29.4.16

Blogi 1. sünnipäev & pohla-martsipani kohupiimakook



Sünnipäev, ahoi! 


Täna saab mu blogi täpselt ühe aasta vanuseks! 365 päeva ja 182 postitust. Hurraa! Elagu! :) 


Natuke uhke tunne on ka. Toidublogiga alustamine võttis mul kõva mitu aastat julgusekogumist aega ning ega ma tegelikult siiamaani päris kindel ei ole, mida ma täpselt siin teen. Tänapäeval, kus trende on seinast seina ja tundub, et igas küsimuses peab oma seisukoha võtma, jääb ellu see, kes kõige valjemalt karjub ja rohkem uusi omadussõnu suudab välja mõelda. Eks ma otsin veel oma kohta ka toidumaastikul. Selline foodie kena harju keskmine, kes salateid krõmpsutab hea meelega, aga kes iial vürtsikas-rammusast karrist, suvisest grillist ega heast koogist ära ei ütle. Gurmee-elamuste järgi jooksen kas või maratoni, aga sama õnnelik olen ka kausi tatrapudruga. (Eestlane ju vist.) Kusjuures ise ma olen väga rahul, et pole juuri kuhugi maha ajanud ja saan vabalt kõigi erinevate poppide trendide vahel triivida, loomulikult vana-hea kategooriat unustamata. Sest, egoist nagu ma olen, teen ma lõpuks ju ikkagi seda enda pärast. (Sorri, minu hea ja armas lugeja, vaata sellest lausest mööda!)


Millised siis tänase seisuga kõige popimad retseptid blogis on? Esikohal on Napoleoni kook, tehtud eelmisel aastal emadepäevaks. Teist ja kolmandat jagavad keefirimarinaad kanale ja brokoli-lõhesalat greibiga. Päris ilus kolmik, on nii tervislikku salatit kui ka grilli, aga esikohal ikka nostalgialaks maitsva ja rammusa koogiga. Aus. 


Kuna 1 aastaring on päris pikk aeg ja 

"Party without a cake is just a meeting"

peab kooki ka pidupäeva puhul saama. 




Pohla-martsipani kohupiimakook

24-cm vorm

Põhi:
  • 115 g Digestive' küpsiseid
  • 35 g terveid koorega mandleid
  • 75 g võid
Täidis:
  • 700 g kohupiimapastat
  • 3 muna
  • 150 g suhkrut
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat
  • 0,5 ampulli mandliessentsi
  • 150 g värskeid või külmutatud pohli
  • 100 g vähemalt 60% mandlisisaldusega martsipani (nt Odense)

Alustuseks pane martsipan ilma ümbriseta sügavkülma, et seda pärast lihtsam riivida oleks. Purusta mandleid pulse-režiimil umbes minuti jagu. Lisa küpsised ja surista ühtlaseks puruks. Lisa sulavõi ning sega läbi. Suru küpsisesegu küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhja ning pane 15-20 minutiks sügavkülma. Kuumuta ahi 180 kraadini ning eelküpseta põhja umbes veerand tundi, kuniks pealt kuiv. 


Riivi jääkülm martsipan jämeda riiviga ning sega pohladega. Kui kasutad külmutatud pohli, ei ole vaja neid enne sulatada. Eraldi kausis sega täidiseks omavahel kohupiimapasta, muna, suhkur, vanilje ja mandliessents. Laota eelküpsetatud põhjale pohla-martsipani segu ning vala sellele täidis. Küpseta kooki 170 kraadi juures 60 minutit, kuni kohupiim on tahenenud, kuid võib keskelt veel veidi võdiseda. Lase koogil enne serveerimist üleöö jahedas seista, et maitsed saaksid ühtlustuda. 


Pidu!


28.4.16

Keefiritarretis mustikatega


Nimi ei riku meest. Aga toitu? 


See, et roa välimus ja lõhn on osa maitsenaudingust, on juba ammu ära tõestatud. Keegi ei kahtle, et ilusale taldrikule kenasti sätitud roog on etem kui plastkarbist söömine. Ilus ülevaade vs kuhi, kus ise ka enam aru ei saa, mis nüüd kahvli otsa sattus. Ja kui köögist tuleb imehäid lõhnu, saab päris kiiresti selgeks, et ka juba täis kõhtu võib veel ruumi juurde teha. 


Aga kas ka toidu nimi muudab maitseelamust? Annab ta juurde või hoopis kitsendab oma liigse pidulikkuse/võõrapärasusega ausat maitsenaudingut? Kas menüüs kirjutatud consommé puljongi asemel õigustab end või näitab lihtsalt ülespuhutud rahvusvahelisust? Saaksime me ka ilma fondant'ideta hakkama? Kas eesti keel on siis tõesti nii vaene või arenemisvõimetu, et semifreddo'le vastet ei õnnestu leida? Oeh. Ideaalmaailmas oleks ...


Samas, mis ma ikka kõrbesse hüüan oma häält ära. Ise sama patune, vorbin kodus quiche'e ja frittata'sid teha...



Keefiritarretis

26.4.16

Marokopärane tomatisupp kikerherneste ja hakklihaga


No miiiiss toiiiiimub õues! Kõik hurraaga kappi suveunele pandud mantlid ja saapad on taas esikus reas ja tundub, et panipaika ei saa neid veel nii pea küüditada. Täna hommikul tööle minnes (rattaga, juhhei!) sain lisaks hommikusele dušile paar tükki veel tee pealt tasuta kaela. Kas autojuhtidele tõesti tundub tore veidi gaasi lisada, kui jalgratturid/jalakäijad just lombist mööda minemas on? Või tõesti ei näe nad oma spidomeetrist kaugemale? Kui muidu vängemaid sõnu minu suust tihti ei kuule, siis täna hommikul tundusid nad vägagi omal kohal olevat.


Mõned aastad tagasi, kui käisime Brüsselis Europarlamenti külastamas, sattusime tunnistama sealset head vihmase ilma rattakultuuri. 


Hommik. Europarlament. Ja üllatus-üllatus, sadas vihma. Seisime oma grupiga välisukse juures. Meiega koos tuli majja sisse kombinesoonis mees (ratta oli just õue jätnud) ning asus turvajärjekorras end riidest lahti koorima. Jõllitasime ja tundsime isegi veidi piinlikust, sest tundus, nagu me oleks millegi jumalavallatu tunnistajaks. Eks püksid rebadel mees, isegi kui paljast ihu pole näha, näeb ikka privaatne välja. Kombensiooni alt tuli välja aga igati viks ja korralik pintsak-lips. Ja kuiv veel pealekauba! 


Peaks kohalikule Eesti turule ka kombemoe pähe määrima, mina küll kannaksin! Rattaid ju meie teedel jagub ja vihmaga ilm ka just kitsi ei ole. Lisaks muule on kombe õhuke ja sobib kenasti kevad-suvi-sügiseseks kandmiseks ning kokkurullituna võtab kotis väga vähe ruumi. Kui selline vihmavorm seljas, võin kõik teeäärsed autodušid vastu võtta! Tulgu aga, kui julgevad! 


Seniks kuniks meeter seitsmekümneviiestele kombesid poelettidel veel ei ole, on vaja vihmase ilma trotsimiseks seespidist turgutust. Näiteks vürtsika marokopärase tomatisupi näol. Et supitegu kergem oleks, läksin laisemat mugavamat teed ja kasutasin purgikikerneid ja -tomatit.





Marokopärane tomatisupp kikerherneste ja hakklihaga

neljale
  • 300 g kanahakkliha
  • 1 sibul
  • 1-2 küünt küüslauku
  • 1 tl ras el hanout maitseainesegu
  • 1 tl harissat
  • 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
  • soola
  • 400 g purustatud tomateid
  • 400 g vett
  • 400 g purk kikerherneid
  • õli praadimiseks
  • serveerimiseks värsket koriandrit

Koori ja haki sibul ning küüslauk. Kuumuta õli potis ning pruunista hakkliha tugeval kuumusel minuti jagu. Lisa sibul, küüslauk ning maitsesta ras el hanout'i, vürtsköömnete, harissa ja vähese soolaga. Prae 2-3 minutit, kuni sibul on klaasjas ja maitseained potis ühtlaselt jagunenud. Lisa purustatud tomatid, tomatipurgitäis vett ja kuumuta keemiseni. Lisa nõrutatud kikerherned ning keeda suppi madalal kuumusel 5-7 minutit, kuniks herned on läbi kuumutatud. Maitse ning lisa vajadusel vürtsi. Serveeri kuumalt koos hakitud koriandriga. 


Supi kõrvale muusikalisele kõrvale suurepärane Ben Harper mängimas KexP stuudios, lindistatud umbes poolteist kuud tagasi, märtsis 2016. 



