16.04.16

Hispaania vol. 2 : Codorníu kelder ja cavapealinn Sant Sadurní d'Anoia


Nagu ma oma eelmises Barcelonateemalises postituses mainisin, põrutasin ma sel aastal oma sünnipäevaks Hispaania päikese alla. Kui mu sõpradel sünnipäevad on, esitan ma tihti neile küsimuse: "Mida sa ise endale sünnipäevaks kingid?" Tavaliselt jäädakse mind veidi mõtlikult vaatama ning valdavad vastused on: "Ei olegi selle peale mõelnud" või "Endale ei tehta ju kinke". Mina arvan selle kohta: "Põrgusse!" Oskus iseendale kinke teha on äärmiselt tähtis! Olgu see siis tõesti kas või puhkepäev oma kallitega või omaenda sünnipäevapeo korraldamine (kuigi tundub, et paljudele tundub see kahjuks pigem kohustus kui lõbu). Mina end oma sünnipäevadel ära ei unusta ning reis kingituseks? Jaa, palun! 


Mida toredat oma sünnipäeva päeval teha, kui juba Kataloonias olla? Vastust ei tulnud kaua otsida. Mul on juba mõnda aega kuklas kipitanud, et Hispaanias ei ole ma üheski veinikeldris käinud. Cava kui Hispaania versioon jumalate joogist vahuveinist tundus täpselt õige asi, millega uut aastaringi esinduslikult alustada. 


C nagu Cava nagu Codorníu 

Cava on traditsioonilisel šampanjameetodil valmistatud ja päritolumärgistusega kaitstud vahuvein. Peamiselt valmistatakse Cavat Xarel-lo (see kuulus katalani x-täht!), Macabeo ja Parellada viinamarjadest ning ligi 95% maailmas toodetavast Cavast tuleb Katalooniast. Barcelonast vaid pooletunnise bussisõidu kaugusel asub linnake nimega Sant Sadurní d'Anoia, teisisõnu cavapealinn. Just sinna on koondunud kõik suuremad cavakeldrid ja -tehased, nendest paljud brändid ka meil Eestis tuntud. Ja just sinna me ka läksime. 

Otsustasime oma päeva alustada vanima ja suurima keldri Codorníuga. Buss võttis meid hommikul Barcelonast peale ning koos veel umbes 5 varajase linnukesega sõitsime läbi hommikupäikese kohale. Tublide turistidena istusime bussi etteotsa ning saime päris toreda vestluse tunnistajaks, bussijuhi ja asjaajaja-korraldajatädi vahel. Kuna minu hispaania keel on siiski veel oskan-baarist-tellida-tasemel ja sain aru vaid märksõnadest, siis täitis sõbranna Mirjam vestluse lüngad. Itsitasime terve tee. Nimelt ei mahtunud bussijuhi pähe, et kaks esmapilgul täiesti normaalset 20-22-aastast (Aitäh, võtame komplimendid vastu!) noort tütarlast tahavad cavakeldrisse tuurile minna. Et kooligrupid vahel kohustuslikus korras, jah, ja vanainimesed (no kidding, nii ütleski!) ka veel, aga noored? Ju ta siis valjuhäälselt asjatades eeldas, et ega me ju tema jutust aru ka ei saa.






Mirjam seletas mulle, et kohalike seas on Cava nn vanaemade jook, mida ei keskealiste põlvkond, ja noored veel vähem, ei tarbi. Tõesti olin üllatunud. Prantsusmaal näiteks on šampanja pidupäevadel omal kohal kõigi generatsioonide klaasides. Ka Itaalias juuakse Proseccot nii noorte kui ka vanemate seas ning jook on ka kokteilimaastikul oma kanna Aperol Spritzi, Negroni Sbagliato jms kaudu korralikult maha löönud. Ei oskagi Cava olukorrale Eestis paralleeli tuua. Ehk magusad kleepekad liköörid, mida mekutavad minu ettekujutluses ainult vanemad tädikesed? Või mõni muu jook, mis on kõikides poodides lettidel, aga mille kohta keegi eriti kedagi ei tea, kes neid tarbiks. 




Jõudsime kohale ja ahhetasime, kaamerad käes ja suu kõrvuni ringi, kuni grupp kogunes. Meie inglisekeelse tuuri viis äärmiselt hispaaniapäraselt läbi Alex ("This is very special information, not for all groups", "I am not like other tour guides, I give extra information, because I see that you are very special"). Nalja sai, targemaks saime, head Cavat sai, super. 




Vahuvein on noor jook ja vastupidiselt paljudele veinidele, ei ole see mõeldud pikaks hoidmiseks. "Mõned aastakesed kõige rohkem", ütles Alex selle peale. Kuna tarbimist ja turgu ei saa ette teada, on Cordoníu 14 m sügavusel asuvates kilomeetritepikkustes tunnelilabürintides tuhandeid ja tuhandeid pudeleid Cavat, mis pole õigel ajal keldrist välja jõudnud ning ongi määratud sinna turistide kaastundlike pilkude alla puhkama jääma. Cava surnuaed. Meie eestlaste silmis tundus see südantlõhestavalt kurb raiskamine.




Ameerika mäed või Hispaania keldrid, poteito-potaato



Alex tegi meile veinimõisa valdustes ja keldris tuuri, ning cavakoridorides, pudelid nii kaugele kui silm ulatub kurvalt seismas, saime ka väikese elektrirongiga kõrgemaid kiiruseid testida. Lõbustuspargi vääriline kihutamine liitrite vahuveinide vahel? Linnuke kirjas. Pooleteisttunnise tuuri lõpetuseks saime kaht Cavat ka degusteerida ning läbi see ilu oligi. Maitsesime Gran Codorníu Vintage Rosé Bruti ja Codorníu Non Plus Ultra Brut Nature Reservat. Rosé üllatas oma hea kuiva hapukusega ning Brut Nature oli meeldivalt peene mulliga ja mahedam, kui brut nature'lt ehk täiesti ilma lisatud suhkruta valmistatud Cavalt võinuks oodata. Kõlistada oli tore ja mull jooksis klaasis nagu pidi, kuigi sirged flûte-pokaalid on enamike vahuveiniekspertide sõnul juba ammu eilne päev.






Kuigi mõttena võib ju ilus tunduda minna väiksematesse cavakeldritesse ringi vaatama, et nn autentsemat ja vahetumat kogemust saada, siis soovitaksin mina igal hetkel ikkagi suurematest tootjatest alustada. Neil on tavaliselt inglisekeelsed loogiliselt üles ehitatud tuurid ja külastajatele avatud muljetavaldavad keldrid ning pikem ja paremini eksponeeritud ajalugu. Ja loomulikult igati kvaliteetne mull. Soovitan.




Suuuur ruum, hea akustika. Kuni 1200 inimest. Pidavat tihti nii jazz-kontserte kui ka pulmapidusid nägema.

Cordoníu on Hispaania vanim ning üks maailma vanimaid pereärisid, mil ajalugu juba 450 aastat. Viimase Codorníu nime kandnud omaniku Anna auks on ka mitmed Codorníu Cavad Anna-nimelised. Firma on ikka veel sama perekonna käes, aga Hispaania perenimede jätkamise süsteemi tõttu ei kanna omanikud alates Annast enam Codorníu perekonnanime. Veinikelder on eriline ka selle tõttu, et kasvatab kõik oma marjad ise. Kui paljud teised suured tootjad ostavad vähemalt mingi osa oma marjadest sisse, siis Codorníu hoiab traditsioone ning ei lähe kergemat teed pidi. Suurima ekspordi turuosa omanik ja ka Eestis hästi tuntud Freixenet (jälle see katalani x!) ostab näiteks kõik oma marjad sisse ning keldril endal põlde üldse ei olegi. Eks see annab omalt poolt firmale autonoomiat ning põhiaur saab laienemisele-turundamisele minna. Väikese ääremärkusena, lisaks Ameerikate, Euroopa ja Austraalia turgude suure turuosa omamisele kuulub Freixenet Groupile ka Prantsusmaa vanuselt kolmas Henri Abelé šampanjamaja. Räägi veel prantslaste šampanjauhkusest... 




