27.8.16

Martsipanimagus gluteenivaba õunapirukas


Õunaaeg on käes! Ju läks miskit sel aastal õigesti, et vaarikaid oli meeletult ning nüüd võtavad ka õunad nendest šnitti. Ajakirjanduses ilmuvad artiklid, kuidas siidritootjad on rõõmust laes ja nädalavahetusel Saaremaal käies nägime vist üht lookas okstega õunapuud iga kolme kase ja kuue kuuse kohta. Küllus. Kaunis. Kui koduaia Valgest klaarist ma suuremat ei pea - söömiseks liiga happelised (muide, Klaar on üks happelisemaid õunu Eesti aedades üldse) ning moosiks-koogiks liiga pehme tekstuuriga, siis Antonovka puud käin regulaarselt kallistamas ning selle puu ubinad küll niisama laokile ei jää. Ka selle hooaja esimesed moosipurgid said just Antonovkad endale kõhtu. Suur purgistaja ma ei ole - pigem kas kuivatan või külmutan aiasaadusi - kuid mõned kaaned peab ju aastas steriliseerima, et päris ära seda kõike ei unustaks. Moosi keeta ma võin hea meelega ja äädikat marinaadi mõõta on alati tore, kuid see purkide keetmine ja kaante kuumutamine ja siis hing kinni sõrmega üle purgikaane tõmbamine, et näha, kas lohk on ikka korralikult sees ja vaakum piisavalt tugev - no see võtab küll kõik hoidistamistuhina kohe kiirelt ära. 




17.8.16

Tatra dolmad


Tassisin väljamaalt paki viinapuu lehti koju. Ja siis jõudis mulle kohale, et neid on saada ka igast Eestimaa poest. Ja isegi minu mõlema vanaema aias vohab viinapuu nii, et maja enam pea näha ei ole. Aga ikka peab kõigepealt sealt kaugelt rohelist rohtu otsima. ...Ja siis kui see roherohi on koju tassitud, avastada, et kodus on ikka veel rohelisem. Oeh, õpin, õpin alles elu... ;)


Aga dolmad tulid head ja olid kõiki neid seljakotikilomeetreid väärt. Kel kodus järgmiseks veiniõhtuks snäkilaua plaani pole, tehke aias (ei pea enda aed olema ju) kriitiline tiir ja vaadake, kas leiate mõne kenade lehtedega viinapuu. Seda siis soovitavalt ikka sealt, kus aia taga liialt liiklust pole. Kui õhk on puhas, sobivad eestimaised viinapuu lehed sama hästi kui väljamaa omad dolmade tegemiseks. Siin õpetuses on kenasti piltidega näidatud, kuidas ainult kergest kupatamisest piisab, et lehed rullimiseks sportlikku vormi saada. Kes purgis lehti ostab, neil soovitan ühest lehest tükike murda ning keele peal proovida, kui soolased lehed on. Tavaliselt soolaga lehti konserveerides ei koonerdata ning purgist/pakist tulnud lehed tuleks korralikult voolava veega liigsest soolast loputada, kui tulist tulemust ei taha saada. Ahjaa, ja juhtumisi sobivad need rullid kenasti ka kõigile x-talumatutele. Täiesti taimsed ja gluteenivabad jms. 





15.8.16

Vegan brownie kikerhernejahuga


Alustuseks targad sõnad tarkadelt inimestelt: 


My favorite flavor of cake is more.




12.8.16

Gluteenivaba suvine kukeseene-tomatiquiche

Hetkel on vist täpselt see suurepärane nädal, kui eestimaised kukeseened ja tomatid koos oma tippvormis on. Hei hoo, 4 eurot kilo kukekad Balti jaama turul, parim plaan ju! Ja see hullutav lõhn. Sügisesed lõhnad turul on lihtsalt imelised! Vist isegi paremad, kui varasuvised esimeste maasikate aegu. Sügisesed küpsed viljad on palju raskem ning sügavama aroomiga, eriti kui õhus on juba veidi septembrijahedust tunda (kas ristime ümber augustijaheduseks? Vananaistesuve asemel...)





Päikeseline laisk pärastlõuna, lettide esised on tühjad - tööinimesed veel tööl, tädid juba oma hommikutiirudel käinud, lastel siia mahti pole tulla. Ploomid, õunad, suvikõrvitsad-kabatšokid, kukeseened, marjad-marjad-marjad, till, kurgid-tomatid, sekka mõni ülevalminud mesimelon ja arbuus... Väike kriimu näoga poiss taob lössis palli, mil Ämblikmees veel ühe külje peal vaevu näha, kaks müüjat räägivad omavahel vene keeles - nii võõras ja ometigi nii oma. Astun türgi ubade hinda uurides täpselt lompi - hommikune sadu on turu puhtaks pesnud. Kas selle pärast tundubki kõik veel eriti värske? Seened, tomatid, oad kotis, päikesest parkunud kelmika naeratusega müüjalt pealekauba saadud punapõskne õun pihku pistetud, astun rahulolevalt kodu poole. Balta on ikka lemmik!

10.8.16

Külas põhjanaabritel ehk "Puhutko suomea?"


Blogis on nüüd väheke aega vaikus olnud, sest vaja oli põhjanaabritel külas käia. Paarsada kilomeetrit Helsinkist põhjapool Tamperes oli teatrifestival, mida tuli  otsast lõpuni ja veidi veel peale väisata. Kunagi varakevadel sai üks projekt kirjutatud ja pea juba ka ära unustatud. Ja kui siis vastus tuli, et isegi taskuraha antakse ja mingu me aga festivalile, tuli vahepeal juba rööpaid vahetanud elu kohvrisse pakkida ja Viking Line'i lehele šoppama minna. Logistika sai isegi päris mõistlikult paika pandud - hea pakkumisega laevapiletid, ühe euro superbus pealinnast Tamperesse, mõnus AirBnB kesklinna lähedal, pole paha! Töö tuli arvutiga kaasa ning baas sai uues ajutises kodus üles seatud. Kõike jõudis! Nii kohalikus mustikaid-pohli-seeni täis metsas jooksutiire teha kui ka kogemata ära eksides jääkülmas kaljupõhjaga järves ujumas käia. (Kel neid ujukaid ikka vaja on, kui ümbruses lähim inimene on vaid mõni varahommikune seeneline Pekka või marjuline Jonna, silm veel unine?)