17.8.17

Prantsusmaa mullid ja muljed


Puhkust ma sel suvel välismaal reisimiseks algul ei plaaninud ega raatsinud võtta - tahaks ju Eestimaa suve kodumaal nautida. Aga kui heade prantsuse peretuttavate poeg abiellub ja pulma kutsutakse, võib isegi eestimaised puhkuseplaane teise nurga alt vaadata. 


Juust! 

Plaan tehtud ning piletid ostetud, Prantsusmaa, siit me tuleme! Läksime nädalaks ja neljakesi - vanemate ning väikeõega - ning parimaid reisiselle annab otsida! Kõik me oleme peale väikese kultuurilise poole ka alati gurmeenaudingute jahil - nii oma taldrikult kui ka joogiklaasist, ning terve reis möödus parimate maitsete jälil. 


Boksipeatus
Ladina kvartalis kingi kulutamas


Turistime väikeõega. Muide, üldse ei olnud kerge seal tuulises linnas lendlevat kleiti kanda! 

Päevake Pariisis, kingataldadesse pea augud kulutet ning kõik lemmikkohad üle vaadatud, käisime mõned poetiirud ning ladusime kõik hea parema, mis me kokku olime kuhjanud, oma linnasüdames asuva Airbnb õhtusöögilauale. Loomulikult käis asja juurde hea vein, kohalikud juustud, vorstid-singid, cantaloupe melon, värske baguette, oliivid, salat... 


Hea saagi saime Les Halles' lähedal asuvalt väikeseid poode täis olevalt Montorgueil' tänavalt. Seal saab oma oste teha nii, nagu traditsiooniliselt ikka käib - saia ostad boulangerie'st, juustu fromagerie'st, singi ja vorsti charcuterie'st. Kreeka valmistoidupoekesest võtsime mahlaseid ürtidega marineerituid oliive. Käsi oleks hea meelega ka nende kodust fetat, dolma'sid, täidetud paprikaid, taboulé'd ja mida kõike veel võtnud, aga reaalsustaju sai õnneks võitu. Järgmisel päeval oleks raske olnud liiga paljusid ülejääke endaga kaasa võtta.


Nostalgialaks sundis ostukorvi ka Babybel'i punased rattad ja La Vache Qui Rit kolmnurgad

Pärast õhtusööki käisime veel jalutamas, et valgustatud hoonetega ööelumelus linnale uuesti pilk peale visata. Notre-Dame'i ees nägin siiamaani oma elu parimat tuleshow'd. Andekad noored teevad tänaval korraliku ettevalmistusega kunsti. Kvaliteetselt veedetud aeg, mis andis palju suurema elamuse kui nii mõnigi piletiga etendus, kus olen käinud. Suurima heameelega andsin oma kõik mündid neile! (Khmm, oleks võinud rohkem olla...)


Turistime turistime

Pariisist viis tee meid edasi šampanjamaakonda ning piirkonna pealinna Reims'i (prantslased hääldavad [rääns]). Ka seal olime ühe öö Airbnb's ning võtsime rahulikult - uudistasime linna ning käisime Taittinger' [tetänžee] keldrites vaatamas, kuidas mull pudelisse saab. Eelmisel kevadel käisin Hispaanias vaatamas, kuidas cava't tehakse, ning kuigi pudeliterivisid olin ka varem näinud, suutis Taittinger ikkagi ahhetama panna. Käigust, mis siin all pildil, läksid paremale ja vasakule löövid või külgkoridorid, mis olid pudeleid täis laotud. Mida aga esmapilgul ei oskaks öelda, on see, et pudeliterivid lähevad nii kaugele kui silm näeb! (sic!) Seal keldris hoiti üle 3 miljoni pudeli! Taittinger'l on ka teine šampanjamaja, kus tootmine on automatiseeritud, ning seal hoitakse üle 23 miljoni pudelit. 


Need koopad ja käigud, kus nüüd pudeleid hoitakse, kaevati siia juba esimeste roomlaste poolt, kellel oli ehituseks kiviblokke vaja. Ajalugu sai kirju peatüki ka maailmasõdade ajal, kui inimesed kolisid maa alla, et sõda üle elada. Elsass-Lotringi piirkond ning rindejoon ei jäänud Reims'ist kaugele ning kuna muud üle ei jäänud, peitusid inimesed koobastesse ning elasid siin edasi. Neil oli oma kool, haigla jms. Konstantset à 15 kraadi peletati eemale tulega ning elati ja oodati.

Ülal vasakul on näha, et juba Peeter I käis mullil, all piltidel lõputud šampanjat täis laotud külgkoridorid

Veidi ka suurustest. Meie ülitore giid rääkis, et asjatundjad on ühes osas kokkuleppele jõudnud - parim pudelisuurus šampanja jaoks on magnum ehk kaks tavapudelit. Pooleteistliitrine kaunitar pidavat kõige paremini joogi eripära esile tooma ning just õigesti mulle tekitama/säilitama. Nüüd siis teame, mis pudelis šampanjat osta tuleb. ;) 


75 cl ehk tavasuuruses pudel on paremalt teine ;)




Muide, fun fact, et Reims'i all on üle 250 kilomeetri šampanjakeldreid, kus hoitakse üle 200 miljoni pudeli! 


Suund jälle läände ning põikasime läbi väikelinnast Givernyst, kus Claude Monet' elas ja oma kuulsaid vesiroose maails. Suurim lillearmastaja ma ei ole, aga need aiad olid tõesti imeilusad. Käisime ka Monet' majamuuseumis - natuke eklektiline, aga samas, miks ka mitte? Kui hing ihaldab, et iga tuba oleks maast laeni erinevat värvi, nii et tunne on, nagu kõnniks kellegi maalripaletil, siis anna aga minna! Kui maja kirevusest küllalt saab, on ilusad loodusrahulikud aiad sealt samast võtta. 





























Päikeseline söögituba























Edasi sõitsime ringi Normandias, käisime mere ääres, väisasime paari cidrerie'd ehk siidrikoda, ööbisime kenas mõisa mõõtu majas Normandia südames, kus pererahvas ka ise calvados't ehk päritolumärgiga õunapuskarit destilleerisid. Maitsesime ning ostsime ka väikesed pudelid kaasa. Olen ka varem Prantsusmaal calva't mekkinud, aga see oli esimene kord, kui mulle see ka maitseelamust pakkus. Tõesti hea! Kui tavaliselt pidavat maitse-eelistused mitme inimesega koos maitstes seinast seina olema, maitses meile kõigile kõige kauem seisnud, 12 aastat vana calva


Põikasime ka loodusesse: kuningas Arthuri legendide metsad, (Jep! Ei toimetanud nad ainult Inglismaa võsas!) siin-seal ka dolmene ja menhire. Maailma suurim teadaolev menhir asub just Prantsusmaal Britannias. Druiidid olid seal piirkonnas päris pikalt tegusad ning on ikka hämmastav küll, kuidas need suured kivid on sinna kohale veetud. 

Suured kivad


Talvisel pööripäeval tõuseb päike "majaga" samal joonel ning luude järgi, mis sealt on leitud, kasutati seda ilmselt matmispaigana. Süsteemiga. Kolbad siin, vaagnad seal hunnikus, sääreluud taamal riidas...

