Kui kiirtoitudest rääkida, siis ei hamburgerid ega ka friikad (ei kaasa haaramiseks mõeldud ega ka restoranides pakutavad nö gurmeekad) ei võlu mind millegagi. Saiasõber ma ei ole ning frititud söögid ka just liialt ei kutsu. Aga üks erand ikka sellele on - falafelid. Nende lähis-ida köögist pärit kikerhernepallikeste vastu on mul täielik nõrkus ning kui Euroopas ringi reisin, siis ikka üritan alati ka mõne hea falafeliputka üles leida (Google on siin oma hinnangutega väärt abimees). Eks neis kohtades teevad tavaliselt falafele kokad, kelle rahvuskööki need kuuluvad, nii et teoorias peaksid nad pigem autentsed ning maitsvad olema? Eks kvaliteeti leiab igal pool seinast seina, kuid oma elu parimad falafelid olen söönud just Londonis ja Amsterdamis.
Kuna isu on suur, aga välismaareise nüüd nii tihti ka ette ei tule, otsustasin teha Tallinnas testi, kus on kõige paremad kohalikud falafelid. Olen varem juba ühe sarnase eksperimendi teinud, India leibade juustunaanidega. Kes lingil ei viitsi klikata, siis võin öelda, et minu subjektiivsel hinnangul saab Tallinnas parimat juustunaani Chakra restoranist vanalinnast. ;)
Aga tagasi falafelide juurde! Alustasin oma projekti entusiasmiga, nagu ikka - käisin põhikates tuntumates kohtades, kus falafele pakutakse ja proovisin ja maitsesin. Ja täiesti lõpp! Mitte ükski ei olnud tõeliselt maitsev ja hea. Söödav, jah, aga mitte ükski kord ei saanud nad linnukest igasse kasti kirja. Olid nad kas maitsetud, kuivad, soolased (nii, et muud maitset pea tunda ei olnudki, kui sool) või kõige tihedamini esinev 'viga' - õlist tilkuvad ja rasvased. Kui falafele on õige temperatuuri juures frititud, siis jääb neile õhuke krõbe koorik ning ise on nad seest mahlased. Kui aga õli on liiga jahe, siis imavad nad lihtsalt nii palju õli endasse, kui jaksavad, ning kui liiga kuum, siis kõrvetab õli nad ära ning lisaks õlisele-kõrbenud tulemusele on neil tavaliselt ka rääsunud maitse juures.
Mida kohti ja halbu falafele edasi, seda kurvemaks ma läksin, sest lootsin leida oma kodulinnas koha, kus regulaarselt falafelijahil hakata käima. Seda projekti ma lõpuni ei viinudki, sest jõudsin punkti, kus tellitud falafelide asemel hakati mulle tooma maitsetuid, mõnel korral ka kindlasti kaks korda fritituid ja rääsunud ilmselt vähemalt kuu aega vahetamata õlist läbi ligunenud vormituid kuhjasid. Minu piir jõudis kätte Liivalaia ääres olevas Mr. Kebabis, kus sain aru, et ilmselt nimekirjas alles olevad kohad mind ilmselt millegagi positiivselt üllatada ei saa ning et mulle ei ole vaja oma organismi selliste falafeli-laadsete toodetega koormata. Kahju küll, isegi pikk blogipostitus kõigi järeleproovitud kohtade kommentaaridega oli juba valmis. Ja kuna falafeli isu oli ikkagi suur, siis ei jäänudki muud üle, kui nende tegu ise kodus ette võtta.
Keda huvitab, siis järeleproovitud kohtadest olid kõige paremad falafelid Vabaduse väljaku tunnelis asuvas Square Kebabis. Ja ei, ei Fafa's ega Papa Joe's ega muud hip kohad saanud nende ligidalegi.
Kuna isu on suur, aga välismaareise nüüd nii tihti ka ette ei tule, otsustasin teha Tallinnas testi, kus on kõige paremad kohalikud falafelid. Olen varem juba ühe sarnase eksperimendi teinud, India leibade juustunaanidega. Kes lingil ei viitsi klikata, siis võin öelda, et minu subjektiivsel hinnangul saab Tallinnas parimat juustunaani Chakra restoranist vanalinnast. ;)
Aga tagasi falafelide juurde! Alustasin oma projekti entusiasmiga, nagu ikka - käisin põhikates tuntumates kohtades, kus falafele pakutakse ja proovisin ja maitsesin. Ja täiesti lõpp! Mitte ükski ei olnud tõeliselt maitsev ja hea. Söödav, jah, aga mitte ükski kord ei saanud nad linnukest igasse kasti kirja. Olid nad kas maitsetud, kuivad, soolased (nii, et muud maitset pea tunda ei olnudki, kui sool) või kõige tihedamini esinev 'viga' - õlist tilkuvad ja rasvased. Kui falafele on õige temperatuuri juures frititud, siis jääb neile õhuke krõbe koorik ning ise on nad seest mahlased. Kui aga õli on liiga jahe, siis imavad nad lihtsalt nii palju õli endasse, kui jaksavad, ning kui liiga kuum, siis kõrvetab õli nad ära ning lisaks õlisele-kõrbenud tulemusele on neil tavaliselt ka rääsunud maitse juures.
