27.10.15

Kõrvitsa-ananassikarri


Sügisesed õhtusöögid lausa nõuavad vürtse ning kui sõbrad külla tulevad, mis parem asi võiks neid veel uksel kostitada, kui värskeltvalmiva karri tulised aroomid? Mõeld-teht. Patta kukkus sügisene kuldkollane kõrvits ning mahedale eestimaisele tasakaaluks lendas sekka ka eksootiline ananass. Kokku sobivad need kaks sügisevärvides vilja kui sukk ja saabas. Kuigi muidu on karris kasutatud indiapäraseid vürtse, on nii kõrvits kui ka ananass naturaalselt üpris magusad ning vajavad tasakaaluks miskit hapukat. Minul täitis seda rolli taipärane sidrunhein. 


Karritegu ei vaja liigset eeltööd ning valmib pliidil podisedes pea iseenesest, nii et perenaine saab nii kaua külalistega klaasikest veini nautida. Mida veel õndsuseks vaja?


Selliseid suure-poti-roogasid on minu meelest hea serveerida nii, et igaüks saab endale ise tõsta, palju soovib. Külaline on ju kuningas! Kõrvale serveerisin lisaks riisile valmiskujul ostetud naan-leibu, Ühendkuningriigist kaasa toodud. (Selline turist siis olen, silmad särama mitte suveniiri- vaid toidupoes...) Pakis olid nad kahekaupa, tahtsid ainult veidi pealt veega niisutamist ja ahjus 6-8 minutit soojenemist. Olid head küll, aga ega päris naan'i vastu ei saa. Kel huvi, siis sarnaseid olen näinud Eestis müügil Marks & Spenceri toiduosakonnas.




Kõrvitsa-ananassikarri

kuuele
  • 2 sibulat
  • praadimiseks õli
  • 1 tšillikaun või kuivatatud tšillit vastavalt sööjate rinna rasvasusele
  • 1 tl garam masala't
  • 1,5 tl kurkumit
  • 1 sl jahvatatud koriandrit
  • 1 tl jahvatatud vürtsköömneid
  • 1 loorberileht
  • 1 kuhjaga tl kuivatatud sidrunheina
  • 1-2 sl jahvatatud ingverit või pöidlasuurune jupp riivitud ingverit
  • 1 kaneelipulk
  • 1 tähtaniis
  • 4 dl kuuma vett
  • soola
  • musta pipart
  • (1 sl suhkrut)
  • u 2 kg kõrvitsat (puhastamata kaal)
  • u 1,5 kg ananassi (puhastamata kaal)
  • 400 ml täisrasvast kookospiima
  •  serveerimiseks aurutatud basmati riisi, naan-leibu, hakitud värsket koriandri, hakitud tomatit

Koori ja haki sibul. Puhasta ja lõika kõrvits ning ananass kuubikuteks. Prae sibul õlis kuldseks ning tõsta kõrvale. Pese pann ja rösti kuival pannil vürtse, kuni nad on aromaatsed. 

Tõsta sibul vürtside juurde. Lisa tšilli, kõrvitsakuubikud ning kuum vesi. Kuumuta pannitäis keemiseni, siis keera kuumus maha, maitsesta soola ja pipraga ning lase kümmekond minutit podiseda. Lisa ka ananassikuubikud ning hauta madalal kuumusel veel 5-10 minutit. Lisa vajadusel veidi suhkrut - olenevalt kõrvitsa ja ananassi magususest vajab magusa-hapu tasakaal sättimist. Viimasena lisa potti kookospiim, lase keema ning timmi maitse sobivaks. Serveeri riisi ja naan'ide, värske koriandri ja hakitud tomatiga. 
Juhtus sel korral nii, et tekkis spontaanne võistlus "Kelle taldrik on ilusaim", mille ovatsioonidega võidu sai minimalistlik asetus nimega "Peen restoran". 
Oh jeesus, see näeb välja nagu B-klassi india resto menüü, kus pildid roogade kõrval on! :D
 
Võitjataldrik. Oliivi üle pagulasnalju ei tee! Ta on igati teretulnud.
Võin kõigi rahustuseks öelda, et pärast Peene Restorani koguse ära söömist sai vaene näljane ka Tavalise Indiaka suuruse portsu kesk taldrikut. Söök hea, kõik hea. 
अच्छी भूख

Teemakohane "Salam e Ishq" ka. Kes No99 "Periklest" mäletavad, teavad.

25.10.15

Õuna-tatrakook


Õunast küll ei saa veel küllalt. Mis on need kõige nostalgilisemad toidud, kus õun sees käib? Õunavorm kaerahelbekatte all, loomulikult üks esimesi, mis pähe tuleb. Ja kohupiima-õunakook. Biskviitkattega õunakook. Õunapommid. lehttaigna õuna-ampsukad, mida vanaema teeb isegi õunahooajaväliselt. Vist kõik eestlased võivad öelda, et nad on õunte najal üles kasvanud ning igal aastal saavad sügiskuudel kõik korraliku õunaannuse kätte, millest peaks vähemalt kevadeni jätkuma. Raskemate juhtude (nagu allakirjutanu) puhul ei aita aga ainult ühest aastaajast ja õunahooaeg käib aasta läbi. :)
  

Niisiis mõni õunamälestus? Vabalt! Neid ju jalaga segada. Nagu lehti oktoobrikuise vahtra all.


