Mahlased oapallid spagettidega

Ma ei kujuta isegi ette, kui palju Leedi ja Lontu õhtusöögikaadrid restode lihapallid+spagetid kombole on aidanud üle maailma müüki teha. Välja arvatud Itaalias küll, kus sellist rooga ei kohta. Kuigi mulle traditsioonid köögikultuuris meeldivad, siis olen ka kahe käega selle poolt, et if it works, it's not stupid. Kui lillkapsas saab olla pitsa ja riis ning vetikatest saab teha verivorsti, siis võime ka Itaalia traditsiooniliste pasta + lisandite sobivuse koha pealt mõnel juhul silma kinni pigistada. Sest lihapallikesed + spagetid töötab hästi. 

Ja lihatapallikesed + spagetid veelgi paremini.

 

Gluteenivabad juustukreekerid ja mündihummus

Siin üks retsept suvisele suupistelauale, kui poekreekerid on ära tüüdanud (loe: ei jaksa selles kuumuses piisavalt riideid selga panna, et poodi minna) ning sa oled piisavalt julge, et ahi sisse lülitada. Või kui mõni laudkondlane-külaline gluteeni ei talu (ning käsi ei tõuse kalleid ning kilomeetrise võõraid sõnu täis koostisainete nimekirjaga gluteenivabu kreekerid poekorvi tõstma). Siin ka üks teine mõnus seemnekreekerite retsept, samuti gluteenivaba ning valmistatud maisi- ja toortatrajahust. 

Falafelid & tahiinikastmega falafelisalat

Järjest toredam on näha, et vorstide ja šašlõki kõrvale ilmub poodidesse ka taimseid tooteid, mida grillile visata. Olla nähtud, et isegi lihatootjad on oma liinidel hakanud peeti ja porgandit kotlettideks vormima. Väga lahe, ainult tervitan! 

Peedi-kikerherne panniroog

Ahoi, kõik kaaskodusistujad! Jõudu ja jaksu meile. Pikka juttu täna ei tule, lugege parem raamatuid ja uurige online kursuste kohta - parim aeg enda täiendamiseks. Ja kui tundub, et ikka sügeleb õue rahva sekka, siis mõelge kui hea, et see kõik suvel ilusa ilmaga ei juhtunud.

Siin üks lihtne panniroog, mis hoiab kõhu täis ning per capita tuleb ka päris rahakotisõbralik. Kui sul aega on, siis keeda peedid (ja miks mitte ka kikerherned) ise.

Roheline laksa

Vürtsi sügise jahedatesse päevadesse! Tšillised karrid aitavad korralikult seest soojaks saada, isegi kui õues vaheldub paduvihm rahehoogudega, nagu eile Tallinnas. 

Lihtne 10-minuti lõuna: tšilline supp tofu ja köögiviljadega

Sel talvel pärast Taist tagasi tulemist olin tofust hullupööra vaimustused. Seal osati seda nii hõrgult pad thai'desse ja suppidesse sisse pikkida, et jäi ainult imestada, kus see ilmaime varem on olnud ja miks ta minu köögis tihe külaline pole. Tofust oli mul enne reisi pigem kuiv ja maitsetu mulje jäänud - midagi, mida veganitele liha pähe sokutatakse, eriti teadmata, kuidas seda valmistada. Maitset hinnates tundus, et ega enamik restode köögipooli sellel rinnal eriti ei pingutanud ka. 

Vastlad uuel moel ehk herne-mündikreemiga tuuletaskud

Hõissa!

Kui vastlakukleid hakati juba jaanuaris massiliselt müüma, siis ma arvan, et ei pea seda vastlate tähistamist nüüd ühe päevaga ära ka lõpetama.

Kodused falafelid

Kui kiirtoitudest rääkida, siis ei hamburgerid ega ka friikad (ei kaasa haaramiseks mõeldud ega ka restoranides pakutavad nö gurmeekad) ei võlu mind millegagi. Saiasõber ma ei ole ning frititud söögid ka just liialt ei kutsu. Aga üks erand ikka sellele on - falafelid. Nende lähis-ida köögist pärit kikerhernepallikeste vastu on mul täielik nõrkus ning kui Euroopas ringi reisin, siis ikka üritan alati ka mõne hea falafeliputka üles leida (Google on siin oma hinnangutega väärt abimees). Eks neis kohtades teevad tavaliselt falafele kokad, kelle rahvuskööki need kuuluvad, nii et teoorias peaksid nad pigem autentsed ning maitsvad olema? Eks kvaliteeti leiab igal pool seinast seina, kuid oma elu parimad falafelid olen söönud just Londonis ja Amsterdamis. 

Kitcheree ehk kitchari ehk riisi-mungoapada

Kitchari või kitcheree on india köögist pärit riisi-mungoapada, mis sobib oma vürtside soojendava mõjuga ideaalselt meie talvisesse menüüsse.

Paprika-tüümiani läätsehummus

Pärast eelmise nädala seemnetest näkileibade postitust avastasin, et mul ei ole pea ühtki dipiretsepti kirja pandud! Tavaliselt suristan nad kiirelt enne lauale panekut valmis, ning neid üles pildistada ega retsepti täpselt kirja panna ei tule nagu mõttessegi.

Kikerhernejahuga banaanikeeks

Nisu, odra, rukki jms kõrval leiab ka kodumaiselt turult järjest rohkem põnevaid jahusid, mis igati katsetusrõõmu ja uusi maitseelamusi pakuvad. Siin on ahjus koogiks küpsetatud kikerhernejahu ehk besan. Kikerhernejahu on eriti popp veganite seas, sest sisaldab palju valku ning jahu veega segades saab taigna, mille seejärel pannil koogiks küpsetada ning mis lehetoiduliste taldrikul pidavat kenasti omleti nime väärima. 

Tumeda šokolaadi ja soolahelvestega präänikud

Ilusat teist adventi! Aeg jookseb kiiremini kui hommikul kooli hiljaks jäävad lapsed. Just olid vihmavarjud-botikud aksessuaarid number üks, nüüd aga ei jõua jõulupidusid-kohtumisi kalendrisse ära paigutada. Esimesed punase tutimütsiga trallid on juba peetud, poed on oma sädelushooaja kõrgpunktis (ja mitte ainult kodukaupade osakonnad, vaid ka riiete poolel!) ning ilmselt on enamikest koduahjudest juba ka esimesed laarid piparkooke välja tulnud. 

Vegan brownie kikerhernejahuga

Alustuseks targad sõnad tarkadelt inimestelt: 

My favorite flavor of cake is more.

Marokopärane tomatisupp kikerherneste ja hakklihaga

No miiiiss toiiiiimub õues! Kõik hurraaga kappi suveunele pandud mantlid ja saapad on taas esikus reas ja tundub, et panipaika ei saa neid veel nii pea küüditada. Täna hommikul tööle minnes (rattaga, juhhei!) sain lisaks hommikusele dušile paar tükki veel tee pealt tasuta kaela. Kas autojuhtidele tõesti tundub tore veidi gaasi lisada, kui jalgratturid/jalakäijad just lombist mööda minemas on? Või tõesti ei näe nad oma spidomeetrist kaugemale? Kui muidu vängemaid sõnu minu suust tihti ei kuule, siis täna hommikul tundusid nad vägagi omal kohal olevat.


Mõned aastad tagasi, kui käisime Brüsselis Europarlamenti külastamas, sattusime tunnistama sealset head vihmase ilma rattakultuuri. 


Hommik. Europarlament. Ja üllatus-üllatus, sadas vihma. Seisime oma grupiga välisukse juures. Meiega koos tuli majja sisse kombinesoonis mees (ratta oli just õue jätnud) ning asus turvajärjekorras end riidest lahti koorima. Jõllitasime ja tundsime isegi veidi piinlikust, sest tundus, nagu me oleks millegi jumalavallatu tunnistajaks. Eks püksid rebadel mees, isegi kui paljast ihu pole näha, näeb ikka privaatne välja. Kombensiooni alt tuli välja aga igati viks ja korralik pintsak-lips. Ja kuiv veel pealekauba! 


Peaks kohalikule Eesti turule ka kombemoe pähe määrima, mina küll kannaksin! Rattaid ju meie teedel jagub ja vihmaga ilm ka just kitsi ei ole. Lisaks muule on kombe õhuke ja sobib kenasti kevad-suvi-sügiseseks kandmiseks ning kokkurullituna võtab kotis väga vähe ruumi. Kui selline vihmavorm seljas, võin kõik teeäärsed autodušid vastu võtta! Tulgu aga, kui julgevad! 