 |
| Falafelid ootamas ahju minekut |
Mida kohti ja halbu falafele edasi, seda kurvemaks ma läksin, sest lootsin leida oma kodulinnas koha, kus regulaarselt falafelijahil hakata käima. Seda projekti ma lõpuni ei viinudki, sest jõudsin punkti, kus tellitud falafelide asemel hakati mulle tooma maitsetuid, mõnel korral ka kindlasti kaks korda fritituid ja rääsunud ilmselt vähemalt kuu aega vahetamata õlist läbi ligunenud vormituid kuhjasid. Minu piir jõudis kätte Liivalaia ääres olevas Mr. Kebabis, kus sain aru, et ilmselt nimekirjas alles olevad kohad mind ilmselt millegagi positiivselt üllatada ei saa ning et mulle ei ole vaja oma organismi selliste falafeli-laadsete toodetega koormata. Kahju küll, isegi pikk blogipostitus kõigi järeleproovitud kohtade kommentaaridega oli juba valmis. Ja kuna falafeli isu oli ikkagi suur, siis ei jäänudki muud üle, kui nende tegu ise kodus ette võtta.
Keda huvitab, siis järeleproovitud kohtadest olid kõige paremad falafelid Vabaduse väljaku tunnelis asuvas Square Kebabis. Ja ei, ei Fafa's ega Papa Joe's ega muud hip kohad saanud nende ligidalegi.
Falafelide kodus tegemisel on üks kuldreegel, millest peab kindlasti kinni pidama, kui tahad häid falafele: kasuta kindlasti kuivatatud kikerherneid, konservi omad falafelide tegemiseks ei sobi. Falafele tehakse nii rohkete ürtidega kui ka peaaegu ilma. Minule meeldivad sellised, mis seest pea rohelised, nii et peterselli-koriandriga ära koonerda! Ahjus küpsetades lõpptulemus nii roheline ei jää kui frittides, kuid maitse on ikka hea värske.
Falafelid
u 24 tk
- 250 g kuivatatud kikerherneid
- 3 küünt küüslauku
- 1 keskmine või 2 väikest mugulsibulat
- u 3 tl soola
- 2 tl vürtsköömneid
- 1 tl jahvatatud koriandrit
- 1/2-1 tl cayenne'i pipart
- mõned korralikud keerud musta pipart
- 2 suurt peotäit värsket lehtpeterselli ja/või koriandrit
- 2 sl õli taignasse + õli falafelide määrimiseks (või frittimiseks)
- 3 sl vett
- 1 sl nisu-, kikerherne- või riisijahu
- 1 tl küpsetuspulbrit
Loputa kikerherned ning jäta üleöö või vähemalt 12 (ideaalis 18) tunniks rohke veega toatemperatuurile seisma. Nõruta ja loputa herned. Koori sibul-küüslaugud ja haki jämedalt. Sega kõik ained omavahel ning blenderda ühtlaseks. Olenevalt oma blendri suurusest soovitan seda teha kahes või isegi kolmes jaos - minu masin tervet kogust korraga ühtlaseks ei suuda purustada. Surista falafelide tainas ühtlaseks, aga mitte täiesti püreeks. Vormi märgade käte vahel (nii ei jää segu käte külge) pallikesed ja lao nad taldrikule. Pintselda pallid ühelt poolt vähese õliga ning jäta külmkappi nii vähemalt pooleks tunniks ootele.
Lao nüüd pallid teistpidi ahjuplaadile ning pintselda ka teiselt poolt õliga. Küpseta 200 kraadi juures pöördõhuga umbes 25 minutiga kuldseks. Poole küpsetamise peal pööra falafelidel teine külg üles, et nad igalt poolt ühtlaselt kuumust saaksid. Kui soovid, küpseta falafele hoopis traditsiooniliselt, õlis. Selleks kuumuta sügavas pannis või potis õli 185 kraadini ning küpseta pallikesi 5-6 kaupa mõlemalt poolt 2-3 minutit. Frittides on tähtis korraga mitte liiga palju falafele pannile/potti panna, muidu langeb õli temperatuur ja falafelid hakkavad endale krõbeda kooriku ümber tekitamise asemel hoopis õli sisse imama. Valmis falafelid pane köögipaberile nõrguma ja ootama. Serveeri falafele kas niisama snäkilaual hummuse või mõne muu kastmega, või oma traditsiooniliste kompanjonidega, pita leiva vahelt tomati-kurgi-sibulasalati ja hummusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar