!

Laulusoovituseks Marten Kuninga Tagurpidi vaal. (Hea laul, kuigi põhikäik meenutab väga The XX'i. Annan andeks Marten, äkki ainult minu kõrvus.)




25.8.15

Jäised jogurti-pistaatsia viinamarjad


Minu lõunamaal ehk Tartus elav vanaema on äärmiselt usin aednik ning kuna saaki tuleb tema peenralt ja kasvuhoonest iga aasta hulgi, kukub sealt ka paidele pealinnas elavatele lapselastele nii mõndagi. Ise ütleb ta, et ei tema mingit vaeva aias ei näe, kõik kasvab ise. Ei tea, kas see on tema hool ja armastus või viljakas Tartu muld või kõik see kanasõnnik, mis taimi väetab, aga tõesti KÕIK kannab igal aastal supersaaki, mis seal krundil kasvama on sattunud. Perekonnas teeme isegi nalja, et kui vanaema tavalise puutoki oma aeda maase lööks, oleksid sellel mõne aasta pärast juba viljad küljes. 


Veinimarjad mais ja augustis

23.8.15

Köögiviljadega keefiri okroška


Augustikuu tüürib septembri poole ning kõik ju teavad, mis see tähendab. Vihikute-joonlaudade aeg ja taaslinnastumine. Isegi kui sügis veel end uksest ja aknast sisse ei pressi, temperatuur näitab sündsaid päevituskraade (see, et AK ilmateates kasutatakse juba sõna öökülm, ei loe) ja puud on veel täitsa rohelised. Aga vist on natuke eestlaslik ka see tunne, et on juba puhatud küll, peaks jälle end liigutama hakkama. Isegi kes seda eitab, teab, et väike tõetera on siin sees. Töörahvas ikkagi. ;)


Aga sellest hoolimata tuleks veel suvistest lõunatest viimastel puhkusepäevadel maksimum võtta ning üks õite hää suvesupp serveerida. Varem olen postitanud ühe peediga rõõsa roosa variandi, siin aga üks klassikaline valge ja värvilise aiakraamiga potitäis. 


Mulle meeldib, kui okroškas on nii värsket kui ka hapukurki. Ikka õige väike kibe nüanss peab sellel suvevärgil olema. Felixi kurgisalat on siin hea variant, kui endal hetkel hapukurki pole kapist võtta. Hakkimisvaeva ka vähem. (Eelmise aasta kurgid on ammu otsas ja selleaastane värske hapukurk ei ole ikka päris see.) Isa ütles lauda istudes meie supi peale küll, et "mis vedel salat see on", aga sõi kaks kausitäit ja pärast oli naeratus näol.




Köögiviljaokroška

neljale
  • 1 l keefirit
  • 1 dl tükeldatud hapukurki või Felixi kurgisalatit
  • 4 värsket kurki
  • 2 tomatit
  • u 300 g rediseid
  • kimp aiarohelist suppi + serveerimiseks (tilli, peterselli, murulauku)
  • 1 tl sinepit
  • 1 tl mädarõigast
  • soola
  • pipart
  • 240 g pakk heeringat
  • 2 muna

Tükelda värske kurk ja redised potti. Lisa hapukurk või Felixi kurgisalat. Haki sisse aiaroheline ja vala peale keefir. Maitsesta supp sinepi, mädarõika, soola ja pipraga ning sega korralikult läbi. Pane potile kaas peale ning jäta külma lõunat ootama. Keeda munad kõvaks ning jäta samuti jahtuma. 




Enne serveerimist haki supi sisse tomatid ning lisa vajadusel soola või pipart. Tomatid annavad üldjuhul palju vett välja ning teevad supi vedelamaks, kuid kui tundub, et vedelikku ei ole piisavalt, lisa veidi vett/keefirit/piima, kuni saad sobiva konsistentsi. Haki munad, kuivata köögipaberiga heeringas ning lõika samuti tükkideks. Pane muna, heeringas ning aiaroheline eraldi kausikestesse lauale, nii, et igaüks saaks endale meelepärast supile tõsta. Ja olgem eestlased, leib ja või ei tohi laualt puududa!




Meie supisöömine terrassil päikese käes oli kodune ning liialt lauailuga vaeva ei näinud. Vabandage siis Tere või ja merevaigu rõõmsaid pakke. Puhkusmugavuse värk. ;) Muide, nii kandikuga kõik välja tassida oli eriti mugav. Ja pärast koristustrajektoor terrass-köök läks ka kergemalt.


Laulusoovituseks Moloko The Time Is Now.

 

22.8.15

Suvikõrvitsa-kanakotletid


Suvikõrvits ja kookos maitsevad kanaga vist kõikides kombinatsioonides ning ka siin on nad täiesti omal kohal. Kotletid jäävad mahlased ning tänu blenderdamisele hõrgu ühtlase tekstuuriga. Kes soovib, võib sama retsepti ka hakklihamasinaga proovida, lastes suvikõrvitsa ja kana kõige pealt masinast läbi ning seejärel ülejäänud ainetega segades. Kes soovib krehvtisemat maitset, võiks kindlasti lisada ka veidi tšillipulbrit. 


Suvikõrvitsakotletid

21.8.15

Kamapõhjal porgandiquiche


Porgand! Magus hea krõmps ja ilus veel pealekauba. Maitseb kõigile ja igal kujul. Ja kui kuulata kõiki, tublidest teadlastest naisteajakirjadeni välja, siis veel pidavat see kasulik olema jumele, juustele, küüntele, ja ja ... Isegi silmanägemisele. No kui piilupart Donald ütles kunagi koomiksis, et kes progandit sööb, see teises toa otsas kamina peal nõela näeb, ei saa see ju vale olla. 


Muide, fun fact, et mõnes Euroopa piirkonnas liigitatakse porgand oma suure suhkrusisalduse tõttu seaduseraamatus puuviljade alla. (Kui sellest lähtuda, siis huvitav kas marmelaad ka näiteks võiks varsti puuviljade alla käia? Suhkur täitsa olemas.)  


Mulle meeldib toores porgand väga. Beebiporgandid on head kotti visata või kooritud ja kangideks lõigatud porgandid snäkilaual dipikastmega pakkuda. Aga targad mehed rääkivat, et kui sa tahad omastada rohkemat beeta-karoteeni kui 3%, mis toorest saab, siis peab neid kuumaga töötlema ja õli/rasva või midagi muud, millel arvestatav rasvaprotsent, lisama. Siis pidavat see selle kolme õnnetu protsendi tõusma kuni 39ni! Ehk siis porgandi toorsalatile tuleks alati teha õlikaste. Aga kõige suurema koguse saab kätte siiski mõlemat tehes, nii kuumutades kui ka võid/koort/vms lisades. 

Oeh, egas midagi. Kui teadlased käsivad, siis eks ma otsin juustu kapist välja... Aga ainult tervise nimel!  

 


Porgandiquiche

26-cm vorm

Põhi: 
  • 100 g täistera nisujahu
  • 50 g rukkikamajahu
  • 0,5 tl soola
  • 0,5 tl tüümiani
  • 50 g võid
  • 1 muna 
Täidis:
  • 500 g porgandeid
  • 1 sibul
  • 2 dl piima
  • 3 muna
  • 2 tl kuivatatud tüümiani
  • soola
  • pipart
  • 50 g tugevamaitselist laabijuustu, näiteks parmesani

Mõõda kuivained kaussi, lisa või ning näpi puruseks. Löö kaussi ka muna ning mätsi segu taignaks. Pane taignapall kilesse ning vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Pese ja koori porgandid ning keeda vees poolpehmeks. Tükelda toores sibul ja riivi keedetud porgand jämeda riiviga. Klopi lahti munad ning lisa piim. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga. Lisa porgandi-sibulasegu munapiimale ning sega läbi. 





Eelküpseta põhja 200 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni põhi on pealt kuiv. Vala põhjale täidis ning küpseta pirukat 200 kraadi juures 20 minutit. Riivi juust peene riiviga ning puista pirukale. Küpseta veel umbes 10 minutit, kuni juust on sulanud ja pirukas tahenenud. Serveeri soojalt või külmalt, kõrvale paku värsket salatit. 


Minule meeldis pirukas enim isegi külmalt. Ja eelküpsetamata sibul jääb täidises eriti mõnus natuke krõmps. Sellist rukkikama ja täisterajahuga põhja katsetasin esimest korda ning jäin väga rahule! Mõnus pähkline maitse sobib porgandiga kui valatult ja mure aga sitke põhi sai ka ise imeõhukesena paksu täidisekihi hoidmisega kenasti hakkama. Sest kuigi põhi sai tõesti hea, oleme ausad, kas me siis taigna pärast pirukat sööme? ;)


Laulusoovituseks jällegi Alt-J'd, seekord lugu nimega Taro. Kui ise Flow festivalile kuulama neid ei jõudnud, aitab ka kodune kõlar kurbuse peletada.




19.8.15

Teriyaki kanavokk & sellega absoluutselt mitte seotud juttu korea köögist


Tere taas, pulgad! Mulle pulkadega süüa meeldib. Alates sushist vokkideni välja. Kuid olen aus ja ütlen otse välja, et kui nuudlitega läheb veel hästi, siis sõmeramate riisiroogade pulga vahele saamist võiks veel harjutada. Elegantsusest on asi kaugel. Õnneks siiamaani liiga piinlikku olukorda pole veel sattunud. 


Mõned aastad tagasi käisin ühe noorteprojekti raames Lõuna-Koreas ja eks seal sai ikka korralikult pulkade käes hoidmist harjutatud. Kui meie siin eestis oleme harjunud pigem paksemate ja pikkade puidust pulkadega, siis seal kasutatakse lühemaid metallist söögipulki. Monarhia hiilgeaegadest pärit jäänuk, mis on veidi tänapäevasema kuju võtnud. Nimelt kasutasid omaaegsed kuninglikud perekonnad hõbedast söögipulki, et olla kindlad, et nende toitu ei ole mürgitatud. Hõbe oleks toidus oleva mürgiga koheselt reageerinud ning värvi vahetanud. Palju kavalam kui euroopa kuningad, kes sõid sõrmedega ning lasid kannupoistel toitu enne maitsta, et mürgivabaduses kindlad olla. Oleksid ka võinud hõbelusika usku varem juurutada, selle asemel, et kätega liual sonkida...






17.8.15

Suvine klassika: kohupiima purukook marjadega


Oh marjaaeg oh marjaaeg, ära iial mine! Räägitakse küll, et suvel ei taha üldse köögis ja ahju ees olla ja peaks ainult kiiresti-lihtsalt kõik lauale saama. Minu meelest on see aga võimatu, kui nii palju head paremat aias kasvab, mis lausa nõuab vanade klassikute jälle ja jälle tegemist ning uute retseptide proovimist. Loomulikult olen kahe käega kõige värske kraami otse peenralt ilma mingi töötluse-kuumutamiseta tarbimise poolt, aga kui toore marja kõht on täis ja tomateid on õunte pähe otse-varrelt-hambad-sisse juba piisavalt mugitud, viivad jalad nagu iseenesest ahju ette ning käsi haarab kui muuseas kapist taignakausi.


Siin üks lihtne ja hea kohupiima ja hapukate marjadega purukook, mis on kõige parem, kui on saanud rahulikult maha jahtuda. Ideaalis vähemalt paar tundi ka külmkapis. Kook sai keskmisest kõrgem ning sellest jätkub kenasti  kümnepealisele seltskonnale õhtusöögi lõpetuseks.



Kohupiimakook marjadega



Kohupiimaga marja-purukook

26-cm vorm
  • 170 g võid
  • 90 g suhkrut
  • 210 g jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • näpuotsatäis soola
  • 3 suurt muna 
  • 250 g kohupiima
  • 250 g hapukoort või paksu maitsestamata jogurtit
  • 170 g suhkrut
  • 400 g hapukaid marju, näiteks punaseid sõstraid ja tikreid

Näpi suhkur, jahu, või, küpsetuspulber ning sool puruks. Suru 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud koogivormi ning pane vorm külmkappi. Ülejäänud taignast vormi pall, mässi kilekotti ning pane jääkülma. 


Tikrid


Klopi munad lahti ning lisa kohupiim, hapukoor ja suhkur. Sega täidis ühtlaseks. Puhasta marjad. Võta koogipõhi külmkapist, vala peale täidis ning puista marjadega üle. Võta jääkapist ülejäänud puru ning pudista see ühtlaselt koogile. 