Lisaks Cordoníu külastamisele tegime tiiru ka teistes cavapealinna keldrites-tehastes. Ainult mõne sammu kaugusel asuvad tootjad nagu  BlancherTorre-Blanca, Juvé & Camps jms. Eri Cavad said mekitud, korra ka Simón Colli šokolaadiärisse piilutud ja loomulikult ei saanud linnast lahkuda ilma Freixenet pokaali kõlistamise ega cavamotika piltideta. Linnuke kirjas. Turistus maximus.




Simón Collil külas




CAVA-kategooria load tehtud

Kui keegi cavapealinna satub ja head lõunasöögikoha soovitust tahab, siis kahe käega ja kiidusõnadega suunaksin kõik linnakese keskväljakul/turuplatsil asuvale hubasesse resto-veinilokaali Taps de Suro. Väike restoran pakub 4-käigulist lõunamenüüd, igas käigus 3-4 valikut, 11.50 euro eest, lisaks veel tasuta vesi (pudelist lausa), leib ja jook (vein, Cava, karastusjook, mahl...) omal valikul. Eks me Cavadega jätkasime, et kui juba, siis... Söögid olid tõesti head, piisavalt traditsioonilised, aga siiski huvitavad ning nii mõnegi koosluse, mille peale ma ise ei oleks tulnud, panin kõrva taha kodus järgi proovimiseks. Eelroaks võtsime rukolasalati toorjuustu-õunakastme ja pistaatsiapähklitega (kindel minek, ülihea kombo!), siis minule katalani moodi spinat (spinat, või, rosinad, piiniapähklid) ja Mirjamile salat paneeritud Brie-juustuga. Pearoaks paneeritud valge kala kohaliku tomati-mandlikastme ja grillitud köögiviljadega, Mirjamile veis Gorgonzolakastme ja kartulipüreega. Magusaks tellisime kohaliku crema catalana ja jogurti maasikamoosiga. Kuigi esmapilgul meile tuntud brüleekreemi välimusega, on autentne crema kergem, kuna valmistatakse piimast ja munakollastest ning paksendatakse tärklisega. Kreem on küll kergelt kuumutatud, kuid küpsetamata, nii et magustoidule jääb lapsepõlvest tuttav toore muna koogel-moogeli maitse. Vaatamata oma munakollastest saadud peidetud rammususele mõjus katalani kreem lõunasöögi lõpetuseks kergelt ja värskendavalt. 




Ahjaa, ega ükski sünnipäev ilma koogita ei ole õige asi. Minule tulid laulu ja küünaldega tadammm..... Cronutsitest olete kuulnud? NYC oma tähelendu alustanud croissant'i ja doughnut'i hübriid on lõpuks ka meie mandrile jõudnud! Kuna tegu on aga patenteeritud nimega, ei jäänud Barcelona entusiastlikel pagaritel muud üle, kui väike brainstorming teha ja välja tulla totaalselt uue tootega. Daamid ja härrad, esitlen teile: Krönut! Saiakesed olid ääretult õhulised, krõbedad ja maitsvad, mitte liiga magusad ja kaetud põnevate glasuuridega. Pistaatsiakreem, tume ja valge šokolaad mingite tuvastamatute hapude kuivatatud marjadega, põldmarjakaste...



Kes Barcelonasse satub ja ka ise krönutid ja cruffinid (croissant + muffin) tahab ära proovida, siis tuleb sammud seada poekese Chök poole. Asub ta peaaegu La Rambla ääres, alla ehk mere poole vaadates paremat kätt, nii umbes poole tänava peal. 


Sünnipäev oli ülimalt äärmiselt üle võlli tore ja huvitav ja oeh. Isegi praegu lähevad emotsioonid sellest mõeldes lakke. Oskan ainult soovida, et kõigil oleks Oma Päeval niisama vahva! Aitäh, Mirjam ja aitäh, Hispaania! 


P.S. Enamiku selle postituse klõpsudest on vajutanud Mirjami nimetissõrm!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar