27.10.15

Kõrvitsa-ananassikarri


Sügisesed õhtusöögid lausa nõuavad vürtse ning kui sõbrad külla tulevad, mis parem asi võiks neid veel uksel kostitada, kui värskeltvalmiva karri tulised aroomid? Mõeld-teht. Patta kukkus sügisene kuldkollane kõrvits ning mahedale eestimaisele tasakaaluks lendas sekka ka eksootiline ananass. Kokku sobivad need kaks sügisevärvides vilja kui sukk ja saabas. Kuigi muidu on karris kasutatud indiapäraseid vürtse, on nii kõrvits kui ka ananass naturaalselt üpris magusad ning vajavad tasakaaluks miskit hapukat. Minul täitis seda rolli taipärane sidrunhein. 


Karritegu ei vaja liigset eeltööd ning valmib pliidil podisedes pea iseenesest, nii et perenaine saab nii kaua külalistega klaasikest veini nautida. Mida veel õndsuseks vaja?


Selliseid suure-poti-roogasid on minu meelest hea serveerida nii, et igaüks saab endale ise tõsta, palju soovib. Külaline on ju kuningas! Kõrvale serveerisin lisaks riisile valmiskujul ostetud naan-leibu, Ühendkuningriigist kaasa toodud. (Selline turist siis olen, silmad särama mitte suveniiri- vaid toidupoes...) Pakis olid nad kahekaupa, tahtsid ainult veidi pealt veega niisutamist ja ahjus 6-8 minutit soojenemist. Olid head küll, aga ega päris naan'i vastu ei saa. Kel huvi, siis sarnaseid olen näinud Eestis müügil Marks & Spenceri toiduosakonnas.



25.10.15

Õuna-tatrakook


Õunast küll ei saa veel küllalt. Mis on need kõige nostalgilisemad toidud, kus õun sees käib? Õunavorm kaerahelbekatte all, loomulikult üks esimesi, mis pähe tuleb. Ja kohupiima-õunakook. Biskviitkattega õunakook. Õunapommid. lehttaigna õuna-ampsukad, mida vanaema teeb isegi õunahooajaväliselt. Vist kõik eestlased võivad öelda, et nad on õunte najal üles kasvanud ning igal aastal saavad sügiskuudel kõik korraliku õunaannuse kätte, millest peaks vähemalt kevadeni jätkuma. Raskemate juhtude (nagu allakirjutanu) puhul ei aita aga ainult ühest aastaajast ja õunahooaeg käib aasta läbi. :)
  

Niisiis mõni õunamälestus? Vabalt! Neid ju jalaga segada. Nagu lehti oktoobrikuise vahtra all.


Nagu ikka lastele, siis ei ole õunad, kui nad just lahti lõigatud pole, just kõige ahvatlevam näks. (See, mis maagia toimub õuntega siis, kui nad ära puhastada ja sektoriteks lõigata, on mulle siiamaani arusaamatu. Populaarsus kasvab nii 1000%!) Minu kallis ema sellest aga aru ei saanud, kuna minu 1. klassi sügishommikuti pani tema hoolitsev käsi ka mulle õuna pihku, et pikal koolipäeval oleks miskit kõht-tühi-kriisiolukordade leevenduseks kohe võtta. Nagu mainitud, siis lapsed eriti õuntest ei pea ning ei olnud ka mina mingi erand. Hommikuti ütlesin aga ilusasti aitäh ja pistsin õuna kenasti kotti. Aga ega ma ju neid eelmiseid sealt välja ei võtnud! Ja nii see õunamoos mulle koolikoti põhja vaikselt hakkaski tekkima. Oktoobri keskpaigal siis ema avastas, et see, mis komposti järgi minu toas haises oli ju puhas kultuurikiht õunu minu koolikoti põhjas! Tegelikult andsid esimesed vihjed, et midagi on (sõna otseses mõttes) mäda õpikute ja vihikute veidi niisked ja pruuniplekilised servad. Oeh. See, mis sealt kotist välja tuli, oli äärmiselt esinduslik kõdunenud õunakompost. Ilusasti ühtlane ja sajaprotsendiliselt looduslik, võib-olla paari lisaks sisse eksinud hariliku pliiatsi ja kommipaberiga. Piinlik küll, aga mis teha. Selline ma olin. Eks sel ajal olid õunad koogi või mahla kujul ahvatlevamad kui terved ubinad. :)