Lõin 3 muna kaussi, koorte seest tuli välja aga natuke rohkem, kui ootasin.


Küpseta kooki 200 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni täidis on hüübinud ning puru pealt helekuldne. Lase enne serveerimist jahtuda, soovitatavalt paar tundi ka külmkapis. 


Kohupiima purukook


Kas tikker või karusmari? 

EE ütleb, et marja nimi on "karusmari, rahvapäraselt tikker, tikerber, karumari, tahelmari, kikker". Tikerber jääb mulle küll võõraks, aga linnas ringi liikuva väitega, et karusmarju võiks põhjamaade viinamarjadeks kutsuda, olen täiesti nõus. Punased ja rohelised ju. Nagu viinamarjad. Suvekuudel sobivad nad ideaalselt snäkilauale juustude-veinide kõrvale, kuhu tavaliselt võiksid viinamarjad minna. Ka tikrite ladinakeelne nimetus ribes uva-crispa juhatab veinimarja suunda. Uva crispa kui krõmps viinamari? Nõus!


Laulusoovituseks kauniskurb Rhodese ja Birdy Let It All Go. Kuigi noored on videoga vaeva näinud ja stuudioversioon on ka ilus, meeldib mulle Mahogany Sessions'i live-versioon rohkem.


16.8.15

Mandlitega karamellkreem


Kui kooki tegema ei jõua, siis põhimõtteliselt mängib ju lihtsa mehe koogi ka meeleib või moosisai välja. Jahuküpsetispõhi ja magus kate. Ega USAs ilma asjata PB&J ehk maapähklivõi ja moosiga võikud nii popid pole. (Kes täpsemalt kursis ei ole, siis õnneks WikiHow pakub lihtsat 11-etapilist visuaalse lisaga tööjuhendit nende tegemiseks, kus unustatud pole ka nipinurka ega välja tuua töövahendeid ning ohutusnõudeid.) 


Minu isiklik lemmik tavalise mee ja kondenspiima kõrval vahel leivaviilule määrida on sidrunivõie. Kes Prantsusmaal Bretagne'i piirkonnast pärit caramel au beurre salé'd ehk soolakat võikaramelli on proovinud, teavad ka selle sõltuvusttekitavalt maitset. Ilmselt on hea, et seda meie poevõrgus väga tihti ei kohta... 


Kes aga aste kaugemale tahaks minna ning erinevaid määrdeid ise kodus teha, siis valik on ju lai! Kodustest šokolaadi-pähklikreemidest võiete ja marjasegudeni. Maitsva määritava karamelli saab näiteks ka mandlimartsipanist. Siin retseptis on võrraldes tavaliste karamellkreemidega mandlijahu sisaldus suurem ning selle arvelt ka või kogus väiksem. Kreemi võib ka otse mandlijahust martsipani asemel teha. Sel juhul sega eelnevalt 60% mandlijahu ja 40% tuhksuhkrut, et retseptis vajalik martsipanikogus saada.


Isetehtud magusa karamellkreemiga purk sobib niisama maiustamise kõrval imeliselt ka kingikotti, eriti kui tegu on suure maiasmokaga. 



14.8.15

Marjadega kaerahelbe purukook


Tartus tegin vanaema juures suure marjauputuse leevendamiseks ja õhtuste külaliste rõõmustamiseks kiire ja mõnusa purukoogi. Panen retsepti kirja, et ära ei ununeks, sest kook sai imehea! Ainete mõõtmiseks kasutasin suurt tassi, nii 2,5 dl, aga päris grammi pealt ei oska koguseid öelda. Eks vanaemade retseptidest leiab tihti just kruusi või klaasi mõõtkoguseks. Või veel parem valge kauss või metallkopsik. Ürita siis paarkümmend aastat hiljem aru saada, mitu grammi jahu võiks üks valge kauss või mitu detsiliitrit vett vanaema sel ajal köögis kasutuses olnud metallkopsik mahutada... Minul oli retseptimeistriks igal juhul ilus joonistatud koerapildiga kollane tass.  :)


Marjadeks kasutasin vanaema aia parimaid palasid ehk vaarikaid ja mustsõstraid. Lapsepõlvest mäletan, et parim pudrumoos oligi vist vaarika-mustasõstra oma. Ei ühest ega teisest marjast eraldi moosi nagu eriti ei tulegi ette. Ja küll juba vanaemad teavad, mis hea on. Muidu veidi hapud ja kohati isegi vänged marjad koos lihvivad üksteiselt teravad nurgad maha ning kokku saab mmahe mmagus mmaitsev mmoos. Muide, punaseid sõstraid minu Tartu vanaema aias üldse ei kasvagi, pidavat fuih, liiga hapud olema.  

12.8.15

Väikesed rosinatega mandlimuffinid


Sellest, kuidas minimuffinid tavasuuruses saiakestest kiiremini loosi lähevad, kirjutasin siin rabarberimuffinite postituses. Ka nende mandlilõhnaliste rosinakeeksikestega ei läinud teisiti. Kadusid kui soojad saiad muffinid. 


Need väikesed ampsukad sobivad hästi piknikule või karbiga randa minnes kaasa haarata. Kõik ju teavad, et vee ääres läheb kõht kümme korda kiiremini tühjaks kui tavaliselt ja mereõhk juba iseenesest teeb kuidagi kõhtu lisaruumi, nii et hea parem kotis kaasas on alati teretulnud! Ema just rääkis, et kui kui ta väike oli ning Kloogaranda päevaks suvitama mindi, siis esimesed võikud pidi rannapäeva kordaminekuks juba rongis ära sööma. ;)
  

Rosinatega muffinid sobivad kaasavõtmiseks eriti hästi, kuna neil ei ole ei glasuuri (mis mulle üldiselt muffinitel ei meeldigi) ega vedelat/piimalist täidist, millele kuumus vastukarva võiks olla. Väikene vorm ei lase ka liigsel liival koos saiakesega hamba alla kriuksuma jõuda.




Rosinatega mandlimuffinid

2 pannitäit minimuffineid
  • 2 muna
  • 1 dl mahedamaitselist õli
  • 2 dl suhkrut
  • 1,5 dl paksemat maitsestamata jogurtit
  • pool ampulli mõrumandliessentsi
  • 4 dl jahu
  • 1,5 tl küpsetuspulbrit
  • 1,5 dl rosinaid

Pese rosinad külma jooksva vee all ning pane vähemalt 20 minutiks vette likku. Vahusta muna suhkruga, lisa jogurt, õli ja mandliessents. Sega õrnalt taignasse nõrutatud rosinad ning viimasena sõelu sisse küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks, aga ürita mitte üle segada, nii saavad muffinid õhulisemad. Jaga tainas minimuffinipanni paberist vormidega kaetud aukudesse. Küpseta koogikesi 200 kraadi juures 20-25 minutit, kuni muffinid on kerkinud ning pealt kuldsed. Serveeri leigelt. 


Ja kui randa nende muffinitega ei jõua, siis passib nende kõrvale äärmiselt hästi ka tass kohvi või väiksematele klaas piima. Kui päris aus olla, siis mina, eluaegne noorvasikas, lähen vist sinna väikeste kategooriasse, sest klaas piima ja soe rosinamuhv, mm... 


Laulusoovituseks Regina Spektori Love Affair

11.8.15

Tartu söögikohad


Eelmisel nädalal käisin Tartus Tartuffi filmifestivalil. Peal filmivaatamise jõudsime ka paar korda välja sööma. Jagan oma muljeid ka teiega!


Väikese märkusena, et eks igal oma, aga mina hääldan ikkagi Truffe'i [trüff] mitte [truffe] ja Noir'i [nuaar], mitte [noir]. Jajah, ei olnud õiged hääldusmärgid mu nurksulgudes aga saate aru küll. Tartlased seevastu pidid oma noiride ja truffedega pigem harjunud olema. ;)


Tartuff on kohal!


9.8.15

Brokoli-tatravorm mozzarella'ga


Tundub, et sel suvel on festival festivalis kinni. Olen kuulnud lausa kurtmist, et eriti puhata ei saagi. Kogu aeg peab ühest kohast teise ruttama, aga lihtsalt aega maha võtta ja kodus mittemidagitegemist nautida ei saagi. Eks see on ikka iga inimese enda teha, kuidas ta oma puhkust planeerib. Ilmselt ikkagi naudib seda ringituhisemist ja niisama kurdab, eestlane ju. ;) Mina vist ei suudakski niisama passida. Olen ka see veidi ära rikutud puhkaja, kes ainult ringi peab sibama ning midagi tegema, muidu läheb ju väärtuslik puhkuse aeg raisku! :D Ja siis on tavaliselt pärast puhkust selline tunne, et oleks veel üht puhkust vaja, oeh jah.. 

Rääkisime õega, et kui peaks inimesed jaotama küttideks ja korilasteks, siis olen mina, korv näpus, kindlasti korilaste esireas, kõikideks marjamissioonideks valmis. Tema aga, pigem laisemapoolsem põõsasteründaja, sel juhul kütt. Nii et ei saa midagi kütte-korilasi sirge joonena meeste-naiste järgi pooleks jagada. Aga mina jah, kuniks põõsastel veel marju küljes, ei saa ma oma sügelevaid näppe niisama raamatuid lehitsema sundida, ikka peab noppima jooksma! Et oleks talikuudel võtta. ;) Kusjuures ükskõik kui palju ma ka ei korjaks, pärast varude hävitamisega mul probleeme ei ole.
 
Aga aitab nüüd marjajutust, soolast peab ka vahepeal sööma! Krõmps brokoli, mahe tatar, ohtralt juustu ja ilus sinine ahjuvorm. Liita need kokku ja vastuseks saab sellele võrrandile hea kõhutäie! Algselt pidi see pakk mozzarella't minema värskete eestimaisete tomatitega kokku Caprese salatiks, aga tomatid ei jõudnud valmis saada ja ahjuvorm nõudis juustulist. Pole hullu, küll poest veel mõne paki leian.


Brokoli-tatravorm

kolmele-neljale
  • 1 väiksem pea brokolit
  • 1,5 dl tatratangu
  • 2 küünt küüslauku
  • 125 g mozzarella't
  • soola
  • pipart 

Lõika brokoli õisikuteks ja auruta või keeda poolpehmeks. Nõruta ja loputa külma veega, et kapsas edasi ei küpseks. Pese tatar külma jooksva vee all ning keeda soolakas vees samuti peaaegu pehmeks, aga mitte veel päris pudruks. Nõruta tatar. Sega ahjuvormis tatar, brokoli ja purustatud küüslauk. Maitsesta soolaga. Rebi peale mozzarella ning keeruta peale korralikult musta pipart. 


Küpseta vormi 200 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni juust on pealt sulanud ja hakkab jumet võtma. Lase paar minutit jahtuda ning serveeri kas kõrvalroana või iseseisva söögina.  


8.8.15

Mustade sõstardega mandli-kohupiimakoogikesed


Ühel nädalavahetusel Laulasmaal vanemate juures olles sõitsin rattaga ringi ja ühendasin omavahel, et kui Treppoja on siin kohe üle tee, siis ei tohiks ka Treppoja Sahver liiga kaugel olla... 

Guugeldasime kontakti ja helistasimegi kohe perenaisele, kas oleks võimalik neile äkki  nn otse sahvrisse moosijahile tulla. Õnneks juhtusid nad just sel päeval kodus olema ja paarikümne minuti pärast jalutasimegi nende koduõue, kus väikesed blondid tüdrukutirtsud-inglid olid meile terrassile moosipurgid degusteerimiseks ritta seadnud. Mekkisime siis üht ja teist ja saime korraliku moosi-noosiga tulema. Veel kord suur aitäh lahkele pererahvale, kes meid nii oma kodus olid nõus vastu võtma! :)

Meie saak


Treppoja hoidiseid oleme testinud siiamaani liha kõrvale ja juustudega. Mõlemaga sobivad imehästi! Eriti Sibulamaius pehme valgehallitusjuustuga ja Särtsakas põldmarjamaius kõva lambajuustuga. 

Aga kes ütles, et vürtsmoos ainult soolasega sobib? Sobitasin Särtsaka põldmarjamaiuse kohupiimakookidesse ning tulemus sai väga-väga maitsev!  Ja kui Treppoja Sahvri kärtsu moosi pole parajasti võtta, siis sobiks ka mõnele muule moosile natuke tšillit ja ingverit lisada ning seda neis küpsetises kasutada. Ja mis lõhn veel ahjust tuli...




Mustade sõstardega mandli-kohupiimakoogikesed

8 koogikest

  • 500 g pakikohupiima
  • 1 dl suhkrut
  • 1 tl vaniljekaunapastat või 2 tl vaniljesuhkrut
  • 2 muna
  • väike peotäis mandlilaaste
  • soovi korral kolmandik ampulli mõrumandliessentsi 
  • peotäis mustsõstraid
  • 5 tl vürtsikat marjamoosi, näiteks Treppoja Sahvri Särtsakat põldmarjamaiust 
  • serveerimiseks musti sõstraid ja mandlilaaste 

Sega kausis kohupiim lahti ning maitsesta suhkru, vaniljekaunapasta või -suhkruga ja soovi korral ka mandliessentsiga. Mina kasutan tihti Tere pakikohupiima, mis on palju pehmema tekstuuriga kui teised pakikad, peaaegu nagu kohupiimapasta. Sellega jäävad ka küpsetised hulka kreemisemad. Sega kohupiima juurde munad ja mandlilaastud. Kata 8 (silikoonist) muffinivormi põhi marjadega ning lisa igasse vormi ka umbes pool tl vürtsikat marjamoosi. Jaga kohupiimasegu vormide vahel, pannes vormid pea ääreni täis. 




Küpseta koogikesi 200 kraadi juures umbes 25 minutit, kuni kohupiim on pealt tahke. Osad koogikesed võivad natuke marjamahla ka pinnale ajada, kuid  pole hullu, serveerimisel seda näha ei ole. 




Serveerimiseks kummuta koogikesed tagurpidi taldrikule ning kaunista marjade ja mandlilaastudega. Kui tavaliselt lasen kohupiimakookidel enne söömist korralikult maha jahtuda, siis need koogikesed on ka soojalt imemaitsvad. 

Roosatriibuliste koogikeste juurde Rapunzeli laulu. No ei ole see Vaiko ja Lenna kontserdivaimustus veel üle läinud! :)




7.8.15

Mustikakook kitsepiima toorjuustuga


Mets mustab sel aastal kohe eriliselt mustikaist. Mis teha? Kooki! Kooki! Olgu olla! :)



Mustikate korjamine on üpris aeganõudev töö ning seepärast jõuavad mustikaküpsetised lauale pigem erilistel puhkudel. No ei anna ju õunakookidega tegemisega võrrelda. ;) 

Aga kui metsast saab neid imelisi tumesiniseid vitamiinipommesoovi korral kas käruga välja lükata, siis ei jää ka koogid tegemata. Kas või igal neljapäeval! Ja ei mingit koonerdamist marjadega!




Mustikakook kitsepiima toorjuustuga
  • 250 g pärmi-lehttainast
  • 150 g kitsepiima toorjuustu
  • 0,75 dl suhkrut
  • 300 g mustikaid

Sulata tainas ning laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tee servadesse umbes 1 cm kauguselt sisselõiked, tainast päris läbi lõikamata. Nii kerkivad koogile ilusad ääred. Sega toorjuust suhkruga ja määri koogile, lõigetest sissepoole jäävale alale. 



Puista peale helde käega mustikaid, nii, et juustu pea näha ei jää. Küpseta kooki 200 kraadi juures 15-20 minutit, kuni taignaservad on kerkinud ja kuldsed. Serveeri kas kuumalt või jahtunult, kook on igati hea!



Mustikatega seoses väike nali ka. Jalutasime emaga Laulasmaal rannas ja veeäärsel märjal liival olid ilusad potisinised täpid. Ema küsis minult, kas ma tean, mis need võiksid olla. Ega ei teadnud küll, nägi välja nagu oleks kellegi pastakas katki läinud. Tuli välja, et see on linnusitt. Aga linnud olid enne ilmselt ka mustikal käinud. :)



 
Laulusoovituseks eilse "Nelgid Rapunzelile" kontserdielamuse tuules eestimaine kaunis Vaiko ja Lenna "Homne päev".

6.8.15

Suvi ja puhkus Tartumaal-Viljandimaal-Põltsamaal


Esimene väikene paus postitamises tuli seoses PUHKUSE ja kõikidest arvutilistest eemalolekuga. Või noh, eks telefon oli ikkagi kaasas, pilti tuleb ju teha! 