Nagu ikka lastele, siis ei ole õunad, kui nad just lahti lõigatud pole, just kõige ahvatlevam näks. (See, mis maagia toimub õuntega siis, kui nad ära puhastada ja sektoriteks lõigata, on mulle siiamaani arusaamatu. Populaarsus kasvab nii 1000%!) Minu kallis ema sellest aga aru ei saanud, kuna minu 1. klassi sügishommikuti pani tema hoolitsev käsi ka mulle õuna pihku, et pikal koolipäeval oleks miskit kõht-tühi-kriisiolukordade leevenduseks kohe võtta. Nagu mainitud, siis lapsed eriti õuntest ei pea ning ei olnud ka mina mingi erand. Hommikuti ütlesin aga ilusasti aitäh ja pistsin õuna kenasti kotti. Aga ega ma ju neid eelmiseid sealt välja ei võtnud! Ja nii see õunamoos mulle koolikoti põhja vaikselt hakkaski tekkima. Oktoobri keskpaigal siis ema avastas, et see, mis komposti järgi minu toas haises oli ju puhas kultuurikiht õunu minu koolikoti põhjas! Tegelikult andsid esimesed vihjed, et midagi on (sõna otseses mõttes) mäda õpikute ja vihikute veidi niisked ja pruuniplekilised servad. Oeh. See, mis sealt kotist välja tuli, oli äärmiselt esinduslik kõdunenud õunakompost. Ilusasti ühtlane ja sajaprotsendiliselt looduslik, võib-olla paari lisaks sisse eksinud hariliku pliiatsi ja kommipaberiga. Piinlik küll, aga mis teha. Selline ma olin. Eks sel ajal olid õunad koogi või mahla kujul ahvatlevamad kui terved ubinad. :)


20.10.15

Spinati-kikerhernepallid


Mida teha, kui juhtub iga tubli suvikorilase õudusunenägu ja külmkapp, mille küljes ka sügavkülm, otsustab sussid püsti visata? Ja seda oktoobrikuus, kui just kõik jääkapi sahtlid-riiulid on pilgeni marjakarpe täis topitud? ...Silme eest jooksevad läbi kõik need tunnid metsasamblas pohla-mustikaküürutamist ja sõstrapuhastamist, vaarikanoppimist ja maasikalõikumist (maasikate korjamisau jätsin sel aastal turutädidele). Kenad karbid reas, pilgeni suvevitamiine täis, pimedaid talvehommikuid ootamas. Ja vaikselt lähenev Suur Sula. Mida teha? "Jääaja" filmi olete ikka näinud? Mida teha? Osad põgenevad, osad paanitsevad, osad löövad käega. Mida teha? Mu ühel tuttaval läks nii eelmisel aastal, et pidi terve jääkapitäie minema viskama, kuna kapp oli üksinda kodus otsad andnud ja perenaine-peremees said liiga hilja jaole, et midagi veel päästa oleks andnud. ("Üksinda kodus". Mis nende filmivihjetega täna on? :D )


Mida teha?


Õnneks hakkas meil kapp ülevalt, tavalise külmiku osast sulama ja saime paar tundi ajavaru, enne kui ka sügavkülma asemel suur loik tekkis. Helistasin autokiirabisse, mis tund-kaks hiljem saigi transat tulla tegema. Karbid kastidesse, kotid jääkuubikutega, mis veel sulanud ei olnud, ümber, kastid korralikult tekkide-saunalinade sisse ja minek! Gaas põhjas jõudsid kõik karbid õnnelikult teise sügavkülma, kus neile ka ulualust napilt jätkus. Korra võttis ikka kõhedaks küll. Oleksin pidanud kas moosiks kõik need marjad keetma või suuremat sorti koogipeo korraldama. :) 



Uus normaalsuuruses külmik pole meile koju veel jõudnud ning seni peame miniatuurse asenduskapiga läbi ajama. Jääkapi osa on hetkelisel keskmise hotellitoa standardite mõõtu eksemplaril täiesti olemas, no vähemalt munaresti suurune. Aga isegi kasutusjuhendis oli kirjas, et see kõlbab vaid jääkuubikute tegemiseks ja isegi külmutatud köögivilju võib seal 2-3 päeva max säilitada. Nojah, egas siis midagi! Kui spinat on juba poest koju jõudnud, siis peab temast ka miskit head saama!


Kui nii kikerherneist kui ka spinatist olen varem vegan pallikesi täinud, siis seesamiseemnetes paneerisin neid esimest korda. Lisaks heale maitsele ka puhas silmailu laual! Serveeri pallikesi näiteks salatipadjal, liha-kalatoidu kõrvalisena või vormi väiksemad pallid ning paku neid soojalt või külmalt suupistelaual. 



Spinati-kikerhernepallid

neljale
  • 400 g spinatit
  • 400 g kikerhernekonserv
  • 1 purustatud küüslauguküüs
  • 2 sl tatrajahu
  • 1 tl jahvatatud koriandrit
  • 1 tl garam masala't
  • 0,5 tl jahvatatud ingverit
  • soola
  • pipart 
  • soovi korral veidi jahvatatud tšillipulbrit
  • paneerimiseks heledaid seesamiseemneid

Kui kasutad külmutatud spinatit, sulata see ja prae vesi välja. Värske spinat pese hoolikalt ja kuumuta tilga veega pannil läbi, kuni lehed kokku kukuvad. Pigista neist vesi välja ja haki peenelt. Nõruta kikerhernekonserv või kui kasutad kuivatatud kikerherneid, võta neid samas mahus keedetud herneid. Mulju pudrunuiaga herneid, kuni umbes 2/3 on katki, ülejäänud jäta terveks. Mulle meeldib, kui lõpptulemuses on ka terveid herneid tunda. Lisa spinat, küüslauk, tatrajahu ja sega taignaks. Maitsesta koriandri, garam masala, ingveri, soola, pipra ja soovi korral ka veidikese tšillipulbriga ning sega tainas ühtlaseks. 




Vala seesamiseemned taldrikule. Vormi kätega parajad pallikesed, paneeri neid seesamiseemnetes ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180 kraadi juures u 35-40 minutit, kuni pallid on läbiküpsenud ja pealt krõbedad. Maitseb hea nii soojalt kui ka külmalt. 


Kõrvale mängima eesti uut head poppi Noep & "Move".



