03.09.18

Martsipani ja mandlitega ploomi-õunakook


Nii kuu aega tagasi helistas ema mulle ja ütles tõsise häälega, et üks hull asi on tulemas. Alarm hakkas kohe peas tööle ja juba kujutasin endale nii mõndagi musta stsenaariumi ette. Tuli välja, et see 'hull' asi on Tartumaal asuvas maakodus eesootav ploomiuputus. Hullust asjast sai murdosa sekundiga päeva parim uudis ning juba paar nädalat olen mööda internetti erinevaid ploomiretsepte inspiratsiooniks taga ajanud. 






Ei magusad murelid ega maasikad, arbuusist rääkimata, ei tõmba mind puuvilja-marjakaussi vahetpidamata kätt tõstma, aga kui lähedal on ploomid... Nii kaua, kui ma üldse oma ploomisügiseid mäletan, olen igal (heal ploomi)aastal vähemalt korra endal koduaia ploomidest kõhu valutama söönud. Ei ole ka täiskasvanuiga ja (loodetavasti) veidi arukam mõistus seda muutnud. Ja kui päris aus olla? Ei kahetse ma seda ükski aasta. 


Ah, need mesimagusad viljad, tume pind peitmas hõrku kuldset mahlast sisu... 


Sel nädalavahetusel käisime emaga maal ploomijahil ning saaki saime ...korralikult. Kaasa võetud lõunasöök jäigi õhtuni puutumata, ploomidest piisas. Järgmisel päeval, kui ploomikorilus jätkus samas vaimus - regulaarse kvaliteedikontrolliga ploomide maitsmise näol - tundsime, et kõige selle kompenseerimiseks saab aidata vaid ...kilu või heeringaga võiku. Töötas.





Ploomide korjamine algab maal alati kergelt - kast taburetile ning muudkui aga nopi. Mida kergemaks viljadest lookas oksad aga korjamise tagajärjel muutuvad, seda uuematesse kõrgustesse nad end sirutavad. Hmm. Edasi läheb töö juba kahe taburetiga - ühel tasakaalu hoidmas ise, teisel juba vaikselt kuhja kasvatamas (neljas, või oli juba viies?) ploomikast. Ja siis tuleb kuurist-garaažist redel välja otsida. "Kas sa tead, kuidas see lahti käib?" "Jaa, vaata, siin küljel on õpetus - sa punast stopperit näed kusagil?" Ja siis kastid autosse ning tagasi tsivilisatsiooni poole teele, pagasnik turvaliselt maantee lähedal kaalu hoidmas. Iga paarikümne kilomeetri tagant pahvak magusat ploomilõhna üle pea käimas.


Sügisidüll.


Siin aga üks martsipanimagus ploomi-õunakook. Sügise parimad palad koos, sekka mandlimekki ja kohupiima, põhjaks gluteenivaba mure koogipõhi.




Martsipanine ploomi-õunakook

26-cm vorm

Gluteenivaba koogipõhi:

  • 100 g maisijahu
  • 80 g riisijahu
  • 40 g suhkrut
  • soola
  • 70 g võid
  • 1 suur muna

Täidis:

  • nii 2-3 koogiõuna ja üks kümmekond ploomi
  • 300 g vaniljekohupiimapastat
  • 200 g kreeka jogurtit
  • 1 muna
  • 100 g martsipani (kus vähemalt 60% mandleid)
  • väike peotäis jämedalt hakitud mandleid

Valmista esmalt koogipõhi. Mõõda kuivained ja võitükid kaussi, mudi suureteraliseks puruks. Lisa muna ning sega ühtlaseks. Suure munaga peaks vedelikku kuivainete koguse jaoks täpselt piisama. Kui tainas tundub kuiv, lisa 1 sl vett ning mätsi tainas kokku. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhja, torgi kahvliga auguliseks ning lase külmkapis seista, kuni täidiseained ette valmistad. 


Puhasta ja tükelda õunad-ploomid. Sega omavahel kohupiimapasta, kreeka jogurt ja muna. Kui kasutad maitsestamata kohupiimapastat, võid lisada veidi suhkrut ja vaniljet, kuid ei pea - saad veidi vähemmagusa koogi. Martsipan ise annab korralikult magusust juurde, ning eriti kui kasutad Kalevi martsipani, kus mandleid ainult 20-25% tuuri, ei ole suhkrut kohupiimale vaja lisada. Vala kohupiimasegu koogipõhjale, kata õunte-ploomide ja martsipanitükkidega. Peale puista hakitud mandleid. 


Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni küps. Lase enne serveerimist jahtuda. Parteisid on erinevaid, kellele maitsevad kohupiimakoogid just ahjusoojalt, kellele jahtunult. Mulle endale maitses kook enim järgmisel päeval. 


Kõrvailuks Alex Eberti "Truth". 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar