Alsace'ipärane Linzeri kook

Linzeri koogi ehk Linzer Torte'i juuri võib ajada välja Austriasse, kuid hõrgu mureda taina ning koduse moositriibuga kooki, mida katmas ruudupits, loevad Prantsusmaa Alsace'i piirkonna elanikud ka samavõrra oma köögi traditsiooniliseks küpsetiseks. 

Esimest korda proovisin ma Linzer kooki aastaid tagasi just nimelt Alsace'i maakonnas oma tollase noormehe sugulase leeripeol. Kui neiud-noormehed murdeealiseks saavad, siis peetakse seal kandis veel suur pidu maha. Enne tralli toimus loomulikult kirikus ka pidulik tseremoonia, kus valges kleidis 15-aastane neiu täiskasvanuikka vastu võeti, aga sellest jäime me ilma. (Khm, päevane city break Šveitsi Baselisse tundus põnevam...) Liiga huvitav kirikus sellistel üritustel ei pidavat olema ning enamik suguseltsi ajastabki end viisakalt pigem peo ajaks kohale jõudma. Mäletan, et lauad olid lookas, kõigil mammidel suurte lilledega kleidid seljas ja kübarad peas, Alsace'i kohalikud imehead vahukad cremant'id paukusid üksteise järgi lahti ning värske kohalik pinot voolas põhjatutest veinikeldritest klaasidesse. Tantsisime hoogsalt rahvatantse ning pikad jutud said maha peetud nii pagaripoodnik Pierre'i kui ka naabrinaise Marie'ga. Ja siis üks hetk, jalad juba parajalt makaronid, kui ma umbes kella kolme paiku öösel üks hetk jälle laua taha istusin, kogemata just selle koogi kõrvale, pakkusin endale ka tüki. 


Oleme ausad - kaugelt Linzeri kook just midagi erilist ei paista olevat - tundub nagu kuival taignal veidi moosi - ning kui kõrval ahvatlevamad-ilusamad hõrgutised, siis võib ta üldsegi kahe silma vahele jääda. Kuigi, loomulikult oli too isend kaetud kena peene pitsiga, mitte nagu minu rohmakas lipp-lapi peal muster. Aga mis maitse! Sealne kook oli perekonna vanavanaema salajase retsepti järgi tehtud ning maitses uskumatult hea! Kvaliteedikontrolli mõttes tegin koogile pea ringi peale - ka neljas tükk maitses ikka veel imeliselt. Ja kuna ma vist jooksin piisavalt mööda peosaali kooki kiites ringi, sain kellegi käest ka koogi imeheaduse saladuse teada.

Nipp, mis leeripeo koogi eriti hõrguks tegi oli keedetud ja purustatud munakollaste lisamine toorele taignale. Ja lisaks koduteht moos ning kamaluga armastust.


Uurisin internetist järgi ja tõsijutt! Keedetud rebude lisamine on päris levinud paljudes erinevates küpsetistes, sest ta muudab taigna õhulisemaks, kuna blokeerib gluteeni tugevate sidemete teket. 


Samuti lisatakse traditsiooniliselt koogipõhjale kas purustatud mets- või kreeka pähkleid. Kindlasti soovitan kasutada täidiseks mõnd koduteht marjamoosi - eriti hea jääb kook vaarikamoosiga. Allolev retsept on aga kellegi Saksamaalt Mustast Metsast pärit vanaemalt (sealt, kus ka kirsi-šokolaadikook oma nime on saanud). No otsi nüüd päris autorit taga! 

Linzeri kook

11 x 32 cm lainelise servaga tarte'ivorm

• 150 g toasooja võid
• 2 keedumuna
• 1 toores munavalge
• 150 g jahu
• 80 g suhkrut
• 130 g mets- või kreeka pähkleid
• 1 tl kakaopulbrit
• 3 kardemonikupar
• 1 tl jahvatatud kaneeli
• 300 g kodust paksemat vaarikamoosi

Purusta keedetud munakollased kahvliga peeneks pudiks. Valgeid siin retseptis pole vaja - need võid näiteks kuhugi salatisse hakkida. Purusta pähklid, aga mitte liiga peeneks, et koogis pähklitükke tunda oleks. Uhmerda kardemoniseemned peeneks. Sega omavahel jahu, suhkur, munakollasepuru, pähklid, kakao, kardemon ja kaneel. Lisa toores munavalge ning toasoe või. Sega tainaks. Jäta tainas külmkappi, kuni võitad lainelise servaga tarte'ivormi. Suru veidi rohkem kui 2/3 tainast vormi põhja ja külgedele. Tainas on kleepuv ning kõige lihtsam on seda teha sõrmedega surudes. Määri moos koogipõhjale. Ülejäänud tainast vormi ribad ning punu või aseta need moosikihile. Küpseta kooki 170 kraadi juures umbes 35 minutit. Lase jahtuda. 

Kohalkud teavad rääkida, et Linzer on parim, kui on 2-3 päeva saanud köögikapis seista.


Kõrvailuks Melaine De Biasio ja tema "Your Freedom Is The End Of Me".