 

Esimesed peatused viisid Tartusse ja sealt edasi Kanepi külje alla kohalikku harrastusteatrit vaatama. Pikad jalutuskäigud põldude ja lautade vahel, väikeste piknikupausidega koos külma valge veini ja maiustustega. Sõbranna Triinu loodusõpetuse tunnis kordasime üle, mis vahe ikka rukkil-nisul-odral-kaeral on. Ja teatripaigas kännu otsas mugida talutädi värskelt küpsetatud pannkooke selleaastase kirsi-maasikamoosiga. Ja õhtul kogemata sattuda juubelitähistamise pidulauda, kus juttu jätkus hiliste öötundideni. Põltsamaa kaunis lahkus!




Edasi põrutasin Võrtsjärve äärde suvepäevatama ja paadiga sõitma ja murumänge mängima ja saunatama-suplema. Toredus ise! Ja tore oli ka see, et katusealune oli. :D Ei olnud see lubatud kuumalaine veel selleks hetkeks Eestimaale jõudnud. Aga liiga märjaks ei saanud ja õhtused tantsurütmid ei lubanud ka jahedal kontidesse pugeda. Botikud kinnitasid jällegi fakti, et plätude kõrval on nad tähtsaimad suvejalanõud number 2.

Võrtsu äärest viis tee Tartumaale Nõela külla, kus veetsin nädalavahetuse perekeskis maakodus. Talvised marjavarud said vaarika-sõstra karpide näol kõvasti tagavara ja tundub, et sel aastal saab ka astelpajumarju! Vähemalt olid rohelised nöpsid ilusasti okstel reas. Loodame nüüd, et pealepandud linnuvõrk ka peab ja ainult rootsud meile kuu pärast valmis mammude asemel vastu ei vaata. 



Ka kirsse sai korjatud, muru peal istudes. Nimelt oli kirsipuu ilmselt tormiga katki läinud, marjad aga okstel just valminud. Nii et korjasime siis kirsse murul rätsepistes istudes ja oksa marjadega järjest enda poole tõmmates. Eks nad sellised Eesti hapud pisikirsid ole, mis mahlaks passivad parajalt, aga kive eemaldada on keeruline. Veel vaatab, mida kõike neist saab. Maalt lahkusime igal juhul kahe pesukausitäie punase iluga.


Kui maatiirud tehtud, viis ring edasi Tartusse ja Tartuffile. Filmid sisustasid õhtupoolikud, aga päevad veetsin vanaema juures aias. Vaarikauputus on vist üle-Eestiline nähtus sel aastal. Korjasin siis minagi palju jaksasin ja sõin end samal ajal marjaks. Ei saa vist eales küllalt värsketest magusatest vaarikatest-mustadest sõstardest!




Kui pärastlõunaleitsak korra tuppa ajas, leidsin raamatukapist aarde! 




..Ja disaininäiteid eilsest Eestist.




Selle suve esimese vanaema aia tomati ära söömise au sain mina. Lihtsalt leival, milline õndsus... Õnneks kasvuhoone lubab, et ega viimaseks see ei jää.. ;) 






Ja vanaema viinamarjad! Sel aastal tulevad nad vist suuremad kui kunagi varem. Kaunid kobarad ripuvad reas ja vanaema laulab kõrval "..Ja siis kui kobaratest neist saab viimaks šampanja". :) 




Söögist nii palju, et värsket kraami taldrikul jagub, kuuma ilmaga eriti midagi liiga keerulist ei tahagi, peedi-kodujuustu-heeringa salat või kiire supp sobivad ideaalselt. Maal hautasime pikalt puupliidil köögivilju suitsusingiga, umbehea sai! Ikka nii, et õhtal potti ja järgmise päeva lõuna mureta. Magusaklassikaks on kohupiim marjadega, kas otse kausist, igaüks aeda marjajahile, või näiteks kohupiim küpsisetükkide, tilga piima ja hunniku marjadega segatult kausimagustoiduna. Ja maal oma aia mummude värske meega sepikuviilust klaasi piimaga ei ütle ka ära, oeh.. Õndsus ju!


Tartus käisime söömas Truffe'is ja Café Noiris. Aga sellest lähemalt juba mõnes teises postituses!