20.10.15

Spinati-kikerhernepallid


Mida teha, kui juhtub iga tubli suvikorilase õudusunenägu ja külmkapp, mille küljes ka sügavkülm, otsustab sussid püsti visata? Ja seda oktoobrikuus, kui just kõik jääkapi sahtlid-riiulid on pilgeni marjakarpe täis topitud? ...Silme eest jooksevad läbi kõik need tunnid metsasamblas pohla-mustikaküürutamist ja sõstrapuhastamist, vaarikanoppimist ja maasikalõikumist (maasikate korjamisau jätsin sel aastal turutädidele). Kenad karbid reas, pilgeni suvevitamiine täis, pimedaid talvehommikuid ootamas. Ja vaikselt lähenev Suur Sula. Mida teha? "Jääaja" filmi olete ikka näinud? Mida teha? Osad põgenevad, osad paanitsevad, osad löövad käega. Mida teha? Mu ühel tuttaval läks nii eelmisel aastal, et pidi terve jääkapitäie minema viskama, kuna kapp oli üksinda kodus otsad andnud ja perenaine-peremees said liiga hilja jaole, et midagi veel päästa oleks andnud. ("Üksinda kodus". Mis nende filmivihjetega täna on? :D )


Mida teha?


Õnneks hakkas meil kapp ülevalt, tavalise külmiku osast sulama ja saime paar tundi ajavaru, enne kui ka sügavkülma asemel suur loik tekkis. Helistasin autokiirabisse, mis tund-kaks hiljem saigi transat tulla tegema. Karbid kastidesse, kotid jääkuubikutega, mis veel sulanud ei olnud, ümber, kastid korralikult tekkide-saunalinade sisse ja minek! Gaas põhjas jõudsid kõik karbid õnnelikult teise sügavkülma, kus neile ka ulualust napilt jätkus. Korra võttis ikka kõhedaks küll. Oleksin pidanud kas moosiks kõik need marjad keetma või suuremat sorti koogipeo korraldama. :) 



18.10.15

Valge šokolaadiga tatraküpsised


Käisin sel nädalavahetusel Toila SPAs ja olen igati vaimustuses! Alates saunadest-basseinidest kuni toreda teeninduseni välja. Kui väljast näeb SPA oma majakõrguste päikesepaneelidega ja klaasseintega uus ja uhke välja, siis seest leiab veel malmradiaatoreid, taksofone (sic!) ja 80ndate sisekujundust. Saab küll "tuusikuga sanatooriumisse" nalja teha. Samas, wellness-keskuse ala oli puhas nauding ja hommikumantlis seal ainult patseeriksingi ringi.  ;) Aga mitte sellest, kuidas ma võiksingi 33-kraadises vees elada ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas Toilas süüakse. Kuna SPA ise asub Ida-Eestis ja ka üle poole külastajatest tulevad just üle piiri, on ka köögis tugevat vene mõju tunda. Ja ainult parimas mõttes! Meie paketis olid nii buffee lõuna-, õhtu- kui ka hommikusöögid, nii et saime päris hea läbilõike, mis Toilas taldrikuis käib. Esmapilgul läksime keskmisesse rootsi laud / sööklasse, aga see mulje haihtus kohe kui esimesed palad suhu jõudsid. Juba saabumispäeva lõunasöögi supp võttis põlved nõrgaks: kalaseljanka nagu muiste, suuured kalatükid sees ja maitsekas, nagu peab. 20 minutit pärast check-in'i hakkasin ma enda peas nimekirja tegema toitudest, mis pärast kodus järgi teha. Õhtusöögi külmlaua seenesalat läks seljanka kõrvale samuti kirja. Teate ju küll seda buffee tavalist tiiru, et käid-võtad-sööd, uus tiir käid-võtad-sööd, uus tiir käid-võtad-sööd. Meil oli kollektiivselt nii seenesalatiga. Käisime-võtsime-sõime. Salat oli muidu nagu seenesalat ikka, ainult hakitud keedumuna oli ka sees ja sibulat veidi vähem kui supermarketi saadustel. Aga no see MAITSE. Kiitus ja au kokatädidele. Muu pakutav oli ka hea, lihtne ja kodune. Külmlaual näiteks veel heeringas mitmel moel, kodujuust, hapukurgid (jälle slaavipärasuse parimad küljed kumasid läbi). 