18.10.15

Valge šokolaadiga tatraküpsised


Käisin sel nädalavahetusel Toila SPAs ja olen igati vaimustuses! Alates saunadest-basseinidest kuni toreda teeninduseni välja. Kui väljast näeb SPA oma majakõrguste päikesepaneelidega ja klaasseintega uus ja uhke välja, siis seest leiab veel malmradiaatoreid, taksofone (sic!) ja 80ndate sisekujundust. Saab küll "tuusikuga sanatooriumisse" nalja teha. Samas, wellness-keskuse ala oli puhas nauding ja hommikumantlis seal ainult patseeriksingi ringi.  ;) Aga mitte sellest, kuidas ma võiksingi 33-kraadises vees elada ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas Toilas süüakse. Kuna SPA ise asub Ida-Eestis ja ka üle poole külastajatest tulevad just üle piiri, on ka köögis tugevat vene mõju tunda. Ja ainult parimas mõttes! Meie paketis olid nii buffee lõuna-, õhtu- kui ka hommikusöögid, nii et saime päris hea läbilõike, mis Toilas taldrikuis käib. Esmapilgul läksime keskmisesse rootsi laud / sööklasse, aga see mulje haihtus kohe kui esimesed palad suhu jõudsid. Juba saabumispäeva lõunasöögi supp võttis põlved nõrgaks: kalaseljanka nagu muiste, suuured kalatükid sees ja maitsekas, nagu peab. 20 minutit pärast check-in'i hakkasin ma enda peas nimekirja tegema toitudest, mis pärast kodus järgi teha. Õhtusöögi külmlaua seenesalat läks seljanka kõrvale samuti kirja. Teate ju küll seda buffee tavalist tiiru, et käid-võtad-sööd, uus tiir käid-võtad-sööd, uus tiir käid-võtad-sööd. Meil oli kollektiivselt nii seenesalatiga. Käisime-võtsime-sõime. Salat oli muidu nagu seenesalat ikka, ainult hakitud keedumuna oli ka sees ja sibulat veidi vähem kui supermarketi saadustel. Aga no see MAITSE. Kiitus ja au kokatädidele. Muu pakutav oli ka hea, lihtne ja kodune. Külmlaual näiteks veel heeringas mitmel moel, kodujuust, hapukurgid (jälle slaavipärasuse parimad küljed kumasid läbi). 




Hommikusöögil oli üks tädi, kes küpsetas nelja panniga pannkooke ja mis seal moosikausi kõrval oli? Jah, loomulikult hapukoor! Kes siis ilma pannkooke sööb? Meie kõrvallauas näiteks oli neljaliikmeline perekond: ema-isa (raseeritud pea ja nähtavate suurte tatoveeringutega, isa siis) ja kaks nii 10-aastast veidi pontsakat poeglast. Nad ei hakanud isegi eraldi pannukaid võtma, vaid isa tuli kuhjaga taldrikuga lauda, ema tõi kausitäie moosi ja kausitäie hapukoort kõrvale ja hunnikust ei olnud 10 minuti pärast puru ka alles. Lusikaga sai isegi koorekausi puhtaks noolitud. :)


Aga veel plusspunkte Toila SPAle: mis oli hommikusöögi pudrupoti kõrval? Suuur kausitäis astelpajumarju, ja teisetäis seemnesegu. No mida veel oma pudrule tahta? :) Ideaalne, noh! Ja kaerahelbekas oli väga hästi keedetud. Ma üldse imestan, et viimase poole aasta jooksul (suvel neid suvepäevi ju jagus) olen nii mõneski kohas supermaitsvat suure paja hommikuputru saanud. Läbi on need maitsetute tükkis jahtunud nahaga laagripudrude ajad! Või olen lihtsalt heade kokatädide juurde külla sattunud? Toilas tehakse igal juhul süüa armastusega ja seda on tunda. Ja see lahkus-abivalmidus-(vana)emalikkus, mis nendest töötajatest õhkus! Ah. :) Ainuke asi, mis kõrgemaid punkte ei saa, on pakutav kondiitritoodang. Võivahukreemid ja tehislik masstoodangu maitse. Aga tundus, et tordid-koogid tellitakse sinna juba valmiskujul, nii et kohalike kulbikeerutajatele jäävad maksimumpunktid alles!


Toila plaažil. Õnneks traktor ei olnud südametemurdja.


Pärast põhjalikku leotust naasin tsivilisatsiooni ja küpsetasin ühe hea pannitäie krõbedaid küpsiseid. Kui tatrajahust küpsiste retsepte liigub eesti lehtedel palju, siis sel korral sain inspiratsioon siit, kus tainas enne ahju panemist jahutatakse, et saada ameerikapärast cookie tekstuuri. Töötas! Head krõbe-muredad küpsised said ja mitte liiga magusad, kuna suhkrukogust vähendasin korralikult. Šokolaad annab magusust piisavalt.


Tatraküpsised valge šokolaadiga

pannitäis ehk 15 küpsist
 
  • 100 g võid
  • 50 g suhkrut
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat 
  • 135 g tatrajahu
  • 0,5 tl soola
  • 0,5 tl soodat
  • 1 muna
  • 50 g valget šokolaadi

Vahusta või ja suhkur. Lisa muna ja vaniljekaunapasta ning sega ühtlaseks. Sega jahu soola ja soodaga ning lisa kaussi. Viimasena sega sisse hakitud šokolaad. Pane tainas vähemalt 20 minutiks sügavkülma või üleöö külmkappi, et segu taheneks. Vormi kahe lusikaga taignast küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 15 kuhjakest. Küpseta 200 kraadi juures u 15 minutit, kuni küpsised on helekuldsed. Lase restil jahtuda.




Mina valasin endale kõrvale klaasi keefirit, aga sobiks hästi ka näiteks münditee.  Või mõni kerge magustoidukas valge vein, näiteks Gevürtz või Mosel (oeh).


Laulu ka. Hands up for Laura Mvula ja tema "That's Alright". Puus nõksuma!