25.4.16

Kookose-kaerahelbeküpsised


Minu koduahjust tulnud küpsised, eriti just kaerahelbeküpsised, kipuvad päris tihti reisima. Mitu laari on jõudnud külakostiks Hispaaniasse. Endale reisile olen kaerahelbeküpsiseid või kaerahelvestest koduseid müslibatoone kaasa teinud näiteks Indiasse reisides, aga vähemalt kaks korda ka Prantsusmaale minnes. Kaeraruute olen krõbistanud nii Vantaa lennujaama koridoris väsinuna kohvril istudes ja jätkulendu oodates kui ka päris hiljuti Riia lennujaamas hommikusöögiks. Viimane laar küpsiserindelt seilas aga sel pühapäeval Viking Line'i pardal üle lahe.


Murdsin pead, mida viia eesti perele külakostiks Helsinkisse ja kaeraküpsised päästsid päeva! Ega Kalevi toodete ja muude poekommidega someestlasi tavaliselt ära ei võlu. Koduahjust tulnud küpsised on omal kohal aga iga ilmaga ja igal pool riigipiiri. Sel korral tulid ahjust krõbedad kookosega pätsikesed. Said heakskiidu nii kahepooleselt kui ka seitsmekümneselt. 





Kookose-kaerahelbeküpsised

1 ahjuplaaditäis 
  • 250 g täistera kaerahelbeid
  • 100 g kookoshelbeid
  • 3 muna
  • 120 g suhkrut
  • näpuotsatäis soola
  • 75 g kookosõli või võid
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat 

Sulata kausis rasvaine ning sega sisse vaniljekaunapasta. Lisa omavahel segatud kaera- ja kookoshelbed. Vahusta teises kausis munad suhkru ja näpuotsatäie soolaga heledaks. Lisa helbesegule munavaht ning lase küpsisesegul umbes veerand kuni pool tunnikest paisuda. Vormi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed kuhjakesed ning küpseta pätsikesi ahju keskosas 180 kraadi juures umbes 15 minutit, kuni küpsised on pealt kuldsed. Võid kasutada ka spetsiaalseid küpsisevorme või küpsised hoopis muffinipannis küpsetada. Valmis küpsistel lase restil jahtuda. 


Karpi ja laevale ja ahoi! 


Täna postitusel laulu juures ei ole. Laevakaraokest jooksevad kõrvad ikka veel sedasamustki. Taastusravikuur vaikusega üritab asja parandada. 




21.4.16

Sidrunisärtsuga gluteenivaba spargli-feta quiche


Kevadtoitude lainel, pirukas! Alustasin eelmisel nädalal uuel töökohal ning kuigi väljas söömine on lõunati mõnus tegevus, kannatab pikas perspektiivis selle all nii rahakott kui ka kokkamisrõõm. Aukohale tõusevad need toidud, mida ka järgmisel päeval saaks karbiga kontorisse kaasa võtta. Kui külmkapisisu huvitavad segasalatid on esimene mõte, mis kaasavõetud lõunate kategoorias pähe torkab, ei tasuks alahinnata ka pirukate perspektiivi. Ja siinkohal ei mõtle ma neid tünnist müüdavaid rasvapirukaid, mida Tallinna Bussijaamast üle tee tänavanurgal veel mõni aeg tagasi sai osta. Kuigi tunnistan, oma võlu on ka neil. ;) Hea on kotti pista hoopis tükk lahtist pirukat ehk prantsusepäraselt quiche'i. Jah, ikka seda, kus põhi on õhuke ja värvilist täidist pigem rohkem kui vähem.


See sidrunist särtsakas quiche on õhukesel ja maitsekal riispõhjal. Loomulikult sobib quiche ka tavalisele nisujahust muretaignale, aga sel juhul soovitan samuti taignale sidrunikoort lisada. Sidrun lisab feta soolasusele ja spargli värskusele mõnusa kevadiselt hapuka noodi. Ainult riisijahu kasutasin pirukapõhjaks esimest korda ning pean tunnistama, et üle ootuste hea sai. Õhuke ja krõbe ja hästi hoidev ja maitsekas. Kes soovib nisujahu asemel põnevamate alternatiividega mängida, neil kindlasti soovitan riisijahuga pirukapõhi järgi proovida. 


Spargel on tuntud selle poolest, et klapid hästi munatoitudega. Üks klassikalisemaid viise spargli serveerimiseks ongi pošeeritud muna ja Hollandi kastmega. Ka siin quiche'is on just sel põhjusel täidises rohkem muna, kuigi nn quiche'i põhiretsepti järgi piisaks täidis teha kenasti ka kahega. 




Spargli-feta quiche

28-cm pirukavorm

Riisijahust muretainas:
  • 160 g riisijahu
  • 1 tl soola
  • 75 g võid
  • 1 muna
  • 3-4 sl sidrunimahla
  • poole sidruni riivitud koor
Täidis:
  • 100 g noori sparglivõrseid
  • 75 g feta juustu
  • 3 muna
  • 2 dl rõõska koort
  • soola
  • musta pipart
  • poole sidruni riivitud koor

Mõõda jahu, sool ja külmad võitükid blenderisse ning mikserda, võimalusel pulse-režiimil, kuni võitükid on enam-vähem ühtlaselt jahuga segunenud. Lisa muna ning surista uuesti läbi. Pigista juurde ka sidrunimahl ja sidrunikoor ning töötle ühtlaseks. Vajadusel lisa veidi sidrunimahla, et tainas kokku hakkaks. Suru tainas 28-cm võiga määritud pirukavormi põhja ja külgedele ning pane vähemalt 30 minutiks külmkappi tahenema. Torgi põhi kahvliga auguliseks ning eelküpseta 180 kraadi juures 10-15 minutit, kuni põhi on helekuldne ning pealt kuiv. 

Täidiseks klopi koor munadega lahti ning maitsesta vähese soola, pipra ja sidrunikoorega. Pese sparglid ja murra varte alumine puitunud osa ära. Seda on kerge teha käega proovides, kuhu maani spargel elastne on. Pehme ning puitunud osa piirilt murdub spargel kergelt ise õigest kohast ära. Võib juhtuda, et noortel vartel ei olegi osa, mis tuleks ära murda. Vanematel aga võib see ulatuda ka 10-15 cm-ni. Nii et tasub juba poes-turul (õnnelikel ka aias) silmad lahti hoida, et ülekasvanud varsi koju ei tooks. 

Vala täidis eelküpsetatud põhjale, säti peale sparglivarred ning murenda kõige peale feta. Keeruta quiche'ile mõned keerud musta pipart ja küpseta 180 kraadi juures 35-40 minutit, kuni täidis on kenasti kuldne. Serveeri näiteks koos värske salatiga, kuumalt või külmalt. 


Beirut - "Postcards From Italy".




16.4.16

Hispaania vol. 2 : Codorníu kelder ja cavapealinn Sant Sadurní d'Anoia


Nagu ma oma eelmises Barcelonateemalises postituses mainisin, põrutasin ma sel aastal oma sünnipäevaks Hispaania päikese alla. Kui mu sõpradel sünnipäevad on, esitan ma tihti neile küsimuse: "Mida sa ise endale sünnipäevaks kingid?" Tavaliselt jäädakse mind veidi mõtlikult vaatama ning valdavad vastused on: "Ei olegi selle peale mõelnud" või "Endale ei tehta ju kinke". Mina arvan selle kohta: "Põrgusse!" Oskus iseendale kinke teha on äärmiselt tähtis! Olgu see siis tõesti kas või puhkepäev oma kallitega või omaenda sünnipäevapeo korraldamine (kuigi tundub, et paljudele tundub see kahjuks pigem kohustus kui lõbu). Mina end oma sünnipäevadel ära ei unusta ning reis kingituseks? Jaa, palun! 


Mida toredat oma sünnipäeva päeval teha, kui juba Kataloonias olla? Vastust ei tulnud kaua otsida. Mul on juba mõnda aega kuklas kipitanud, et Hispaanias ei ole ma üheski veinikeldris käinud. Cava kui Hispaania versioon jumalate joogist vahuveinist tundus täpselt õige asi, millega uut aastaringi esinduslikult alustada. 


C nagu Cava nagu Codorníu 

12.4.16

Hispaania vol. 1 : Barcelona


Sünnipäevaks põgenesin sel aastal Kataloonia päikese alla. Sõbrannale külla ja kohalikku elu nautima. Ryanair lennutas Tallinnast otse kohale, kusjuures kuna põhiline turismihooaeg ei ole veel alanud, sai isegi vaid paar nädalat ette ostes väga hea hinnaga piletid. Kaks korda nädalas Tallinna ja Barcelona vahel lendavad sini-kollased lennukid on ajastatud nii, et poolenädalane linnapuhkus plaanib end lausa ise. Kolm pool päeva koha peal on täpselt õige aeg, et jaksaks terve aeg intensiivselt puhata ja ringi käia. (Hehee, need on need puhkused, pärast mida on koju jõudes jälle puhata vaja.) Päikesedoosi sai korraliku ja ka põhiline kurja juur, sünnipäev, sai esinduslikult tähistatud. 


Selle hea sõbrannaga käib mul kurbus ja rõõm käsikäes. Kurbus, sest Barcelona on talle saanud koduks ning me ei näe teineteist TLN-BCN trjektooril just liiga tihti. Kui aga puhkuseplaanid ja koduigatsus meid mõnes maailma nurgas kokku viivad, on rõõm seda suurem! Ja oleme ausad, keda paremat saaks endale linna ja kohalikku elu endale näitama tahta, kui "Minu Barcelona" autorit Mirjamit ennast? :)

  
Mirjami Barcelona vasakul, minu oma paremal

11.4.16

Rummi-rosina kaerahelbeküpsised


Käisin eelmisel nädalal sõbrannal Euroopa teises otsas külas ning küsisin enne reisi, mis ma Eestist talle kaasa võiksin viia-tuua. "Koduseid kaeraküpsiseid" vastust peab ju austama! Müts maha, ka minu ühed lemmikud küpsised on just lihtsad kodused krõbedad kaerahelbeküpsised. Et tavalistele pätsidele veidi vürtsi lisada, said helbed endale seltsi rummi-rosinad. Ja kohupiim annab küpsistele peale auväärt eestipärasuse ka eriti hea maheda meki. Õite hääd!


Muide, juba aastaid mõtlen iga jäätisehooaja alguses, et rummi-rosina mekk võiks lõpuks ka väikese jäätise kujul kaubandusvõrku jõuda. See, et Balbiino jms lettidest saab seda palli kaupa osta, ei aita just väga, kui väljas on 30 (okei, ärme liiga optimistlikud ka ole, siiski Eesti suvi) või pigem 22 kraadi, jäätiseisu on suur ja ühtegi jätsiputkat silmapiiril ei ole. Turgu oleks kindlalt! Rumm ja rosin jäätisesse! Ja eelistatavalt mitte pea söödamatusse papptopsi, vaid ikka krõbedasse vahvlikoonusesse. ;)

Vihje! Vihje!




Rummi-rosina kaerahelbeküpsised

2 ahjuplaaditäit ehk u 50 küpsist
  • 75 g väikeseid rosinaid või korinte
  • 0,5 dl tumedat rummi või 0,5 dl vett ja pool ampulli rummiessentsi
  • 1 dl ehk 65 g nisujahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 1 dl ehk 90 g mahedamaitselist õli
  • 500 g täistera kaerahelbeid
  • 100 g kohupiima
  • 65 g mett
  • 2 muna

Pese rosinad või korindid kuuma veega ning jäta üleöö kas rummi või vee-rummiessentsi segusse likku. 


Sega jahu küpsetuspulbriga, lisa ülejäänud ained peale munade ning sega korralikult ühtlaseks. Hoia küpsisetainast tund aega külmkapis. Nüüd sega helbemassi ka munad, vormi märgade kätega väikesed lamedad pätsikesed ning lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta küpsiseid 180 kraadi juures umbes 15 minutit. Lase restil veidi jahtuda. Paki küpsised karpi, lenda sõbrale külla ja söö parimas seltskonnas mõnel Lõuna-Euroopa terrassil sooja päikese käes. 

Laulu ka. BOY - "Boris".



3.4.16

Rabarberi ja vaarikatega kookose-juustukook


Kas te sel nädalal Tallinn Music Week'ile ikka jõudsite? Linn on täis head muusikat ja oma maitsele leiavad midagi laiast programmist kindlasti kõik. Kes kallist piletit pelgab, võib sammud seada mõnele linnalava tasuta kontserdile, elamus garanteeritud! Reedel sai ka ühel TMW peol käidud ja ma ei tea, kas asi on vanuses, aga nii tore oli inimlikul õhtusel ajal välja minna! Viimasel ajal toimuvad kõik peod nii hilja, et minul on ammu juba uneaeg ning õue ei jõuagi. Nüüd aga sai kell pool 10 kenasti välja minna, lokaal juba rahvast täis ja pidu-kontserdid täies hoos. Jess! 


TMW on korralikult ka toiduhuviliste programmiga vaeva näinud: lisaks pop-up restole Disaini- ja arhitektuurigaleriis ja paljude Tallinna restode TMW erimenüüdele on La Muu seks puhuks lausa uued jäätised välja toonud! Põnevad uued maitsed jäätistel mõlemad: leedriõie-kitsejuustu ja maasika-balsamico-pipra. Kolmas maitse, mis ka TMW raames esmakordselt topsi jõudis, on La Muu fännidele juba tuttav meresoola-karamelli. Pean tunnistama, et maailma suurim jäätisefänn ma ei ole, eestimaisetest vist eelistan kõige tavalisemat rosinatopsi või vaniljeplombiiri, kui sellele veel värskeid suvemarju juurde saab. Välismaal gelato-baarides on pistaatsia konkurentsitult esimene valik ning kõik muud ülipõnevad-super-hüper-uudisjäätised tavaliselt minuni ei jõua. Kahjuks ei olnud La Muu uued jäätised nii huvitavad kui võiks. Maasikajäätis nagu hea maasikajäätis ikka, aga balsamico ja pipar olid küll unustatud sisse panna. Kitsejuustu oma oli jällegi hea, aga pea tavalise vaniljeplombiiri mekiga. Kvaliteetsed ja pehme tekstuuriga La Muu jätsid, aga julgemalt oleks võinud maitsestamisega ümber käia. Võõraid maitseid ongi keeruline turule tuua ning paljudele need ei pruugi peale minna. Kui aga see samm on juba astutud, siis ei tohiks poole pealt tagasi mugavusstsooni astuda, vaid tuleb julgelt uued mekid ka välja mängida. Julgust!


Rabarberi juustukook


Roosades toonides jätkates, ilmavalgust nägi üks valge ja heleroosa printsessivärvides kook. Kookosega juustukoogid on minu meelest veel hõrgumad kui tavalised, ja hapud marjad sinna juurde sobisid imehästi. Tõeline pidupäeva kook. Kookostrühvleid kaunistuseks võib veeretada ise näiteks toorjuustu ja vahvlilehtedega selle retsepti järgi, või kui poolik pakk Raffaellosid kodus on, siis miks mitte kaunistada kook hoopis nendega. 


Rabarberi juustukook


Rabarberi ja vaarikatega kookose-juustukook

26-cm vorm

Põhi:
  • 150 g Digestive küpsiseid
  • 75 g võid
  • 3 sl kookoshelbeid
Täidis:
  • 300 g rabarberit ja vaarikaid
  • 3 sl + 85 g suhkrut
  • 1,5 sl tärklist
  • 200 g maitsestamata toorjuustu
  • 200 g hapukoort
  • 300 g kookoskoort või kreemjat kookospiima
  • 3 muna
  • 1 tl vaniljeessentsi
Kate:
  • 1,5 dl hapukoort
  • 2 sl suhkrut
  • 0,5 dl rabarberi- või vaarikamahla
  • kaunistuseks kookostrühvleid, vaarikaid, mündilehti, kookoshelbeid

Võta täidiseained juba enne koogi tegemist toatemperatuurile. Purusta Digestive küpsised peeneks ning sega sulavõi ja kookoshelvestega. Suru segu 26-cm diameetriga küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse koogivormi ning pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Koori ja tükelda rabarberid ning sega koos vaarikatega 3 sl suhkru ja 1,5 sl tärklisega. Jäta ootele. Sega toasoojad toorjuust, hapukoor ning kookoskoor omavahel. Sega ükshaaval juurde munad ning maitsesta 85 g suhkru ja vaniljeessentsiga. 

Eelküpseta külmkapis tahenenud põhja 180 kraadi juures 10-12 minutit. Vala põhjale marjasegu ning sellele toorjuustutäidis. Küpseta kooki 170 kraadi juures umbes 50 minutit, kuni kook on tahenenud, aga keskelt veel õrnalt võdisev. Sega katteks omavahel hapukoor, suhkur ja vaarika- või rabarberimahl. Rabarberimahlaga saad õrnroosa, vaarikaga tugevama värviga katte. Vala segu koogile ja lase 5 minutit veel ahjus küpseda. Keera kuumus kinni ning lase koogil paokil uksega ahjus jahtuda. Serveeri jahtunult, ideaalis üleöö külmkapis seinuna. Kaunista jahtunud kook kookostrühvlite, vaarikate, mündi- või muude söödavate lehtede (münti mul polnud, kaffirlaim ajas asja ära) ja kookoshelvestega.  


TMW City Stage'il esines poolatar Soniamiki - "Lemoniada". Suvine rannachill tuli silme ette. 

Rabarberi juustukook