Hommikusöögil oli üks tädi, kes küpsetas nelja panniga pannkooke ja mis seal moosikausi kõrval oli? Jah, loomulikult hapukoor! Kes siis ilma pannkooke sööb? Meie kõrvallauas näiteks oli neljaliikmeline perekond: ema-isa (raseeritud pea ja nähtavate suurte tatoveeringutega, isa siis) ja kaks nii 10-aastast veidi pontsakat poeglast. Nad ei hakanud isegi eraldi pannukaid võtma, vaid isa tuli kuhjaga taldrikuga lauda, ema tõi kausitäie moosi ja kausitäie hapukoort kõrvale ja hunnikust ei olnud 10 minuti pärast puru ka alles. Lusikaga sai isegi koorekausi puhtaks noolitud. :)


Aga veel plusspunkte Toila SPAle: mis oli hommikusöögi pudrupoti kõrval? Suuur kausitäis astelpajumarju, ja teisetäis seemnesegu. No mida veel oma pudrule tahta? :) Ideaalne, noh! Ja kaerahelbekas oli väga hästi keedetud. Ma üldse imestan, et viimase poole aasta jooksul (suvel neid suvepäevi ju jagus) olen nii mõneski kohas supermaitsvat suure paja hommikuputru saanud. Läbi on need maitsetute tükkis jahtunud nahaga laagripudrude ajad! Või olen lihtsalt heade kokatädide juurde külla sattunud? Toilas tehakse igal juhul süüa armastusega ja seda on tunda. Ja see lahkus-abivalmidus-(vana)emalikkus, mis nendest töötajatest õhkus! Ah. :) Ainuke asi, mis kõrgemaid punkte ei saa, on pakutav kondiitritoodang. Võivahukreemid ja tehislik masstoodangu maitse. Aga tundus, et tordid-koogid tellitakse sinna juba valmiskujul, nii et kohalike kulbikeerutajatele jäävad maksimumpunktid alles!


Toila plaažil. Õnneks traktor ei olnud südametemurdja.


Pärast põhjalikku leotust naasin tsivilisatsiooni ja küpsetasin ühe hea pannitäie krõbedaid küpsiseid. Kui tatrajahust küpsiste retsepte liigub eesti lehtedel palju, siis sel korral sain inspiratsioon siit, kus tainas enne ahju panemist jahutatakse, et saada ameerikapärast cookie tekstuuri. Töötas! Head krõbe-muredad küpsised said ja mitte liiga magusad, kuna suhkrukogust vähendasin korralikult. Šokolaad annab magusust piisavalt.


Tatraküpsised valge šokolaadiga

pannitäis ehk 15 küpsist
 
  • 100 g võid
  • 50 g suhkrut
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat 
  • 135 g tatrajahu
  • 0,5 tl soola
  • 0,5 tl soodat
  • 1 muna
  • 50 g valget šokolaadi

Vahusta või ja suhkur. Lisa muna ja vaniljekaunapasta ning sega ühtlaseks. Sega jahu soola ja soodaga ning lisa kaussi. Viimasena sega sisse hakitud šokolaad. Pane tainas vähemalt 20 minutiks sügavkülma või üleöö külmkappi, et segu taheneks. Vormi kahe lusikaga taignast küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 15 kuhjakest. Küpseta 200 kraadi juures u 15 minutit, kuni küpsised on helekuldsed. Lase restil jahtuda.