14.10.15

Magus porgandi-riisivorm


    Hiljuti Inglismaal reisil käies lõhkes minu ilus mull, milles arvasin, et Eesti pagarisaade on meie kodumaine formaat. Tuhkagi. Kõik, alates telgist kuni 2 x naljavendadest saatejuhtide, kolme ülesande, tunnusmeloodia ja algusklipini on briti toodang. Isegi kolmnurklipukesed telgi seintel on algsarjast üle võetud! Vähemalt nii palju on tehtud, et Union Jacki asemel lehvivad meil siin ikka sini-must-valged võrdhaarsed. Mäletan, et esimest eesti osa vaadates mõtlesin, et küll on ilusasti see klipp ikka tehtud ja nii armas blond Peeter või Toomas sööb tainast. Tuleb välja, et see lapseke on hoopis Peter või Thomas. Detailidele ei pööranud ma tol hetkel tähelepanu ja kiirelt liikuval kaameral jäid minu jaoks kahe silma vahele nii kaadris olnud inglisekeelne retsept kui ka fakt, et laual olid esireas skoonid. 

    Plõks ja mull katki. 





    Sel sügisel võtsid briti kodukokad BBCs mõõtu (finaalsaade oli eetris eelmisel nädalal) 6. hooaega ning latt oli ikka päris kõrgele aetud. Kui esimesed kaks ülesannet, nii omalooming kui ka tehniline ülesanne, on sarnased meie pagarisaatele, siis kolmas ülesanne on neil alati teemaga showstopper. Ainult uhkemast-uhkemaga võib kohtunike ette astuda. Eks keerukate lahenduste väljamängimine on loomulikult kunst omaette, kuid mõningaid saareriigi kodukokkade üllitisi vaadates tundub mulle küll, et see on liig mis liig ja toit peaks ikka esmajärgus naturaalne ja puhas olema, mitte jõhkral keemial põhinema. Et lihtsuses peitub ilu ja võlu palju tihemini kui seda arvata võiks. Aga jah, maitsed lähevad lahku. Ju minu talumatsi maitsemeel ei peagi aru saama, mis võidu vääriline on...


    Vähemalt toidumaailmas olen targemaks saanud küll. Juba viimase hooaja esimese osa esimest ülesannet vaadates pidin guugeldama, mis täpselt madeira cake on ja mille poolest ta tavalisest keeksist erineb. 


    Oeh, sain südamelt ära. :) 


    Siin aga miskit lihtsat ja maavillast. Porgandivorm. Mitte päris traditsiooniline manna ja hapukoorega, vaid hoopis riisihelveste ja piimaga. Rosinatest mustav ja parajalt kaneeline. Annab koogi mõõdu välja küll. Isegi porgandikook-on-lemmikkook kriitikult sai kiidusõnu!  



     Porgandi-riisivorm

    • 400 g porgandit
    • 100 g riisihelbeid
    • 3 dl piima
    • 3 muna
    • 65 g suhkrut
    • 1 tl jahvatatud kaneeli
    • 0,5 tl riivitud muskaatpähklit
    • näpuotsatäis soola
    • 75 g väikeseid rosinaid

    Esiteks mõõda riisihelbed piimaga kaussi ning jäta seisma, kuniks ülejäänud ained ette valmistad. Puhasta ja riivi porgandid. Lisa kaussi suhkur, kaneel, riivitud muskaatpähkel ja sool. Pese ja nõruta rosinad ning lisa koos riivitud porgandiga taignasse. Viimasena sega sisse munad. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud neljakandilisse vormi ning küpseta pöördõhuta ahjus 180 kraadi juures u 50 minutit, kuni vorm on läbi küpsenud ja peale jumekas. Lase täielikult jahtuda. Kuigi küpsetis on piisavalt mahlane ka ise, võib nostalgiajoonel maiustaja ka näiteks törtsu hapukoort lisada.  


    Ilusa pärastlõuna hea tuju muusikat ka. Toro Y Moi "Talamak".




    12.10.15

    My cup of British Cuisine


    Käisin Manchesteris. Ryanair ju otse viib ja kui edasi-tagasi piletid maksavad sama palju kui 2 x edasi-tagasi bussipiletid Tartusse, siis ju peab reisima! See pisiasi, et mu õde mõneks ajaks sinna maandus ja head sõbrad seal elavad oli lihtsalt boonuseks. ;)

    Ja kui kusagile juba sõit on, siis on ka uued toiduelamused soolas! Mis siis seal saarel süüa tuleks? Esinduslik toiduturist ma sel korral ei olnud. Väljas käisime küll ja ega nälga ka jäänud, aga midagi supertraditsioonilist või britilikku-erilist taldrikule ei sattunud. Kunagi Birminghamis käies maitsesin kohaliku kuulsaima pubiroa fish'n'chips'i ära ja võin elu lõpuni rahuliku südamega öelda "No, thank you!" kui keegi veel peaks seda UKs pakkuma. Ei ole minu ellu vaja seda rasvas praetud rasva.


    Tegelikult läksin jah esmajärgus ikkagi sõpru vaatama ja söögiskene jäi teisejärguliseks. Üldmuljeks jäi, et kui mitte päris kiirtoit, siis kiire toit on ikkagi number 1 valik. Kõigis kaubanduskeskustes on eraldi söögialad food court'id, kus toidukohti leiab hiinakatest peenete valge tärgeldatud linaga restoranideni, õllekatest veinilokaalideni, pitsakohtadest tapas-baarideni... Kõige popimaks tänavatoiduks on good old burger (nii falafeli kui ka lihapihviga) ja sinna kõrvale kogukas hunnik chips'e. Kas siis tavalisi või viimase aja hipsterhitti maguskartuli friikaid, mis üllatavalt paljudes kohtades samuti menüüs olid. Üks asi, mis mulle burgerimenüüdega restode valikus tõesti maitseb ja mille ka mu vesine suu lõpuks sai, on üks korralik coleslaw. Krõmps, parajalt äädikane ja rammusa majoneesiga. Õigel ajal õiges kohas viib keele alla ja ei suuda ükski kardulas või kotletisai sellega võistelda! 

    Bataadi friikad & coleslaw


    Juustumonarhid Prantsusmaa ja Holland naabruses, on inglased ka ise troonile lähemale pürginud. Pean tunnistama, et kuigi küps Brie, kõrvaltalu värske chèvre, kohalikult mercato'lt ostetud värske mozzarella di buffalo ja laagerdunud köömne-Gouda on kuninglikku pere minu arvates ikka veel juhtimas, siis on ka briti juustudes sinist verd voolamas. Cheddar on mulle alati maitsenud ning nüüd avastasin enda jaoks ka poolpehmed valged lehmapiimajuustud, näiteks kuivatatud jõhvikatega Wensleydale. 




    Poes Eestisse toomiseks kiiruga juuste valides võttis silme eest kirjuks küll: just nimede, mitte juustude enda poolest. Need tundusid välisvaatlusel kõik suhteliselt sarnased kollased tükid olevat. Nimed on neil aga kõik pikad, w-y-ch-kaashäälikuühendeid täis ja -shire või -cester lõpuga. Briti juustuarmastajatel on vist kõigil geograafia 5+. Kaasaostetud kolmest juustust (Ryanairi käsipagas siiski...) meeldiski mulle pehme, aga küpse maitsega Wensleydale isegi rohkem kui Cheddar või Red Leicester, mis oli nagu Cheddari orandž ja natuke soolasem vend. Yorkshire'is, kust Wensleydale pärit on, pannakse seda ka õunapiruka sisse ning sealt on alguse saanud brittide levinud ütlus:
     

    An apple pie without the cheese is like a kiss without the squeeze. :D 

    Filmist "Wallace & Gromit" Wallace'i, suure juustuasjatundja üks lemmikjuustudest pidavat see ka olema. Ja kui juba fun fact'ide lainel olen, siis USAs on Cheddar mozzarella järel tarbimiskoguselt teisel kohal! (Wiki teeb ikka targaks.) Sellest oktoobrist hakkas meie Eesti Atleet ka Cheddar-tüüpi juustu tootma, nii et kauged maitsed jällegi kodust võtta.


    Ruumiga siin linnas ei laristata. Ühes kesklinna kaubanduskeskuses olid kõrvuti näiteks kala-lihaturg, toiduala ja riidepoed. Läksime ühest väikesest uksest sisse, kus esimesena olid uimelised vastas, veidi edasi aga paistsid juba taco'de ja karride letid ning tarbimismonstrumis edasi ekseldes jõudsime ka tavaliste H&Mide, Urban Outfittersite ja New Lookideni. Huvitav kombo. Aga kalavalik oli igal juhul aus. 



    UKs on järjest enam mindud USAga sama teed, kus valmis magustoite kaustatakse uute magustoitude tegemiseks. Jah, ei saa ma ikka veel päris aru, miks on vaja Oreo küpsised puruks teha ja need küpsise või maiustuse kujuliseks vormida või mätsida küpsisetianas ümber küpsise ja teha Oreo-täidisega küpsiseid? Või kõik need tuhanded Reese's maapähklikomme kasutavad retseptid? Või kuidas kõlab üks Milky Way blondie? Või Snickers fudge? Või Kit Kat bwownie? Või Twix küpsiseruudud?

    Oeh...

    Manchesteris on piimakokteilibaar, kus saab lasta endale ükskõik mis juba olemasolevast maiustusest milk shake kokku vuristada. Ehk üks riiul on täis kõikvõimalikke erinevaid komme/šokolaade ning müüja mikserdab sinu valitu piima ja vaniljejäätisega sheigiks. Tegelikult on see geniaalselt lihtne müügiidee ning nähes, kui palju seal inimesi käis, peaks seda võib-olla ka eesti ettevõtlikele noortele pähe määrima... Mis siis kõige popimad kokteilid on? Suurim minek pidi olema Oreo'tel (milline üllatus) ja Ferrero Rocher' kommidel. Ja siis edasi juba Kit Kat, Reese's Peanut Butter Cups jne... 

    Kuidas kõlaks eesti turul Dops-shake, Maiuspala-piimakokteil või Tuljaku-jäätisekoks? Või ka Lehmakommi-smuuti ja Komeedi-mahedik? :P




    Õue sööma jõudsime natuke ikka ka, näiteks päikeselisel terrassil kanali ääres väike kitsejuustu-pistaatsia terriin koos veinis hautatud pirniga polnud üldse paha... 



    Ja koduseks veinikõrvaseks võõrustajate kärmete käte tehtud bruschette ja ahjušampinjonid...



    Reis oli aga jah, üürike. Kella-viie-tee koos skoonidega jäi joomata ja ka Curry Mile'ile ehk india toidu tänavale sel korral ei jõudnud. Peab ilmselgelt tagasi minema. ;)


    Pealuuga koogivormi, anyone?
    Yes, please!



                                             Brittide prioriteedid. Isegi sellise kvoodiga on otsas. Selline valik on siis kohaliku supermarketi kassakõrvasel letil, kus meil tavaliselt nätsud on.


    Leiba jätkus

    09.10.15

    DIY : Trühvlikarp & valge šokolaadiga nugatikommid


    Teate neid hetki, kus te midagi absoluutselt kõikmõeldavatest kohtadest otsite ja (optimistlikult) tund või (reaalselt) kaks tundi hiljem lõug jonnakalt üles tõstetult otsustate, et tegelikult polnudki seda vaja? Tüütu ja tobe, aga pole miskit teha, tuleb muu lahendus leida. 

    Nii läks mul ühe šabloonpaberiga, mille järgi kena kartongist trühvlikarp voltida. Ega see nelinurga kokku murdmine nüüd raketiteadus pole ja internet on sellekohaseid õpetusi/videosid täis. Aga ma ju tean, et ta mul kusagil asjade vahel peab olema ja no ei anna rahu, kuhu ma ta siis...  Kõik sahtlid-riiulid-kapid läbi otsitud (jep, vaatasin isegi linade-rätikute kappi), andsin alla ja guugeldasin endale uue šablooni. Ja et tulevikus seda kadumistrikki uuesti ei juhtuks, petan ma oma paberiusku Mina ja talletan vajalikud mõõdud kõikvõimsasse worldwidewebi. Katsu sa nüüd ära kaduda!

     
    Kirjatehnika 4-, märkus joonlaua koju unustamise eest


    Joonis siit. Kena karbike mahutab täpselt 12 trühvlit ja voltida saab selle täiesti liimivabalt tavalisest A4 kartongist. 

    Trühvlikarp 

    12 trühvlile
    • A4 paber
    • käärid
    • harilik pliiats (ja minusugustele ka kustutuskumm)
    • joonlaud
    • ee.. ja ongi vist kõik?

    Võta A4 ette. Joonesta vajalikud sirged peale. Lõika õigetest kohtadest lahti. Voldi kokku. Karbi mõõtudeks oli mul 12x10x2 cm, ehk põhi 10x12 cm ristkülik ja kõrgust 2 cm. Pildilt on näha, mis jooned tuleb lahti lõigata ja mis lihtsalt murda. Põhja laikülgedesse tuleb keskele väikesed sisselõiked teha, kuhu nn topeltkülgede otsad sisse susata ja kuhu vahele saab pärast karbi kaane otsad pista. 




    Karbike läks sünnipäevakingiga kaasa ning sisse tegin lihtsad ja maitsvad valge šokolaadiga nugatikommid. 




    Valge šokolaadiga nugatikommid


    12 tk
    • 50 g valget šokolaadi
    • 75 g nugatimassi 
    • soovi korral tilk brändit

    Kui tahad massi ka brändit lisada, siis sega see alustuseks toasooja nugatimassi sisse. Lõika või jaga nugat 12 tükiks, vormi kahe teelusikaga või veereta käte vahel ümaramaks ja pane sügavkülma nii, et pallikesed üksteise vastu ei puutu. Sulata valge šokolaad. Kasta tahenenud nugatipallid ükshaaval kahe kahvli abil šokolaadi ning vea kahvliteradega pealmine pind siiru-viiruliseks. Jäta fooliumile toatemperatuurile tahenema. Paki jahtunud kommid isetehtud trühvlikarpi ja kingi mõnele ilusale inimesele!


    Biidi tõmbab üles George Michael & tema "Too Funky". Video saab loomulikult lisapunktid.





    08.10.15

    Porgandimüsli


    Kas keegi teab, mis sõnavärdjas on lumekruup ja kas see ongi nüüd eesti keeles aktsepteeritav? Kui ma esimest korda seda moodustist Postimees online'is kohtasin, siis ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu, sealt leiab ju kõike. Aga et ka ERRi uudistes see uudisliitsõna kostus, pani ikka pead vangutama. Kui juba lumehelbed ja raheterad on, siis sobivad neile seltsi lumekruubid  ka? Kas varsti ilmestavad meie taevalaotust ka lumetangud? Lumejahu? Ja kui veel eriti hästi mätsib, siis lumepallide asemel lumekuklid? Ja kolm lumeleiba üksteise otsa pannes saad lumepätsimemme? Elagu teraviljakuu! (Ärge minust valesti aru saage! Toiduliidu kampaania, kus väärtustatakse täisteratooteid, on ainult kiiduväärt ja igati pooldan ma ka 2015 kui rukki-aastat, aga ega ma siis lund tarbima jookse...)



    Aga jah, kuniks tali veel taevas, jäävad tangud-kruubid minul köögikappi. Kapist tulevad välja ainult helbed, ikka need kaera. Ja lendavad sinna, kus lumehelbed küll ellu ei jääks.

    Porgandikook maitseb? Hommikuti müslit tahad? Pool tundi ahju ees viitsid istuda? Siis tee üks korralik laar porgandimüslit! Ei teagi kuidas ma varem selle peale ei ole tulnud, et porgandit müsli sisse susata. Käib ta ju ka kõigi nn jõuluvürtsidega, mis ma tavaliselt müslidesse segan, hästi kokku, ja rosinatega on porgandil ka sõbralikud suhted. Kui porgand peene teraga riivida, siis küpseb ta ahjus igati võrdseks kõigi marjakrõpsudega, mida uhkelt hommikuhelvestesse segatakse. Nii et ka sealt kandist anti roheline tuli. Imehea igal juhul! 


    Porgandimüsli

    • 400 g täistera lumekaerahelbeid
    • 1 dl porgandimahla või 0,7 dl porgandimehu + 0,3 dl vett
    • 1 kuhjaga sl suhkrut
    • 1 sl mahedamaitselist õli
    • 1 porgand
    • 1 tl jahvatatud kaneeli
    • 1 tl jahvatatud ingverit
    • 0,5 tl riivitud muskaatpähklit
    • peotäis väikeseid rosinaid

    Lahusta suhkur porgandimahlas. Sega mahl ja õli kaerahelvestega. Lisa ka peenelt riivitud porgand ja maitseained. Sega korralikult läbi, et kõik helbed seguga kokku saaksid ja jäta vähemalt veerand tunniks seisma. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti helbeid 170 kraadi juures umbes pool tundi, kuni müsli on krõbe. Sega 2-3 korda ääre poolt helbeid keskele, et segu ühtlaselt röstuks. Pese rosinad voolava vee all ja jäta sõelale nõrguma. Kui müsli on valmis, sega rosinad helvestesse ja jäta müsli ahjuplaadile jahtuma. 

    Naudi nagu porgandikooki hommikusöögi kujul tavaliselt. ;) Hommikuseks aeglaseks äratuslauluks Peter Paul & Mary "Leaving on a Jet Plane".




    05.10.15

    Õun + Rukis + Õun + Rukis


    Tänased peategelased said kokku koogis koos hapukoorega ja muffinivormides krõbeda kaerapuru all. Soovitan soojalt! (Tegelikult soovitan kooki külmalt ja muffineid leigelt, aga nii vist ei sobi kirjutada. Hirmutab ära. Nii et kui juba niikuinii valetamiseks läks, siis:)  Soovitan tulikuumalt ovatsioonide saatel!


    Õunad. Terve aed õunu täis. Pisikesi ja hapusid, aga ikkagi õunu. Kuigi juba augustikuust alates lubasid õuntest lookas oksad head saaki, tundub, et pikk kuivaperiood ei lasknud viljadel kasvada ja ussipuru on selleaastase ubinarinde märksõna. Muide, kui nimetus ubin tuleb sõnast uba, mis kunagi tähendas eesti keeles kõike väikest ja ümarat, siis ongi õunad traditsiooniliselt meie Maarjamaal väikesed ja sel sügisel võivad vissid ja pabulad uhkusega vaarvanemate auks ubinate nime kanda. Ei mingeid Jonagolde ega Granny Smith'e meie uibude küljes! Kõik on täiesti normaalne ja ei tasu õunte alamõõdulise diameetri pärast pajalappi nurka visata! Koogid vajavad küpsetamist. Hapud õunad sobivadki kooki paremini kui magusad ja pole see väikeste õunte puhastamine üldse nii hull: kui seltskond on hea, läheb aeg lennates. Mina olin küll üksi, aga ega enda seltskonna üle ka ei kurda. Sai kõik jutud räägitud. ;) 



    Sel sügisel võtsin endale eesti köögi grand old lady Salme Masso "Õunaraamatu" lehitseda, et ka sealt retseptidest midagi järgi proovida. Sai kinnitust fakt, et õunad sobivad vist absoluutselt kõikidesse toitudesse. Üllatus oli, et hoidiste sektsioonis moose ei olnudki. Ega ka mujal raamatus. Ei tea kas seda sõna siis üldse ei kasutatud? Olid kompotid, võided, marmelaadid, keedised, džemmid, tarretised, sukaadid, pastilaad, kreemid, vahud, püreed, jms, aga moose njetu. Oli ikka päris veidraid asju ka. näiteks liha kõrvale õunakaste kondenspiimaga (ilma suhkruta ikka, mul läks sekund enne kui aju selle registreeris ja see sekund juba jõudis õlg väriseda.) :D Tegemist ootavaid retsepte jagus ka. Proua Masso teadis, mis sülg suhu sulg paberile tõi.



    Rukis sobib õunaga nagu valatult, eestimaised maitsed koos, üks kangem kui teine. Siin maamullas kinni ja end lahti ei lase. (Kusjuures täiesti juhuslikult on täna õhtul just leivateema pagarisaates. Tegelikult ka ei kopinud, minu leivavilja-õunapunniküpsetised on juba ammu ahjust tulnud ja kõhtu kadunud!) 


    Esiteks siis kook. Rukkijahu pähkline maitse ja õunad, hapukoort sekka ja kaerahelbed katteks - sügisidüll taldrikul. Ja kui veel jaksab oodata, kuni kook jahtub, on tulemus veel eriti maitsev. Kiitsid nii suured kui ka väikesed. 


    Väikeõde tegi ja saatis pildi, kuna ise unustasin...

    Rukkipõhjal õuna-hapukoorekook

    26-cm vorm

    Põhi:
    • 100 g võid
    • 1 muna
    • 1 dl suhkrut
    • 3 dl täistera rukkijahu
    • näpuotsatäis soola
    • 1 tl küpsetuspulbrit
    Täidis:
    • 6-7 keskmist haput õuna
    • 1 sl sidrunimahla
    • 2 muna
    • 4 dl 20% hapukoort
    • 2 sl suhkrut
    • veidi riivitud muskaatpähklit
    Purukate:
    • 75 g võid
    • 1,5 dl suhkrut
    • 2 dl täistera kaerahelbeid
    • 1 dl täistera rukkijahu
    • 2 tl jahvatatud kaneeli

    Pehmenda põhja jaoks või ja näpi küpsetuspulbriga segatud rukkijahu, suhkru ja soolaga puruks. Lisa muna ja sega taignaks. Suru lahtikäiva küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja, täksi kahvliga auguliseks ja pane külmkappi ootama. Pese ja puhasta õunad, koor jäta ikka alles. Haki kuubikuteks ja pigista peale 1 sl sidrunimahla, et õunad pruuniks ei läheks. Sega hapukoor vähese suhkru, munade ja muskaatpähkliga. Küpseta põhja 180 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni põhi on pealt kuiv. 


    Las kook vormis puhkab


    Vala põhjale õunad, õuntele täidis ning küpseta kooki 180 kraadi juures 25 minutit. Näpi katteained omavahel puruks. Puista puru koogile ning küpseta veel 15 minutit, tõstes temperatuuri 200 kraadini, kuni kook on pealt krõbe ja valmis. Lase vormis jahtuda ja taheneda. Hapukoorekoogid on minu meelest parimad, kui on saanud täielikult jahtuda ja veidi seista. Ma tean küll, kui raske köögis levivate ahjuõunalõhnadega seda välja mängida on, aga eks igaüks ise teab, millega riskib!





    Teiseks said õun ja rukis kokku muffinites, krõbeda kaerahelbepuru all. Inspriatsioon siit. Cups'id grammideks, suhkrut vähendasin USA retsepte teades juba eos, jogurti asemel hapukoor, nisu asemel taignas rukis, purus kaer ja sinna see algne retsept läks... Ja vaatan, et kogemata on mõlemad retseptid gluteenivabad saanud. Juhuslik popp värk.



    Kaerakrõbedad rukki-õunamuffinid

    12 muffinit
    • 250 g täistera rukkijahu
    • 80 g suhkrut
    • 1 tl küpsetuspulbrit
    • 0,5 tl soola
    • 1 tl kaneeli
    • 2 muna
    • 50 g võid
    • 100 g 20% hapukoort
    • 1 tl koduteht vaniljeessentsi v meelepärast vaniljemaitseandjat
    • 3 õuna
    Puru:
    • 2 sl külma võid
    • 4 sl täistera kaerahelbeid
    • 1 sl täistera rukkijahu
    • 2 sl suhkrut
    • 1-2 tl kaneeli

    Sega kuivained omavahel. Teises kausis vahusta toasoojad munad, veidi jahtunud sulavõi, hapukoor ja vaniljeessents. Pese, puhasta ja tükelda õunad väikesteks tükkideks. Koor jäta alles, seal kõik see vitamiiniheadus sees! Sega kõigi kolme kausi sisud omavahel ning täida paberiga vooderdatud muffinipanni augud ääreni täis. 




    Näpi puruained omavahel ja pudista muffinitele. Võid puru veidi taignasse suruda, kui tundub, et muidu külge ei jää. Küpseta muffineid pöördõhuta 200 kraadi juures 25-30 minutit, kuni nad on pealt kuldpruunid. Kuna tainas on 100% rukkijahust ja sisaldab palju õuna, ei kerki muffinid eriti, aga jäävad siiski väga mahlased. Lase muffinitel vormis veidi taheneda enne kui nad restile jahtuma tõstad. Parimad leigelt, näiteks tassi münditeega.






    Täna laulusoovituse asemel vanarahva targad sõnad:  
    Ei tasu püssi rukkisse visata!

     

    02.10.15

    Šokolaadi-banaani-pähklirullid


    Retseptide ja nende muutmise suhtes olen ma igati tolerantne. Ei ole midagi kivisse raiutud ja nii äärmused kui ka kuldne kesktee on kõik oma heade ja veadega. Ühelt poolt meeldib mulle, kui keegi töötab välja alati õnnestuva retsepti ning seda siis näpuga järge ajades tehes saan täpipealt oodatud tulemuse. Teisalt on aga ka tore kööki minna, külmkapiuks lahti tõmmata ja mõelda, nii-nii.. mis meid siis täna ees ootab, ja lõpuks millegi nii heaga valmis saada, et peab üles kirjutama. Samas, ega ainult äärmustes tore elada ei ole ja täiesti poolt olen ka juba töötavat ja maitsvat retsepti vastavalt soovile-vajadusele-olemasolevale tuunida. Katsetamine on ju alati tore. Ei juhtu minu köögis kunagi, et näiteks kaks smuutit tuleksid samasugused või et köögiviljasupil iga kord sama palju porgandit sees oleks. Noup. 

    Samas, küpsetiste puhul on tihti ikkagi parem retseptiraamatusse kiigata. Entusiastlikult niisama asju kokku kaussi tõstes on ikka päris khmm.. huvitavate koogilaadsete toodetega ka siin elus hakkama saadud. :D



    Sel korral läks täpselt nii, et tahtsime teha üht lollikindlat head retsepti, aga kuna vajaminevad ained olid üllatuslikult kodust otsa saanud, muutsime käigu pealt plaani. Uus retsept sai aga nii hea, et väärib kirjapanemist. Nimelt oli meil valmis magus pärmitainas ja tahtsime teha kaneelirulle. Võid aga, mida tavaliselt on ikka alati ju mitu pakki külmikunurgas ootamas, oli alles täpselt 25 g. Kõik teavad, et kuiv kaneelirull on kõige mõttetum asi üldse ja parem juba asi pooleli jätta, kui mittepiisava koguse võiga. Improviseerisime siis täidise "massiks" juurde banaani ja kus juba banaan, seal ka šokolaad ning ka mandlipuru ei saanud jätta sinna sisse segamast. Mõned kiiremad liigutused köögikappides ja rullikesed veeresid lauale!  



     
    Šokolaadi-banaani-pähklirullid
    • 1 kogus (ehk 25 g pärmist) magusat pärmitainast (siit)
    • 50 g tumedat šokolaadi
    • 1 suur või 2 väiksemat väga valmis banaani
    • 25 g võid
    • 1 sl pruuni suhkrut
    • 100 g purustatud mandleid
    • 1 munakollane määrimiseks

    Valmista pärmitainas nagu siin kringlipostituses ja jäta sooja kohta kerkima. Sulata kas vesivannil või potis või mikrolaineahjus või ja sega sisse peenelt tükeldatud šokolaad. Jäta jahtuma. Nii sulab enamus šokolaadi võiga ühtlaseks, aga jääb ka suuremaid tükke, mis pärast saiakestes väga mõnusad on. Purusta kahvliga banaan püreeks ja lisa šokolaadile. Sega sisse ka suhkur ning mandlipuru.

    Tainas või orkaan?

    Rulli kerkinud pärmitainas jahusel laual piklikuks ristkülikuks. Määri täidisesegu ühtlase kihina taignale ning rulli laiemast äärest kokku. Lõika rull kas noa või kääridega umbes 2 cm paksusteks viiludeks ning laota nad lapiti küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri saiakesi lahtiklopitud munakollasega ning lase soojas kohas umbes pool tundi kerkida. Küpseta saiakesi 200 kraadi juures umbes 12-15 minutit, kuni rullid on pealt helekuldsed. Lase veidi jahtuda. Saiakesed jäävad eriti pehmed, kui hoiad neid pärast ahjust väljavõtmist rätiku all, mida piserdad veidikese veega. 




    Kuigi saiakesed on ka ahjusoojalt väga maitsvad, tuleb nii banaani kui ka pähkli maitse täidises esile jahtunult. Ja nagu alloleval pildil näha, siis meie peres osatakse taigna-täidise viimase kasuks olevat suhet hinnata. 

    Kõrvailuks ühe parima introga laul ehk Hearti "Crazy on you".