Tartu söögikohad

Eelmisel nädalal käisin Tartus Tartuffi filmifestivalil. Peal filmivaatamise jõudsime ka paar korda välja sööma. Jagan oma muljeid ka teiega!


Väikese märkusena, et eks igal oma, aga mina hääldan ikkagi Truffe'i [trüff] mitte [truffe] ja Noir'i [nuaar], mitte [noir]. Jajah, ei olnud õiged hääldusmärgid mu nurksulgudes aga saate aru küll. Tartlased seevastu pidid oma noiride ja truffedega pigem harjunud olema. ;)

Tartuff on kohal!

Café Truffe'


Truffe' on Eesti parima 50 restorani seas juba mitmeid aastaid ning restoran on armastatud nii Tartu elanike kui ka kaugemalt tulnud rahva seas. Esimest korda Truffe'is käik jäi mulle pikaks ajaks meelde ja seda kahjuks väga halvas mõttes. Aastaid ei kutsunud mind sinna tagasi miski muu kui kohv ning alles nüüd said kõik mu varasemad eelarvamused ja halvad kogemused (enam-vähem) unustatud. Räägin siis vana võla südamelt ära ka. Mis siis esimesel korral halvasti oli? Ootused olid kõrged ja tellisin Caesar'i salati krevettidega. Taldrikul toodi hiigelkuhi vettinud, pea tilkuvat jääsalatit (ju oli keegi seda just pesnud ja kuivatamisega vaeva ei raatsinud näha), mil suuuur hunnik krevette. Olen mereannisõber par excellence ning sõnad suur, kuhi ja krevetid samas lauses peaks igas olukorras neelud tööle panema. Kui aga on tegu ilmselt just sügavkülmast sulatatud veel vesiste pisi-isenditega, mil pole ei õiget tekstuuri ega maitset, ei anna ka kvantiteediga asja parandada. Nii et kokkuvõttes oli salat lihtsalt maitsetu, vesine ja halb ning kõht jäi tühjaks ka. Oeh. Vähemalt risotto, vist oli primavera, mida naabri taldrikust maitsesin, käis kah.

Kuna Truffe'is pilti ei jõudnud teha, siis ilus vaade Tartust Toomkiriku tornidest

Sel korral olid aga söögid väga head! Mina võtsin röstbiifi salati, lauanaabrid risotto ning kitsejuustusalati. Kuna istusime terrassil ja kalendris oli Tartuffi esimene päev, jagus ka rahvast ning meie teenindaja oli oma tellimuste täitmisega päris kimpus. Jooke ootasime pea veerand tundi. Loodan, et nad varsti muudavad ka oma joogikirja ja hakkavad kannuvett 2 euro asemel tasuta pakkuma. Toidud toodi lauda õnneks kõik samal ajal ning nägid ilusad välja. Salatiportsud on suured, kitsejuustu seltsis oli salatis nii puuvilju-marju kui ka krutoone. Minu liha (kogusega poldud koonerdatud ;) ) oli serveeritud tuunikalakastme, värske spinati ja kapparitega. Natuke meenutas roog oma ülesehituselt vitello tonnato't. Külmad lihalõigud olid väga hea küpsusastmega, keskelt roosakad, nagu peab, ning puhta maitsega. Liha ei oldud liialt isegi soola-pipraga töödeldud, nii, et veise enda maitse sai esile tulla. Kastet oli täpselt parajalt ning sooja ciabatta'ga sai ka selle viimased riismed taldrikult kätte. Ka kitsejuustusalat ning kitsejuustu ja sidrunikreemiga risotto olid maitsvad olnud. 

Toomkirik vol 2

Saime täiesti aru, et restoranil oligi kiire õhtu, aga tundus, et meie teenindaja kohe üldse ei taha meiega tegeleda. Kui soolane lõpetatud, soovisime ka magustoitu ja uusi jooke tellida, aga kedagi lauda ei tulnud ning kui teiselt teenindajalt küsisime, kas võiksime tellida, ütles ta, et tema meie lauaga ei tegele, aga ütleb õigele ettekandjale edasi. No ootasime siis veel oma 10 minutit. Õnneks meil kiire ei olnud, kuna tahtsime filmile ka jääda ning Truffe'i terrassilt oli lausa looživaade ekraanile. Lõpuks saime siis oma ettekandjalt (pea sõna otseses mõttes) põllesabast kinni ning ütlesime, et oleme valmis tellima. Raekoja kell hakkas just kell 22.00 lööma ning teenindaja vaatas üle õla ning ütles, et nende köök läheb kell 10 kinni ja enam magustoite ei serveerita. Ütlesime, et oleme juba väga kaua oodanud ning ega ta ei saaks kööki küsima minna, kas äkki ikka oleks võimalik mingit magusat ampsu saada. Sama teenindaja kõrvallaud oli täpselt samas seisus. Soovitud brüleekreemi enam ei serveeritud, aga marmorkoogid (hea tummine ja maitsev punkt õhtusöögile) ta meile tõi küll. 


Kui lisaks magustoidusoovile veel kohvi ka julgesime küsida, oli ta peaaegu nutunäoga ning mul tekkis kliendina lausa piinlik, et julgen veel midagi paluda. Äkki peaks oma vahetuste graafiku või üldse töövaliku üle vaatama, kui selline olukord tekib. Arve oli ainuke asi, mille ta meile kiiresti tõi. 

Sinine esmaspäev Tartu moodi

Järgmisel päeval käisime söömas Café Noir'is, aga saime kella kümnese filmi ajaks jälle Truffe'i terrassile istuma, ning siis oli meie teenindus laitmatu. Krapsakas noormees vabandas juba ette, et festivali pärast võib natuke kauem aega minna, aga kõik (soojad joogid ja ühele maiale ka magustoit) saabusid lauda kiiresti ning rõõmsatujuliselt. Ja ka köögi oli restoran otsustanud kauem lahti hoida. Väga eluterve mõtlemine, kui kliente jagub. ;) Ja ka oma eelmisel päeval saamata jäänud crème brulée sai mu sõbranna kätte!
  


Café Noir


Kuigi ülikooli ajal jalutasin Noir'ist vähemalt kaks korda päevas, kui mitte rohkem, mööda, sattusin ma sinna esimest korda sööma alles nüüd. Tänaval on restorani silt väike ning kangi alla ei kutsu just astuma. Eriti, kuna aroomide järgi (vähemalt sel päeval kahjuks oli jah selline kole lugu) kasutatakse seda ka tualettruumina. 


Sisehoov on Noir'is aga hubane ning tekid tooliseljatugedel kutsusid ka pikemaid õhtupoolikuid seal veetma. Lastele oli eraldi mänguasjadega nurk, kõlarist kostus prantsusepärasusega sobivalt Olivia Ruiz ja õhtu edenedes pandi puudel põlema mahedad õuetuled. Teenindus oli kiire ning meeldiv. Valge majavein oli hea hinnaga, kerge ja külm (kahjuks küll ilmselt otse pesust tulnud kuumade klaaside ja pudeliga). Söögid tulid kiiresti ning kõrvale serveeriti ciabatta't pestoga. 

Mina võtsin sooja kanasalati, mis tuli hunniku köögiviljade ja rohelisega. Täpselt see, mida sel hetkel tahtsin! Salat oli maitsekas ning väikese tšilliga kaste sobis sinna suurepäraselt. Kui üldse nuriseda, siis oli õlikastet veidi liiga lahke käega salatile valatud ning lõpp läks liiga kastmeseks. Sõime eestlaste moodi, kindlast kellaajast kinni pidamata, ning juhtus, et kui meie oma söökidega olime lõpetanud, ühines meie seltskonnaga veel üks inimene ja tellis alles siis süüa. Valikuks osutus sama salat, mille minu sõbranna oli just lõpetanud: vegan salat avokaadokreemi ning kõige muu hea ja paremaga. Nimi oli salatil igal juhul menüüs pikk. Teine "sama" salat oli aga hoopis erinev esimesest, kuhu (ka nimes välja toodud) kikerherned näiteks olid unustatud panna. Mõlemad salatid olid väga head ja kui me teist poleks tellinud, ei oleks me ka ilmselt vahest aru saanud. ;) 

Kanasalat

Magustoiduvalikust läks proovimisele crème brulée, mis tuli armsas tassis ja karamellvõrguga kaetult. Ei teagi, kas oli kreem natuke vähe ahjukuumust näinud või mis, aga tekstuurilt oli ta täiesti pudinguvedel, mitte vormi hoidev, nagu brüleekreem tavaliselt on. Maitseelamust see aga ei piiranud ning suvine maasika-rabarberimekiga dessert sai sööjalt kõrged punktid. 

Hihii, muide, ei tea kas Truffe' ja Noir kasutavad sama pagarit või on Tartut vallutanud päikesekuivatatud tomatite ja oliividega ciabatta  hullus, nii, et kõik seda teevad-pakuvad. Lisapunkt siit aga Truffe'ile, kus sai soojast saiast endale ise paraja koguse lõigata. Miinuseks on seal aga saia-leivalaua asukoht restorani tagatoas, kus terrassil istujatele see ette ei jäänud ning esmakülastajad ilmselt ei oleks osanud seda ka otsima minna. Oeh, alustan küll ilusasti aga jälle tuleb mingi ving välja. :D

Kohvik Anna Edasi


Ühest Tartu söögikohast veel. Tähe tänaval asub väike armas kohvik Anna Edasi. Menüü on neil lühike ja selge, pearõhk pannkookidel ja omlettidel, aga ka päevasuppi saab ning vitriinis on quiche'e ja kooke omajagu.  Kraanivett toodi tasuta ning vahvate mammudega. Muide, end ise reklaamivad ka nad kui ainsat Tartu kohvikut, kus alkohoolseid jooke ei serveerita.

Singi-juustu pannkook

Kohvikul on kusagil rõõmsate kanadega lähem tutvus ning sellest ilmselt ka muna sisaldavatele roogadele üles ehitatud menüü. Kusjuures mune saab ka kaasa osta! Kui esmapilgul koogiletis uhkete pirukate ja tortide vahel munakarpi näha pani korra pead pöörama, siis tegelikult on see ju väga vahva! Pannkoogid on kodused, täidisega ei ole koonerdatud ning ka kuldkollasest värvist on näha, et tainas on vabalt ringi jooksnud kanade munadest tehtud. Päevasupid tulevad priskete portsudega ning on samuti maitsvad. 

Brokoli-püreesupp lõhega (pildilt vist ei saa aru, aga kauss oli päris suur ja sügav)

Interjöör on hubane ja retro ning ka kõlarist kostuv muusika läheb ajastuga kokku. Väikeste lastega peredele toreda üllatusena leiab tualetist mähkimislaua ning ka varumähkmeid. Vahva oli ka see, et toidud olid serveeritud spetsiaalselt kohviku jaoks tehtud või pidulikel serviisidel, mida võiks vanaema kapist leida. Kokkuvõttes mõnus koht, kuhu pannkooke sööma või koogile-kohvile minna. Ja kes lähedal töötab (või mis üldse Tartu mõistes kauge on? :P ), ei ütleks ka heast lõunast seal ilmselt ära.