Ja siis reisi grande finale - pulm Bretagne' maakonnas. Nii tore oli prantsuse tuttavaid näha - ei oleks ilmselt veel soojemat ja südamlikumat vastuvõttu osanud oodata. Lõbu laialt, söögid maitsvad, tantsu ja tralli ka, unustamata head keelekastet ning köitvaid vestlusi. Näiteks jäime rääkima Alžeeria juurtega kirurgiga, kes juba aastaid Prantsusmaal elab. Kui aus olla, siis ei teadnud ma selle riigi kohta just liiga palju. Tuleb välja, et üks põhjuseid on riigi turismivaenulikkus - lennupiletid on kohalike maksudega aetud megakalliks, korralikku turismivõrku ei ole välja arendatud, ainuke ööbimisvalik on riigistatud (sic!) hotellid jne. Riik on rikas, üks väheseid ilma võlata riike, ning tal lihtsalt ei ole turiste vaja. Samas, kuna kõrgust on riigis piisavalt, on see üks väheseid kohti maailmas, kuhu õigel ajal minnes saab Vahemere ääres rannamõnusid nautida ning paari tunni pärast juba mägedes suusatada või lumelauaga sõita. ...ja vestlust jätkus kauemaks. :) 




Teise päeva pidu ehk retour (tagasitulek pr k) tõi ühe pika laua taha kokku 70 pidulist, ning vardasse lükati terve põrsas. Mis on eriti mõistlik, on, et selliste teise päeva pidude eest küsitakse osalejatelt ka väikest omapoolset panust. 15 eurot oli see näkku, ning kui mõelda, et selle eest saad aperitiivid, snäkid, eelroa, põhiroa (põrssaliha!) hea paremaga, magustoidu, unustamata toidu kõrvale veini ning lõpetuseks kohvi, siis tundub see vägagi aus. Ja läbi see ilu saigi.




Bretagne' lipp

Tagasitee läks kiirelt, otselennuga Pariisist Tallinna, ning ei tea, kas oli pärituul või mis, aga lennuk sõitis täpselt 2h10 minutit. Ja ei aja ma kella keeramisega midagi sassi. :D Piloot ütles sama ning tõesti, kuigi välja lendasime palju hiljem kui plaanitud, siis kohale jõudsime graafikust isegi veidi enne. 


Ja loomulikult kõige tähtsam! Nimekiri, mida Prantsusmaalt Eestisse tasub kaasa tuua. Minu nimekiri täienes vastavalt kohtadele, kus me käisime. Kuigi algul oli plaan ka üks pudel šampanjat kaasa tuua, tundus see hiljem ainult kohvriruumi raiskamine - ega valik Eestis ka halb ole. Pigem tuua ikka asju, mida siit ei leia.


Suveniiriperfektsus ühele Air Balticu äraantavale pagasile liinil Prantsusmaa-Eesti:

  • pudel 12 aastast calvados't, otse tootjalt
  • juustu! Camembert, Reblochon, üks tuhaga kitsejuust, üks bûche ehk 'palk' kitsejuustu, Vieux Pané, Brie, Tomme de savoie (nooremat sorti)
  • päikesekuivatatud kirsstomatid kohalikult turult (kuigi Itaalia teema, ei saanud võtmata jätta - nii armsad väikesed tupsud olid)
  • kaks keraamilist bretooni kolmjalg sümboliga tassi, mis on nagu sangaga siidrikausid (ilus keraamika on mu nõrkus...)
  • 1 kilo tatrajahu galette'ide tegemiseks (no ei ole meil siin sama jahu ja et õigeid galette'e ehk õhukesi tatrapannkooke teha on vaja prantsuse jahu)
  • 1 kilo naturaalset meresoola, kohalikku bretooni oma
  • herbes de provence'i maitseainesegu
  • purgike Maille' sinepit (tean tean, neid saab Eestis ka, aga mitte kõiki sorte!)
  • purgike caramel au beurre salé'd ehk soolavõiga karamellkreemi - kes teab, see teab. Imehea kõikjal, kuhu võiks panna mett või moosi, eriti pannkoogidel.
  • pudel punast veini meie peretuttavatelt
  • pudel moelleux'd peretuttavatelt - see läheb eriti hästi näiteks foie gras' või magustoitudega
  • galettes bretonnes peretuttavatelt - kuigi sõna galette on sama, mis tatrajahupannukatelgi, on need hoopis bretooni võiküpsised
  • väike potsikuke kevadmett otse tootjalt - ei saanud vastu panna, nii hea mesi oli!

Mitte last supper, aga first breakfast

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar