23.2.16

Kalmaarid vürtsikas tomatikastmes


Vahemere ääres väljas käies on minu üheks lemmikuks snäkiks kalmaarirõngad. Kui ma esimesi kordi elus neid sõin, mäletan, et rõngad olid pea alati kaetud paksu paneeringuga, nii et nad nägid välja nagu väikesed sõõrikud. Nüüd olen aga hakanud hindama pigem nn paljaid rõngaid, mis on ilma paneeringuta, vaid kergelt grillitud ning oliiviõlilt-tšillilt-sidrunilt viimistluse saanud. Ah, isegi sellele mõeldes, et kusagil Hispaania lämbes ja sumedas öös, endal suvekleit veidi päeval saadud liigsest päikesest naha vastas valus, tänaval väikeses baaris istuda, nina ees veiniklaas ja värskelt grillitud kalmaarirõngad... Tahaks joosta kohe lennujaama! Kohe! Oeh. Kes kannatab, see kalmaari sööb. Kui mitte Hispaania tähtede all, siis miks mitte siinsamas Eestis! 



18.2.16

Põhjata valge šokolaadi juustukook


Tempo on kogu aeg peal. Midagi PEAB iga minut-hetk tähistama ning vaba hingetõmbeaega ei jäeta. Vanad mugandatud traditsioonid nagu vastlad ja hernesupp võistlevad uustulnukate sõbrapäevade-hälloviinidega. Sinna vahele kõik veel kirikliku mekiga jõulud-lihavõtted, sekka paganaid naistepäevi ja maipühasid. Kui isegi suurelt ja uhkelt pühi ei peeta, naeratab iga õige eestlane vähemalt korra jõulukuuse kõrval, vaatab juunis lõkkesse ning keedab kevadel mune. (Tahaks näha, kuidas veganid ja "ainult-mina-toitun-õigesti" head inimesed lihavõtetel protestivad. Tumedast tooršokolaadist munad ja munavabast mandlimartsipanist jänes, juurde gluteenivaba kulitš ja laktoosivaba pasha? ..ei kõlagi väga halvasti ju tegelikult.. :P )


Kellel aga kõigest sellest väheks jääb, saavad ammutada lisainspiratsiooni lehelt www.daysoftheyear.com. Iga päev on pidupäev! Täna näiteks on "söö hommikusöögiks jäätist" päev ja homme tuleb tähistada "šokolaadi-piparmündi" päeva, et valmis olla laupäevaseks "kirsipiruka" päevaks ja mitte maha magada pühapäevast "tee üht tegevust korraga" (single tasking) päeva. Ja kui üks pralle ei sobi, siis õnneks on iga päev mitu tähistamisväärset päeva. 365 ju siiski. Muidu ei mahuks ära. 


Nii et kes tänase "söö hommikusöögiks jäätist" päeva on juba maha maganud ja kogemata putru või võikusid hommikusöögiks sõi, ei pea kurvastama, sest täna on samuti "joo veini" päev ja "patarei" päev. Nii et pokaal pihku, poest pakk AA-sid koju ja tähistama!


Õnneks on sünnipäevad ainult kord aastas. Oma kallile korterikaaslasele tegin sünnipäevaks sel aastal lumivalge juustukoogi. Ebatraditsiooniliselt ilma põhjata ning kaunistatud valge šokolaadilume ja granaatrubiinidega. Retsept siit blogist. Kogused mugandasin vastavalt väiksele vormile. Kook tuli tõeliselt maitsev. Nii nagu algretsepti juures mainitud, jäid koogi servad mõnusalt martsipanise tekstuuriga, millele hõrk ja kreemjas keskosa ideaalselt sekundeeris. Soovitan soojalt! Ka tänasesse patareipäeva!




Põhjata valge šokolaadi juustukook

18-cm vorm

Koogiks:

  • 300 g toorjuustu
  • 150 g valget šokolaadi
  • 1,5 dl hapukoort
  • 2 muna
  • poole sidruni mahl

Katteks ja kaunistuseks:

  • 1 dl hapukoort
  • 1 sl suhkrut
  • 50 g valget šokolaadi
  • granaatõunaseemneid


Sulata valge šokolaad vesivannil. Sega lahti toasoe toorjuust ning lisa hapukoor, munad, sidrunimahl ning sulašokolaad. Vala segu 18-cm diameetriga küpsetuspaberiga kaetud ning võiga määritud servadega lahtikäivasse koogivormi. Küpseta 160 kraadi juures umbes 50 minutit. Vala peale suhkruga segatud hapukoor ning küpseta veel 5 minutit. Lase üleöö jahtuda. Enne serveerimist riivi peale šokolaad ning puista koogile helde käega granaatõunaseemneid. 


Muusikat ka, vahva videoga Tender Foreveri sünnipäevalaul


16.2.16

Paksoi vokk aprikoosidega


Juhhei! Lõpuks ometi üks päev, kui päike on väljas. Isegi niisama tänaval kõndides on energiat hoopis rohkem ja lausa vägisi kisuvad suunurgad üles. Vastutulevad inimesed on veidi kahtleva näoga mind vaadanud ka. Ju ei sobi naeratades avalikus kohas üksi ringi käia. Ei lähe ikka eestlase kinnise stereotüübiga kokku... Aga ei hooli ma neist, kui silmad on päikesest kissis ja taevas on sinine. Päikesekortsud võtan iga kell hea meelega vastu. 


Rõõmus kuldkollane jõudis ka taldrikule. Talvele omaselt tšilliselt-küüslauguselt-ingveriselt ning võõramaa radadel jätkates ka hoopis kaugetest viljadest. Aprikoosidest mahe ja tänu paksoile värskust täis. Paksoi ehk pak choi või bok choy ehk hiina lehtnaeris on mõnus krõmps köögivili, mida võiks maitselt olekult iseloomustada kui salati ja kapsa vahepealset. Tema juurepoolne osa on paksem ning vajab veidi pikemat kuumutamist, kuid lehed tuleks pannile lisada täiesti lõpus, et nad ainult veidi kuuma saaksid ning oma rohelise ilu alles jätaksid. Paksoid olen mina ostnud näiteks Rimist (kilesse pakitult kahekaupa). Paksoid on olemas ka väikest varianti. Kui baby spinach on beebispnat, siis baby pak choi võiks olla beebipaksoi? Väikeste isendite juureosa on nii kahe sõrme laiune ning neid saab edukalt ka tervelt serveerida-süüa. Kahjuks beebisuuruses hiina lehtnaerist meie lettidel ma veel kohanud ei ole.




14.2.16

Küpsise-šokolaaditrühvlid pohladega


Ilusat sõbrapäeva! 


Ja kes valentinipäevast ei hooli ning sõbrapäeva ei tunnista, need võivad tähistada ja meenutada kõike muud, mis 14. veebruaril maailmas on toimunud. Näiteks on täna Claude Monet' sünnipäev, 1779 tapsid Hawaii pärismaalased Thomas Cook'i, 1876 patenteeris Alexander Bell telefoni ja 1918 mindi Eestis üle Gregoriuse kalendrile. (Vana kalendri järgi oleks täna 1. veebruar!) Nii et midagi kõigile?



12.2.16

Rosinatega seemnekaraskid


Karaskid ei pea alati olema suured pätsid. Muffinivormides saab väga edukalt ka väikesed karaskikesed valmis küpsetada. No nagu saiapäts versus kukkel, ei ole üks halvem kui teine. 


On tunda, et eestlaste hell kukliteema on ikka veel õhus. Kukliralli sai küll teisipäeval kulminatsiooni, kuid ilmselt on veel nädalakese jagu vaeste hiljaksjääjate ja lihtsalt vahukooresaia armastajate õnneks mütsi ja valge kraega kukeldusi nii mõnestki poest saada. 




Igal aastal läheb valik järjest kirjumaks, ja seda sõna otseses mõttes. Kui veel mõned aastad tagasi oli moosikukkel see "eriline" traditsioonilise vahukoorekukli kõrval, siis nüüd on martsipanid-karamellid-marjad-šokolaadid-kookosed-toorjuustud pea iga suurema kukliäri valikus. Veel kaugemale minnes, näiteks Solarise Tokumaru tegi jaapanipäraste maitsetega matcha-pulbrist Shreki-rohelise kreemi ja sinna alla peidetud punase oa pastaga vastlakukleid. (Maitsed on erinevad...) Kaubamajas nägin müügil ka berlinere ehk suuri pontšikuid (või siis auguta sõõrikuid), mil olid mütsid pealt lõigatud ja vahukoor täidiseks pandud, nii et väljast andsid täiesti vastlakukli mõõdu välja. Ilmselt neile, kes kuklit rohkem kreemi kui saia pärast söövad, läheksid sellised üllitised eriti peale. Ja loomulikult ei ole küpsetajad lettidelt unustanud ka kõiksugu vegankukleid, täistera- ja spelta- ja mis veel jahudest vastlasaiu ja last but not least, gluteenivabu küpsetisi...




Mina olen see kombereetur, kes kuklitest üldse ei hooli. Tunnistan, tõesti ilusad näevad välja ning eks ma tavaliselt ikka ühe aastas ära ka söön. Nii kontrolli mõttes, et jah, ikka veel ei meeldi. Aasta on pikk ning ega see mälu ka enam see kõige värskem pole. Sama on ka murdmaasuusatamisega. Igal talvel peab ühe korra ära käima, et endale meelde tuletada, et kahjuks ei ole see minu tassike teed...


Sel aastal tegin oma suu kukliseks, väga piinlik küll tunnistada, aga juba paar nädalat enne õiget päeva, ning sellest mulle aitas kah. Vastlapäeval hernesuppi sõin küll, aga oma kukli andsin ära nendele, kes sellest rohkem lugu oskasid pidada. (Mõned tosina suve jagu ilmavalgust näinud särasilmad). Vastlakukli asemel eelistan iga kell üht õiget ja head kohupiimataskut. Või näiteks seemnekaraskit. 




Seemnekaraskid

8 väikest karaskit
  • 150 g odrajahu
  • 2 muna
  • 150 g keefirit
  • 100 g seemeid, näiteks päevalille-, lina- ja kõrvitsaseemnete segu
  • 50 g rosinaid
  • 1 tl soola
  • 1 sl suhkrut
  • 1 tl soodat
  • peale puistamiseks seemneid

Klopi munad lahti, lisa keefir, sool ja suhkur. Kaalu juurde ka seemned ja kuuma veega pestud ning nõrutatud rosinad. Viimasena sega juurde soodaga segatud odrajahu. Jaga tainas 8 muffinivormi vahel ning küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni karaskid on pealt helekuldsed. Lase veidi jahtuda ning naudi toorjuustu või taluvõiga. 


Reedele kohaselt eesti parimat funky't tantsumuusikat. Jah, loomulikult Lexsoul Dancemachine ja "Tell Me, Tell Me"




10.2.16

Rabarberikook neljaviljapõhjal


Lugesin täna kodakondsus- ja rändompoliitika, ei, oih, rände ikka. Pärast mõtlesin, et poleks olnud end vaja parandada...


Plirts-plärts, käes on ...veebruar! Kuna küünlapäevaga sai talve selgroog murtud ning õues on lombid hangede asemel võimust võtmas, kulub ära üks suutäis kevadsuvist värskust, rabarberi näol. Lind juba akna taga laulab! (Üks pluss, miks mitte pakettaknaid omada: peale liiklusmüra jõuavad ka loodushääled tuppa!) Ka selle aasta esimesed maasikad olen ära maitsnud. Ja täiesti kumas kusagilt plastmassimaitse alt läbi ka suvine maasikahooaeg, mm... Nüüd, kus sõbrapäev-valentinipäev, noh, kuidas kellelgi punane püha ligi hiilib, on ka maasikad paljudele poelettidele jõudnud. Kui endal sügavkülmast on marjad otsas, siis küpsetamiseks on minu meelest ka talvised plastmammud head. Kuumutades ja tera suhkrut lisades tuleb ka neile, ainult lambivalgust ja väetislahust näinud marjadele meelde, kust nad pärit on ja kuidas üks MAASIKAS maitsema peab. 


Kuni aga sügavkülmas eestimaiseid vitamiine täis karpe jagub, võib ka sellest suvemaitsega head-paremat küpsetada. Minul siis sel korral oma koduaia rabarberist ning helbepõhjal. Koogipõhjas sobib neljaviljahelveste asemel kasutada ka kiirkaerahelbeid.





Neljaviljapõhjal rabarberikook

24-cm pirukavorm

Neljaviljapõhi:
  • 80 g võid
  • 200 g neljaviljahelbeid
  • 1 sl tumedat siirupit
  • 50 g suhkrut
  • näpuotsatäis soola
  • 1 muna
Täidis:
  • 500 g rabarberit + 1 sl tärklist kui kasutad külmutatud rabarberit
  • 1 tl vaniljeessentsi
  • 3 muna + 1 munakollane
  • 1 munavalge põhja määrimiseks 
  • 130 g + 1 sl suhkrut
  • 200 g piima
  • 2 sl tärklist

Koogipõhja jaoks sega siirup ja suhkur sulavõiga ühtlaseks. Lisa näpuotsatäis soola ning helbed. Sega sisse ka lahtiklopitud mina ning suru 24-cm pirukavormi põhja ning äärtele. Jäta umbes 15-30 minutiks külmkappi puhkama. Kuumuta ahi 200 kraadini ning eelküpseta põhja 15 minutit. Kui kardad, et ääred saavad liiga palju kuuma, kata nad fooliumiga.




Koori ja haki rabarberid. Kui kasutad külmutatud rabarbereid, sulata ning nõruta nad korralikult ja sega 1 sl tärklisega. Klopi munad ja munakollane suhkruga heledaks, lisa vaniljeessents. Sega tärklis vähese külma piimaga ühtlaseks ning lisa koos ülejäänud piimaga munavahule. Sega ühtlaseks. Määri eelküpsetatud pirukapõhi lahtiklopitud munavalgega, vala peale rabarberid ning täidis. Küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit, kuni ääred on krõbedad ning täidis keskelt küps. Raputa peale 1 sl suhkrut ning jäta lahtise ahjuuksega jahtuma. Serveeri kooki kas leigelt või järgmisel päeval külmkapikülmalt. 


Muuzikat ka. Panama & "Always". Annan garantii: sobib mõnusaks taustaks nii kokkamiseks kui ka raamaturiiuli koristamiseks. 



6.2.16

Porgandi-ricottapirukas


Kes veel ei teadnud, siis homme, 7. veebruaril on rahvusvaheline roosipäev! Või teiste sõnadega: esimene päev valentininädalas. Eestimaiselt on ikka toredam tähistada sõbrapäeva, kui paarikeste püha, aga vaadates kaupluste purpurseid lette, tundub, et inimese ainuke sõber maailmas on šokolaad. Punases pakis. 


Igal aastal toovad tootjad uusi hooajalisi maitseid lettidele, mis varem või hiljem jälle ära kaovad. Võtame näiteks Kalevi. Jõulukollektsioon, sõbrapäeva erišokolaadid-kommid, millele jooksuga järgnevad juba tibude-munade piltidega pakendid. Ikka uued maitsed sees. Uudishimulik nagu ma olen, tahaksin hea meelega need üllitised ka ise järgi proovida, aga see, et ma suure kommikotiga poest välja tuleksin, on väljaspool küsimust. Eriti kuna liiga magusad kommid mu lemmikud just ei ole ja iga kell eelistan tumedat tavalist šokolaadi trühvlite ja muu asemel. Aga uudishimu on. Ja jääb. Poodi. 


Roosid enne ahju minekut, suurepärases Eesti talveõhtuvalguses

Ma arvan, et on palju teisi minusuguseid, kes sellel põhjusel jätavadki kommid ostmata. Nii et vihje vihje kommimeistritele! Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et Kalev võiks uute toodete degusteerimispakke müüa, kus kõik uued tooted esindatud oleksid. Nii oleks näiteks valentinipakis 1 tükike kõigist uutest šoksidest, 1 komm kõiki uusi komme jne. Tavalise piimašoksi ja muud kommid, mis lihtsalt uue hooajalise õiges värvis kuue on saanud, jätaks loomulikult sealt pakist välja. Nii saaks väikesest pakist täpselt aimu, mis mulle endale kõige rohkem maitseb ning vastav päris kommipakk ka sõbrale kinkida. Kuna pakid oleksid väiksed, siis kindlasti ei hakkaks nad tavatoodanguga võistlema - erikujundust ei ole ju tarvis ning ma ei tea kedagi, kes sellise paki ka päriselt kellelegi kingiks viiks. Arvan, et ka ettevõtted, kes oma töötajatele-klientidele ise näiteks jõulude puhul kommipakke komplekteerivad, ei kurdaks. Või kui eraldi pakendamisega ei viitsita tegeleda, siis võiks kas või nn kaalukommidena uusi tooteid müüa, nii et saaksin küsida "Palun mulle seda uut tumedat šokolaadi maasika ja tšilliga 1 ruuduke. Või teeme parem kaks."  


Kui muidu kõik ninnu-nännu, mis 14. veebruariga kokku käib, jätab mu suhteliselt külmaks, siis kuna parajasti oli pirukaidee peas, ma asjaolude kokkulangevust pahaks ei pane. Nii et saab kooki ja moosi ja priimat...


...porgandipirukat! Lillelises võtmes. ;)





Soolane porgandi-ricottapirukas

Rukkipõhi:
  • 4 dl täistera rukkijahu
  • 100 g võid
  • 1 tl soola
  • 3-4 sl külma vett
Täidis:
  • 400 g porgandeid
  • 400 g ricotta pakikohupiima
  • 2 muna
  • 100 g + 50 g riivjuustu
  • 1 dl piima või koort
  • soola
  • pipart
  • 1 tl punet või muud meelepärast kuivatatud ürti

Põhja jaoks sega jahu soolaga ning näpi sisse külmad võitükid. Lisa vähehaaval külm vesi ning mätsi tainast liialt üle töötlemata palliks. Mässi kilesse ning pane pooleks tunniks külmkappi. Pese ja koori porgandid ning tõmba juurviljakoorijaga peenikesteks lintideks. Keeda lindid poolpehmeks, nõruta ning jäta jahtuma. Sega ricotta munade, piima või koore ja 100 g riivjuustuga. Maitsesta julgelt soola, pipra ning meelepärase ürdiga. Pirukasse sobib hästi nii pune kui ka näiteks tüümian. Kui kasutad värskeid ürte, haki neid sisse umbes 3 korda rohkem kui kuivatatuid. 


Suru tainas võiga määritud pirukavormi põhja ja külgedele, täksi kahvliga auguliseks ning eelküpseta 200 kraadi juures umbes 10-12 minutit, kuni põhi on pealt katsudes kuiv. Määri ricottasegu põhjale, keera porgandiribad roosideks ning suru üht külge pidi täidisesse. Raputa peale ülejäänud riivjuust ja küpseta pirukat 180 kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni juust on pealt sulanud ning pirukas küps. Lase paar minutit jahtuda ja serveeri soojalt.


Roosilist roosipäeva!


Lauluks Beach Boysi "Good Vibrations". Eile vaatasime Beach Boysi laulja ja muusiku Brian Wilsoni elust filmi "Love & Mercy" (2014) ning kodukõlarid on ka pärast filmi lõppu rannapoiste lauluradadel jätkanud. Filmi muidu soovitan ka! 





3.2.16

Rooskapsad sidruni ja päevalilleseemnetega


Sõitsin mõni päev tagasi bussis, olime parajasti poole Kaarli puiestee peal, suunaga Vabaduse väljaku poole. Minu kõrval seisev naine, silma järgi nii 30ndate eluaastate alguses, suhteliselt soliidse välimusega, vastas telefonile. "Jaa, ma olen siin Söögiplatsi juures." 


Ja hakkasin mõtlema, et eks igaühel oma maamärgid, mille järgi end positsioneerida ja orienteeruda. Mina oleksin öelnud ilmselt samas olukorras "Kaarli kiriku juures", "Kaarli puiesteel", "Kohe jõuan vabakale", või kui buss oleks paarkümmend meetrit edasi olnud, siis "Jaani kiriku kõrval". Söögiplats ei oleks mul aga pähegi tulnud! Või kui tõesti oleksin Söögiplatsi ees olnud, siis ilmselt öelnud "Kolledži ees" või "Tatari alguses". Eks igaüks oma harjumuste ja huvide järgi. 






Mõni nädal tagasi käis mu Tartu sõbranna mul Tallinnas külas ja rääkisime ka siis uutest kohtadest, mis ülikoolilinnas avatud on. Kuigi bakalaureus sai säälmail veedetud, ei ütle paljud asutused ega tänavanimed mulle kahjuks siiamaani midagi. Ka minu vestluskaaslane sai sellest pärast paari esimest "See on seal, kus..." katsetust aru, ning tõlkis siis info tudengikeelde. "Seal, kus vanasti SEE baar oli ja SELLE pubi kõrval." 


Oeh, jah. Selavii vist.



Erilist retsepti siin postituses ei olegi, lihtsalt üks maitsev kooslus jälle kusagil talletatud, et kolmas ja neljas kordki uuesti teha. Roosid ja kapsad ja sidrunid ja seemned koos sobivad hästi tavalise salati või röstitud köögiviljade asemel liha/kala kõrvale taldrikut täitma. Röstitud köögiviljad, eriti peedid ja porgandid, on imehead ja salatitest ei saa vist kunagi isu täis, aga uus maitse ja vaheldus menüüs on ju alati tervitatavad! 



Rooskapsad sidruni ja päevalilleseemnetega

  • 500 g värskeid rooskapsaid
  • 30 g päevalilleseemneid
  • 1 sidrun
  • praadimiseks oliivõli
  • 2 küünt küüslauku
  • soola
  • musta pipart

Pese rooskapsad ning eemalda koledad välimised lehed. Kui vaja, lõika ka juure ots lühemaks ning suuremad nupsud pooleks, et kõik kapsad umbes samasuured oleksid. Keeda rooskapsaid soolaga maitsestatud vees poolpehmeks. Samal ajal kui kapsad keevad, rösti päevalilleseemned kuival pannil krõbedaks. Tõsta jahtuma. Nõruta ning jahuta kapsad kiirelt külma vee all, et nad oma rohelise värvi säilitaksid. Riivi poole sidruni koor ning pigista samast poolest välja mahl. Haki küüslauk peenelt. Kuumuta pannil õli ning prae kapsaid tugeval kuumusel, et küljed ja lõikepind jumet saaksid. Lisa sidrunimahl ja -koor ning küüslauk. Prae minutijagu, maitsesta soola ja pipraga. Lisa pannile ka päevalilleseemned ning kuumuta veel kõik kergelt läbi. Serveeri ülejäänud poole sidruni lõikudega. 


Muusikat. Maagiline naine Laura Mvula & "Father Father"


1.2.16

Lihtne prantsuse jogurtikeeks ehk gâteau au yaourt


Jogurtikeeks ehk gâteau au yaourt on ilmselt üks esimesi küpsetisi, mida prantsuse lapsed kodus ise teevad. Prantsusmaal käib iga söögikorra lõppu nagu nui neljaks magustoit, seda eriti lastega peredes, ning tihti võib selleks olla topsitäis jogurtit. Toreda üllatusena nägn, et pea sama tihti kui magusaid jogurteid, ostetakse ka maitsestamata jogurteid, kuhu siis ise moosi või (pruuni) suhkrut lisatakse. Mingil hetkel jõudis jogurt külmkapiriiulilt ka taignakaussi ning nüüd on jogurtikoogi valmistamine Prantsusmaal sama levinud kui meil küpsisetortide ladumine ja juubelipulbriga koogid. Jogurtikeeks saab tõeliselt mahlane ja hea ning ka ilma lisanditeta mõnus kohvikõrvane. Siin olen mina sisse hakkinud tumedat ja piimašokolaadi. 





Kunagi rõõsa ja roosana käisin Prantsusmaa põhjaosas Normandia maakonnas suveks ühes lossis (sic!) au pair'iks. Tegu oli katoliku perega, kus lapsi nii palju, kui jumal oli andnud. Heldekäeliselt siis. Pereemal oli 9 last, kunagi 10 sünnitanud, kellest vanim tollal 34 ja noorim 11. Tema vanimal tütrel oli aga juba 6 last, seitsmes südame all, ning ma tean, et pärast seda suve on ta vähemalt 2 last veel endale muretsenud. Suveks oli ta aga kõigi oma võsukestega enda ema, ehk meie tööandja/perenaise juurde kolinud, ja kõigi nende mitmete generatsioonide laste kantseldamine oli usaldatud kahe tubli ja tööka Ide-Euroopa neiu hoolde. Kuldne klišee. Ah, sellest Prantsusmaa suvest võiks eraldi raamatu kirjutada... Paduusklik perekond ja nende omavahelised intriigid... Taustaks maaliline loodus, prantsuse kombed ja etiketinõuded, mis lossiga kaasas käivad... Vürtsitatud paraja annuse kulinaariaga... :D




Peale selle, et me koos sõbrannaga lapsi hoidsime, jäi ka köögis toimetamine suures osas meie kaela. Kuna sööjaid oli palju, siis selle mentaliteediga, et "kui kõht tühjaks läheb, küll siis vaatame, mis külmkapis leidub" läbi ei saanud ajada. Pärast hommikusööki oli tavaliselt nn kodukoosolek, kus rääkisime pereemaga sama päeva menüü üle, tihti mõne sõnaga plaanides ka juba järgmiste päevade toite. Tihti pidigi lõunasööki kohe pärast seda, kui hommikusöögi asjad ära pandud, tegema hakkama, sest eks küpsetamine võtab oma aja ning lõunat süüakse Prantsusmaal suhteliselt vara. Kogemusena oli see muidugi vinge: nii suures koguses ja sellise tempoga süüa teha, seda veel prantsuse retseptide ja maitse-eelistuste järgi. Sest ikka soe korralik toit pidi lõunal ja õhtul laual olema, tavaliselt salatist eelroa ning miski magusa ampsuga toidukorda lõpetamas, ning ega kaks korda sama toitu järjest lauale ei saanud panna. 




Selleks must-have magusaks ampsuks tegime päris tihti just sedasama lihtsat jogurtikooki/keeksi. Kuigi ka ilma lisanditeta keeks on väga maitsev, panime me sinna tavaliselt midagi juurde. Mõni kord oli selleks peotäis marju või hakitud pähkleid, mõni kord riivisime veidi sidrunikoort ja pigistasime mahla maitseks. Vahel lendas taignasse ka törts napsu à la Cointreau või rumm. Kõige sagedamini aga hakkisime lihtsalt šokolaaditükke sisse - hea lihtne ning meeldis nii suurtele kui ka väikestele. Prantsusmaal kirja pandud retseptile nüüd peale vaadates ning ka korra gâteau au yaourt guugeldades olen ma koguseid muutnud - suhkrut ja õli kõvasti vähemaks võtnud. Toon välja mõlemad retseptid, eks igaüks ise saab proovida, kumb keeks mõnusam ja mahlasem tundub. Eesti turul hetkel ei tule isegi ette, et väikeses topsis täisrasvast koorejogurtit müüa oleks. Nii et tuleb lihtsalt üks klaas või topsik mõõdikuks võtta ning teeselda, et tegu on prantsuse jogurtitopsiga. ;)




Šokolaaditükkidega prantsuse jogurtikeeks


Algretsept:
  • 1 väike maitsestamata topsijogurt (125 g) 
  • 2 jogurtitopsitäit mahedamaitselist õli
  • 3 jogurtitopsitäit suhkrut
  • 4 jogurtitopsitäit jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 3 muna
 Muudetud retsept:
  • 1 väike maitsestamata topsijogurt (125 g) 
  • 1/2 jogurtitopsitäit mahedamaitselist õli
  • 2 jogurtitopsitäit suhkrut
  • 3 jogurtitopsitäit jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 3 muna
Maitseks:
  • 100 g šokolaadi, näiteks tumedat ja piimašokolaadi pooleks
  • 1 tl vaniljeekstrakti

Minu vihikus seisis taignasegamisõpetusena "Mikserda kõik ained taignaks", aga eks ikka kehtivad vanad head tainasegamise kuldreeglid, et küpsetuspulber enne jahuga segada jms. Lisa hakitud šokolaad ja vaniljeekstrakt ning sega läbi. Vala tainas võitatud ning jahuga ülepuistatud keeksivormi ning küpseta 170 kraadi juures ilma pöördõhuta umbes 1 h, kuni tikk tuleb keeksist puhtalt välja. Kui keeks hakkab pealt liialt pruunistuma, kata vorm fooliumiga. Lase vormis veidi jahtuda ning kummuta keeks välja. 


Lauluks Eesti lainel kauniskurb Alender & "Kui mind enam ei ole". Sinine esmaspäev much?