Mina valasin endale kõrvale klaasi keefirit, aga sobiks hästi ka näiteks münditee.  Või mõni kerge magustoidukas valge vein, näiteks Gevürtz või Mosel (oeh).


Laulu ka. Hands up for Laura Mvula ja tema "That's Alright". Puus nõksuma!




14.10.15

Magus porgandi-riisivorm


    Hiljuti Inglismaal reisil käies lõhkes minu ilus mull, milles arvasin, et Eesti pagarisaade on meie kodumaine formaat. Tuhkagi. Kõik, alates telgist kuni 2 x naljavendadest saatejuhtide, kolme ülesande, tunnusmeloodia ja algusklipini on briti toodang. Isegi kolmnurklipukesed telgi seintel on algsarjast üle võetud! Vähemalt nii palju on tehtud, et Union Jacki asemel lehvivad meil siin ikka sini-must-valged võrdhaarsed. Mäletan, et esimest eesti osa vaadates mõtlesin, et küll on ilusasti see klipp ikka tehtud ja nii armas blond Peeter või Toomas sööb tainast. Tuleb välja, et see lapseke on hoopis Peter või Thomas. Detailidele ei pööranud ma tol hetkel tähelepanu ja kiirelt liikuval kaameral jäid minu jaoks kahe silma vahele nii kaadris olnud inglisekeelne retsept kui ka fakt, et laual olid esireas skoonid. 

    Plõks ja mull katki. 




    12.10.15

    My cup of British Cuisine


    Käisin Manchesteris. Ryanair ju otse viib ja kui edasi-tagasi piletid maksavad sama palju kui 2 x edasi-tagasi bussipiletid Tartusse, siis ju peab reisima! See pisiasi, et mu õde mõneks ajaks sinna maandus ja head sõbrad seal elavad oli lihtsalt boonuseks. ;)

    Ja kui kusagile juba sõit on, siis on ka uued toiduelamused soolas! Mis siis seal saarel süüa tuleks? Esinduslik toiduturist ma sel korral ei olnud. Väljas käisime küll ja ega nälga ka jäänud, aga midagi supertraditsioonilist või britilikku-erilist taldrikule ei sattunud. Kunagi Birminghamis käies maitsesin kohaliku kuulsaima pubiroa fish'n'chips'i ära ja võin elu lõpuni rahuliku südamega öelda "No, thank you!" kui keegi veel peaks seda UKs pakkuma. Ei ole minu ellu vaja seda rasvas praetud rasva.


    Tegelikult läksin jah esmajärgus ikkagi sõpru vaatama ja söögiskene jäi teisejärguliseks. Üldmuljeks jäi, et kui mitte päris kiirtoit, siis kiire toit on ikkagi number 1 valik. Kõigis kaubanduskeskustes on eraldi söögialad food court'id, kus toidukohti leiab hiinakatest peenete valge tärgeldatud linaga restoranideni, õllekatest veinilokaalideni, pitsakohtadest tapas-baarideni... Kõige popimaks tänavatoiduks on good old burger (nii falafeli kui ka lihapihviga) ja sinna kõrvale kogukas hunnik chips'e. Kas siis tavalisi või viimase aja hipsterhitti maguskartuli friikaid, mis üllatavalt paljudes kohtades samuti menüüs olid. Üks asi, mis mulle burgerimenüüdega restode valikus tõesti maitseb ja mille ka mu vesine suu lõpuks sai, on üks korralik coleslaw. Krõmps, parajalt äädikane ja rammusa majoneesiga. Õigel ajal õiges kohas viib keele alla ja ei suuda ükski kardulas või kotletisai sellega võistelda! 

    Bataadi friikad & coleslaw


    Juustumonarhid Prantsusmaa ja Holland naabruses, on inglased ka ise troonile lähemale pürginud. Pean tunnistama, et kuigi küps Brie, kõrvaltalu värske chèvre, kohalikult mercato'lt ostetud värske mozzarella di buffalo ja laagerdunud köömne-Gouda on kuninglikku pere minu arvates ikka veel juhtimas, siis on ka briti juustudes sinist verd voolamas. Cheddar on mulle alati maitsenud ning nüüd avastasin enda jaoks ka poolpehmed valged lehmapiimajuustud, näiteks kuivatatud jõhvikatega Wensleydale. 




    Poes Eestisse toomiseks kiiruga juuste valides võttis silme eest kirjuks küll: just nimede, mitte juustude enda poolest. Need tundusid välisvaatlusel kõik suhteliselt sarnased kollased tükid olevat. Nimed on neil aga kõik pikad, w-y-ch-kaashäälikuühendeid täis ja -shire või -cester lõpuga. Briti juustuarmastajatel on vist kõigil geograafia 5+. Kaasaostetud kolmest juustust (Ryanairi käsipagas siiski...) meeldiski mulle pehme, aga küpse maitsega Wensleydale isegi rohkem kui Cheddar või Red Leicester, mis oli nagu Cheddari orandž ja natuke soolasem vend. Yorkshire'is, kust Wensleydale pärit on, pannakse seda ka õunapiruka sisse ning sealt on alguse saanud brittide levinud ütlus:
     

    An apple pie without the cheese is like a kiss without the squeeze. :D 

    Filmist "Wallace & Gromit" Wallace'i, suure juustuasjatundja üks lemmikjuustudest pidavat see ka olema. Ja kui juba fun fact'ide lainel olen, siis USAs on Cheddar mozzarella järel tarbimiskoguselt teisel kohal! (Wiki teeb ikka targaks.) Sellest oktoobrist hakkas meie Eesti Atleet ka Cheddar-tüüpi juustu tootma, nii et kauged maitsed jällegi kodust võtta.


    Ruumiga siin linnas ei laristata. Ühes kesklinna kaubanduskeskuses olid kõrvuti näiteks kala-lihaturg, toiduala ja riidepoed. Läksime ühest väikesest uksest sisse, kus esimesena olid uimelised vastas, veidi edasi aga paistsid juba taco'de ja karride letid ning tarbimismonstrumis edasi ekseldes jõudsime ka tavaliste H&Mide, Urban Outfittersite ja New Lookideni. Huvitav kombo. Aga kalavalik oli igal juhul aus. 



    UKs on järjest enam mindud USAga sama teed, kus valmis magustoite kaustatakse uute magustoitude tegemiseks. Jah, ei saa ma ikka veel päris aru, miks on vaja Oreo küpsised puruks teha ja need küpsise või maiustuse kujuliseks vormida või mätsida küpsisetianas ümber küpsise ja teha Oreo-täidisega küpsiseid? Või kõik need tuhanded Reese's maapähklikomme kasutavad retseptid? Või kuidas kõlab üks Milky Way blondie? Või Snickers fudge? Või Kit Kat bwownie? Või Twix küpsiseruudud?

    Oeh...

    Manchesteris on piimakokteilibaar, kus saab lasta endale ükskõik mis juba olemasolevast maiustusest milk shake kokku vuristada. Ehk üks riiul on täis kõikvõimalikke erinevaid komme/šokolaade ning müüja mikserdab sinu valitu piima ja vaniljejäätisega sheigiks. Tegelikult on see geniaalselt lihtne müügiidee ning nähes, kui palju seal inimesi käis, peaks seda võib-olla ka eesti ettevõtlikele noortele pähe määrima... Mis siis kõige popimad kokteilid on? Suurim minek pidi olema Oreo'tel (milline üllatus) ja Ferrero Rocher' kommidel. Ja siis edasi juba Kit Kat, Reese's Peanut Butter Cups jne... 

    Kuidas kõlaks eesti turul Dops-shake, Maiuspala-piimakokteil või Tuljaku-jäätisekoks? Või ka Lehmakommi-smuuti ja Komeedi-mahedik? :P




    Õue sööma jõudsime natuke ikka ka, näiteks päikeselisel terrassil kanali ääres väike kitsejuustu-pistaatsia terriin koos veinis hautatud pirniga polnud üldse paha... 



    Ja koduseks veinikõrvaseks võõrustajate kärmete käte tehtud bruschette ja ahjušampinjonid...



    Reis oli aga jah, üürike. Kella-viie-tee koos skoonidega jäi joomata ja ka Curry Mile'ile ehk india toidu tänavale sel korral ei jõudnud. Peab ilmselgelt tagasi minema. ;)


    Pealuuga koogivormi, anyone?
    Yes, please!



                                             Brittide prioriteedid. Isegi sellise kvoodiga on otsas. Selline valik on siis kohaliku supermarketi kassakõrvasel letil, kus meil tavaliselt nätsud on.


    Leiba jätkus

    9.10.15

    DIY : Trühvlikarp & valge šokolaadiga nugatikommid


    Teate neid hetki, kus te midagi absoluutselt kõikmõeldavatest kohtadest otsite ja (optimistlikult) tund või (reaalselt) kaks tundi hiljem lõug jonnakalt üles tõstetult otsustate, et tegelikult polnudki seda vaja? Tüütu ja tobe, aga pole miskit teha, tuleb muu lahendus leida. 

    Nii läks mul ühe šabloonpaberiga, mille järgi kena kartongist trühvlikarp voltida. Ega see nelinurga kokku murdmine nüüd raketiteadus pole ja internet on sellekohaseid õpetusi/videosid täis. Aga ma ju tean, et ta mul kusagil asjade vahel peab olema ja no ei anna rahu, kuhu ma ta siis...  Kõik sahtlid-riiulid-kapid läbi otsitud (jep, vaatasin isegi linade-rätikute kappi), andsin alla ja guugeldasin endale uue šablooni. Ja et tulevikus seda kadumistrikki uuesti ei juhtuks, petan ma oma paberiusku Mina ja talletan vajalikud mõõdud kõikvõimsasse worldwidewebi. Katsu sa nüüd ära kaduda!

     
    Kirjatehnika 4-, märkus joonlaua koju unustamise eest

    8.10.15

    Porgandimüsli


    Kas keegi teab, mis sõnavärdjas on lumekruup ja kas see ongi nüüd eesti keeles aktsepteeritav? Kui ma esimest korda seda moodustist Postimees online'is kohtasin, siis ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu, sealt leiab ju kõike. Aga et ka ERRi uudistes see uudisliitsõna kostus, pani ikka pead vangutama. Kui juba lumehelbed ja raheterad on, siis sobivad neile seltsi lumekruubid  ka? Kas varsti ilmestavad meie taevalaotust ka lumetangud? Lumejahu? Ja kui veel eriti hästi mätsib, siis lumepallide asemel lumekuklid? Ja kolm lumeleiba üksteise otsa pannes saad lumepätsimemme? Elagu teraviljakuu! (Ärge minust valesti aru saage! Toiduliidu kampaania, kus väärtustatakse täisteratooteid, on ainult kiiduväärt ja igati pooldan ma ka 2015 kui rukki-aastat, aga ega ma siis lund tarbima jookse...)



    Aga jah, kuniks tali veel taevas, jäävad tangud-kruubid minul köögikappi. Kapist tulevad välja ainult helbed, ikka need kaera. Ja lendavad sinna, kus lumehelbed küll ellu ei jääks.

    Porgandikook maitseb? Hommikuti müslit tahad? Pool tundi ahju ees viitsid istuda? Siis tee üks korralik laar porgandimüslit! Ei teagi kuidas ma varem selle peale ei ole tulnud, et porgandit müsli sisse susata. Käib ta ju ka kõigi nn jõuluvürtsidega, mis ma tavaliselt müslidesse segan, hästi kokku, ja rosinatega on porgandil ka sõbralikud suhted. Kui porgand peene teraga riivida, siis küpseb ta ahjus igati võrdseks kõigi marjakrõpsudega, mida uhkelt hommikuhelvestesse segatakse. Nii et ka sealt kandist anti roheline tuli. Imehea igal juhul! 


    Porgandimüsli

    • 400 g täistera lumekaerahelbeid
    • 1 dl porgandimahla või 0,7 dl porgandimehu + 0,3 dl vett
    • 1 kuhjaga sl suhkrut
    • 1 sl mahedamaitselist õli
    • 1 porgand
    • 1 tl jahvatatud kaneeli
    • 1 tl jahvatatud ingverit
    • 0,5 tl riivitud muskaatpähklit
    • peotäis väikeseid rosinaid

    Lahusta suhkur porgandimahlas. Sega mahl ja õli kaerahelvestega. Lisa ka peenelt riivitud porgand ja maitseained. Sega korralikult läbi, et kõik helbed seguga kokku saaksid ja jäta vähemalt veerand tunniks seisma. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti helbeid 170 kraadi juures umbes pool tundi, kuni müsli on krõbe. Sega 2-3 korda ääre poolt helbeid keskele, et segu ühtlaselt röstuks. Pese rosinad voolava vee all ja jäta sõelale nõrguma. Kui müsli on valmis, sega rosinad helvestesse ja jäta müsli ahjuplaadile jahtuma. 

    Naudi nagu porgandikooki hommikusöögi kujul tavaliselt. ;) Hommikuseks aeglaseks äratuslauluks Peter Paul & Mary "Leaving on a Jet Plane".




    5.10.15

    Õun + Rukis + Õun + Rukis


    Tänased peategelased said kokku koogis koos hapukoorega ja muffinivormides krõbeda kaerapuru all. Soovitan soojalt! (Tegelikult soovitan kooki külmalt ja muffineid leigelt, aga nii vist ei sobi kirjutada. Hirmutab ära. Nii et kui juba niikuinii valetamiseks läks, siis:)  Soovitan tulikuumalt ovatsioonide saatel!


    Õunad. Terve aed õunu täis. Pisikesi ja hapusid, aga ikkagi õunu. Kuigi juba augustikuust alates lubasid õuntest lookas oksad head saaki, tundub, et pikk kuivaperiood ei lasknud viljadel kasvada ja ussipuru on selleaastase ubinarinde märksõna. Muide, kui nimetus ubin tuleb sõnast uba, mis kunagi tähendas eesti keeles kõike väikest ja ümarat, siis ongi õunad traditsiooniliselt meie Maarjamaal väikesed ja sel sügisel võivad vissid ja pabulad uhkusega vaarvanemate auks ubinate nime kanda. Ei mingeid Jonagolde ega Granny Smith'e meie uibude küljes! Kõik on täiesti normaalne ja ei tasu õunte alamõõdulise diameetri pärast pajalappi nurka visata! Koogid vajavad küpsetamist. Hapud õunad sobivadki kooki paremini kui magusad ja pole see väikeste õunte puhastamine üldse nii hull: kui seltskond on hea, läheb aeg lennates. Mina olin küll üksi, aga ega enda seltskonna üle ka ei kurda. Sai kõik jutud räägitud. ;) 



    2.10.15

    Šokolaadi-banaani-pähklirullid


    Retseptide ja nende muutmise suhtes olen ma igati tolerantne. Ei ole midagi kivisse raiutud ja nii äärmused kui ka kuldne kesktee on kõik oma heade ja veadega. Ühelt poolt meeldib mulle, kui keegi töötab välja alati õnnestuva retsepti ning seda siis näpuga järge ajades tehes saan täpipealt oodatud tulemuse. Teisalt on aga ka tore kööki minna, külmkapiuks lahti tõmmata ja mõelda, nii-nii.. mis meid siis täna ees ootab, ja lõpuks millegi nii heaga valmis saada, et peab üles kirjutama. Samas, ega ainult äärmustes tore elada ei ole ja täiesti poolt olen ka juba töötavat ja maitsvat retsepti vastavalt soovile-vajadusele-olemasolevale tuunida. Katsetamine on ju alati tore. Ei juhtu minu köögis kunagi, et näiteks kaks smuutit tuleksid samasugused või et köögiviljasupil iga kord sama palju porgandit sees oleks. Noup. 

    Samas, küpsetiste puhul on tihti ikkagi parem retseptiraamatusse kiigata. Entusiastlikult niisama asju kokku kaussi tõstes on ikka päris khmm.. huvitavate koogilaadsete toodetega ka siin elus hakkama saadud. :D



    Sel korral läks täpselt nii, et tahtsime teha üht lollikindlat head retsepti, aga kuna vajaminevad ained olid üllatuslikult kodust otsa saanud, muutsime käigu pealt plaani. Uus retsept sai aga nii hea, et väärib kirjapanemist. Nimelt oli meil valmis magus pärmitainas ja tahtsime teha kaneelirulle. Võid aga, mida tavaliselt on ikka alati ju mitu pakki külmikunurgas ootamas, oli alles täpselt 25 g. Kõik teavad, et kuiv kaneelirull on kõige mõttetum asi üldse ja parem juba asi pooleli jätta, kui mittepiisava koguse võiga. Improviseerisime siis täidise "massiks" juurde banaani ja kus juba banaan, seal ka šokolaad ning ka mandlipuru ei saanud jätta sinna sisse segamast. Mõned kiiremad liigutused köögikappides ja rullikesed veeresid lauale!  



     
    Šokolaadi-banaani-pähklirullid
    • 1 kogus (ehk 25 g pärmist) magusat pärmitainast (siit)
    • 50 g tumedat šokolaadi
    • 1 suur või 2 väiksemat väga valmis banaani
    • 25 g võid
    • 1 sl pruuni suhkrut
    • 100 g purustatud mandleid
    • 1 munakollane määrimiseks

    Valmista pärmitainas nagu siin kringlipostituses ja jäta sooja kohta kerkima. Sulata kas vesivannil või potis või mikrolaineahjus või ja sega sisse peenelt tükeldatud šokolaad. Jäta jahtuma. Nii sulab enamus šokolaadi võiga ühtlaseks, aga jääb ka suuremaid tükke, mis pärast saiakestes väga mõnusad on. Purusta kahvliga banaan püreeks ja lisa šokolaadile. Sega sisse ka suhkur ning mandlipuru.

    Tainas või orkaan?

    Rulli kerkinud pärmitainas jahusel laual piklikuks ristkülikuks. Määri täidisesegu ühtlase kihina taignale ning rulli laiemast äärest kokku. Lõika rull kas noa või kääridega umbes 2 cm paksusteks viiludeks ning laota nad lapiti küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri saiakesi lahtiklopitud munakollasega ning lase soojas kohas umbes pool tundi kerkida. Küpseta saiakesi 200 kraadi juures umbes 12-15 minutit, kuni rullid on pealt helekuldsed. Lase veidi jahtuda. Saiakesed jäävad eriti pehmed, kui hoiad neid pärast ahjust väljavõtmist rätiku all, mida piserdad veidikese veega. 




    Kuigi saiakesed on ka ahjusoojalt väga maitsvad, tuleb nii banaani kui ka pähkli maitse täidises esile jahtunult. Ja nagu alloleval pildil näha, siis meie peres osatakse taigna-täidise viimase kasuks olevat suhet hinnata. 

    Kõrvailuks ühe parima introga laul ehk Hearti "Crazy on you".