Seniks kuniks meeter seitsmekümneviiestele kombesid poelettidel veel ei ole, on vaja vihmase ilma trotsimiseks seespidist turgutust. Näiteks vürtsika marokopärase tomatisupi näol. Et supitegu kergem oleks, läksin laisemat mugavamat teed ja kasutasin purgikikerneid ja -tomatit.

Marokopärane tomatisupp kikerherneste ja hakklihaga

neljale

• 300 g kanahakkliha
• 1 sibul
• 1-2 küünt küüslauku
• 1 tl ras el hanout maitseainesegu
• 1 tl harissat
• 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
• soola
• 400 g purustatud tomateid
• 400 g vett
• 400 g purk kikerherneid
• õli praadimiseks
• serveerimiseks värsket koriandrit

Koori ja haki sibul ning küüslauk. Kuumuta õli potis ning pruunista hakkliha tugeval kuumusel minuti jagu. Lisa sibul, küüslauk ning maitsesta ras el hanout'i, vürtsköömnete, harissa ja vähese soolaga. Prae 2-3 minutit, kuni sibul on klaasjas ja maitseained potis ühtlaselt jagunenud. Lisa purustatud tomatid, tomatipurgitäis vett ja kuumuta keemiseni. Lisa nõrutatud kikerherned ning keeda suppi madalal kuumusel 5-7 minutit, kuniks herned on läbi kuumutatud. Maitse ning lisa vajadusel vürtsi. Serveeri kuumalt koos hakitud koriandriga. 


Supi kõrvale muusikalisele kõrvale suurepärane Ben Harper mängimas KexP stuudios, lindistatud umbes poolteist kuud tagasi, märtsis 2016. 

Kookospiimaga kanakarri

Kui india karride valmistamine nõuab pigem pikka pajas podisemist ning ka vürtside loetelu on tavaliselt muljetavaldav, siis taipärased karrid on tihti viska-kõik-pannile-ja-kata-juba-laud road. Kiire ja maitsev. Hautamise asemel on rõhutud pigem vokkimisele ning toiduainete värskuse säilitamisele. Kodukokkade elu on kergemaks tehtud ka valmis karripastade näol, mida tuleb lihtsalt pannil veidi praadida, et aroomid välja saada, ning söögi nn põhi ongi valmis! 

Eks eelistuste aastaring kipub ikka kõigil sarnane olema. Inimene, va püsimatu loom. Eestlane veel eriti. Kui oktoobris hakatakse pühadeootuses vürtsmoose keetma ja juba novembri alguses tehakse jõulukeeksid valmis, siis jaanuaris tuleb nagu reegel kõigile kergemate ja vürtsikate roogade isu. Millele juba umbes kuu pärast järgneb roheliseihalus. Vahele väike kukli- ja hernepõige vastlaliu aegu ja juba võib blogijaid hangede vahel esimesi umbrohuliblesid otsimas näha, et need suppi-pirukasse-kooki-jooki sokutada. Seejärel keedumunandus ja kohupiima nõrutamine. Ja siis maasikas+rabarber. Värske kartul ja kukeseenekaste. Siis tomatid. Suvine importluuviljade aeg. Ahjaa, grillimist, meie rahvuslikku sporti, loomulikult unustamata. ;) Ja kui siis jällegi sügisene kahekümnes õunakook ahju visatud, hakatakse hapukapsa ja verivorsti järgi vesistama ning otsitakse alumisest sahtlist piparkoogivormid välja. Normaalne. Vaheldust peab olema ja kõigest maksimumi peab ka võtma! 

Nii ka mina, püsimatu inimene ning aus eestlane, olen jaanuarikuisele õueilmale tasakaaluks köögist tulisust otsimas. Vürtsiriiulilt tolm pühitud, ingver ja laim kapis igapäevases kasutuses ning söögipulgad lusika ja kahvli kõrval jälle näpuosavust testimas. Tähelepanu, valmis olla, läks! Siin üks lihtne ja kiire taipärane karri köögiviljade, kana ja kookospiimaga. 

Kookospiimaga köögivilja-kanakarri

neljale-viiele

• 400 g kanafileed
• 150 g porgandit
• 150 g (külmutatud) türgi ube
• 200 g šampinjone
• 400 ml purk täisrasvast kookospiima
• 2 dl vett
• 1-2 sl rohelist tai karripastat 
• 1 sl kalakastet
• poole laimi mahl
• kookosrasva praadimiseks
• serveerimiseks riisi või riisinuudleid, soovi korral laimisektoreid ja värsket koriandrit

Kuna söögi endaga läheb kiiresti, valmista komponendid enne panni tulele panekut ette. Puhasta porgandid ja paprika ning lõika tikkudeks, julienne, kes ilusat välismaist sõna selle kohta tahab. Puhasta seened ja lõika pooleks või neljaks. Mulle meeldib, kui seened toitu päris ära ei kao, nii et jätan tavaliselt nad suuremate tükkidena. Lõika kanafilee kuubikuteks. Võta oad toatemperatuurile sulama. 

Prae karripastat kookosrasvas, kuni vürtsid hakkavad lõhnama, umbes 2 minutit. Mahedamaks maitseks võta ainult 1 sl karripastat, teravama maitse sõbrad võivad julgelt 2 sl lisada. Karripastad on ka erineva tulisusega, nii et uuri igaks juhuks kindlasti enne purgilt silti. Lisa kanakuubikud ning prae kuldseks. Vala pannile kookospiim, vesi ning porgandid-paprikad. Maitsesta kalakastmega ning lase umbes 5 minutit podiseda. Nüüd lisa oad, šampinjonid ning laimimahl. Lase veel umbes 5-7 minutit keskmisel kuumusel podiseda. Maitse ning vajadusel lisa kas soolasuseks kalakastet või hapukuseks laimimahla.

Serveeri meelepärasega, kas riisinuudlite või aurutatud/keedetud riisiga. Minul on pildil karri koos täistera riisinuudlitega. Kõrvale paku soovi korral ka laimisektoreid ja silmailuks-lisamaitseks värsket koriandrit.

Kuna oma lemmiklaulu Bowie'lt olen juba siia kunagi postitanud, siis üks Starmani live hoopis. (Mick Ronsoni juuksed teevad pika puuga kõigile Disney printsessikiharatele ära!)

Valge šokolaadi vaht

Maagilisest aquafabast rääkisin siin postituses lähemalt. Kuna esimene katsetus oli superhea, tahtsin proovida, kas ka valge šokolaadiga sama hea mousse tuleb kui tumeda šokolaadiga. Piimapulbri pärast valges šokolaadis ei ole enam tegu vegan magustoiduga, mille poolest alguses aquafaba kuulsaks sai.


Suurel katsetamislainel proovisin ka hernekonservi vedelikuga vahtu teha. No kui kiker sobis, siis miks Tavaline Roheline halvem peaks olema! Täielik läbikukkumine. Kui isegi algul tundus, et läheb küll vahtu, siis muude ainete lisamisel kukkus vaht täielikult kokku ning kausist vaatas jälle vedelik vastu. Samuti jäi vedelikule intensiivne roheliste herneste maitse külge, mis kikerherneste puhul puudus. Võta nüüd kinni, mis täpselt seal koostises teist on, aga igal juhul ühega töötab, teisega mitte. Ma veidi ootan, enne kui kidney või valgete ubadega julgen proovida. ;)

Õige vedelikuga tehes saab mousse aga vahune, nagu peab. Valge šokolaadi maitse ning granaatõuna kalliskivid peal teevad sellest magustoidust tõesti kauni järelroa, nii välimuselt kui ka maitselt. Kui tumeda šokolaadiga tehes lisasin ka suhkrut, siis valge on ise piisavalt magus, nii et ei pea midagi lisama. Retsept lühike ja kerge.

Valge šokolaadi vaht 

neljale

• 1 kikerhernekonservi vedelik (400 g)
• 100 g valget šokolaadi
• 0,5 tl vaniljekaunapastat või 1 tl vaniljesuhkrut või 0,5 tl vaniljeessentsi
• serveerimiseks granaatõunaseemneid või hapukaid marju

Murra šokolaad tükkideks ja sulata vesivannil koos 1 tl konservvedelikuga. Sega sisse vanilje. Vahusta ülejäänud vedelik tugevaks vahuks ning sega šokolaadisegu ettevaatlikult osade kaupa vahu juurde. Jaga magustoidupokaalide või -vormide vahel ning lase vähemalt 2-3 tundi enne serveerimist külmkapis seista. 

Paar tundi peaks vaht külmas tahenema, et paremini vormi hoida. Liiga kaua seistes juhtub aga sama, mis munavalgete või koorega tehtud mousse'iga, ning mullid hakkavad vaikselt oma vedelale kujule tagasi plõksuma. Nii et ei ole vaja head asja paremateks päevadeks ootama jätta, vaid tuleks kohe nautida!


Printsessiväärilise magustoidu kõrvale printsessilugu Parov Stelarilt. 

Aquafaba ja vegan šokolaadivaht

Tuleb välja, et kõik kaunalised, mis konservis tulevad, võivad oma vedelikku nimetada ühiselt aquafabaks. Aqua nagu vesi ja faba nagu uba. Kokku sai minu mõistus oavee ehk miskit, mis tavaliselt kraanist alla läheb, kui chili con carne või hummuse tegemiseks läheb. Lihtne ja loogiline. Nüüd olen aga targem ja minu uus moto on: "konservvedelik magustoiduks!"

:D Isegi selline leht, nagu www.aquafaba.com eksisteerib ja seal on ka oavee kasutuselevõtt ajajoonel etapiti välja toodud. Tuleb välja, et kõik sai ikkagi alguse beseest. Otsiti munaasendajat, et ka veganid saaksid besee õhulist naudingut oma keelel tunda. Avalikuks sai asi mitmes kohas veebruaris 2015, aga kulutulena levis see märtsis, kui vana hea Facebook asja levitamise ühes vegan grupis üle võttis. Ja siis hakkasid ka erinevad katsetused tulema, ning ei ükski retsept, makroonidest sefiiride-beseede-küpsiste-brownie'de ja isegi café latte vahuni ei jäänud usinatel entusiastlikel veganitel alistamata. Isegi vegan majoneesi saab aquafabast tehtud!

Ei jäänud uudised ka meile piiri taha. Suvel ummistasid eesti toidublogid kikerhernehernekonservi vedelikust tehtud vegan beseeküpsised, aga kuna ma beseefänn pole, läks minust see laine kenasti mööda. Šokolaadi poolt olen aga kahe käega ja nii see šokolaadivaht saigi ära proovitud! Ideid, mida muud veel aquafabast teha saab, siit lehelt.

 
Sai superhea ja tõesti läks vahtu see vedelik nagu ime! Retseptiidee siit. 

Vegan šokolaadivaht

• 1 kikerhernekonservi vedelik (400 g konserv)
• 100 g 70% tumedat sokolaadi
• 1 kuhjaga sl tuhksuhkrut
• 0,5 tl vaniljekaunapastat
• 2 sl konjakit 

Sulata šokolaad 1 sl kikerhernevedelikuga vesivannil, sega sisse vaniljekaunapasta, tuhksuhkur ning konjak ja jäta jahtuma. Vahusta kikerhernevedelik miksriga heledaks tugevaks vahuks. Sega ettevaatlikult osade kaupa sisse šokolaadisegu. 

Jaga vaht vormidesse ja lase enne serveerimist vähemalt 2-3 tundi külmkapis seista. Serveeri näiteks apelsinikoore või miks mitte ka hapukate marjadega.

Šokolaadivaht sai tõesti väga väga maitsev, õhuline ja kerge ja intensiivse šokolaadimaitsega. Magustoit tuleb pigem täiskasvanud šokohoolikule sobilik, mitte ainult konjaki, aga ka tumeda šokolaadi tugeva maitse pärast. Lastele võib soovi korral proovida teha piimašokolaadiga aquafaba vahtu, aga sel juhul jääks see kurikuulus vegan sõna magustoidu nime eest ära. :)


Kummitavajäävat muusikat tänasesse päeva, Ibeyi "River".

Spinati-kikerhernepallid

Mida teha, kui juhtub iga tubli suvikorilase õudusunenägu ja külmkapp, mille küljes ka sügavkülm, otsustab sussid püsti visata? Ja seda oktoobrikuus, kui just kõik jääkapi sahtlid-riiulid on pilgeni marjakarpe täis topitud? ...Silme eest jooksevad läbi kõik need tunnid metsasamblas pohla-mustikaküürutamist ja sõstrapuhastamist, vaarikanoppimist ja maasikalõikumist (maasikate korjamisau jätsin sel aastal turutädidele). Kenad karbid reas, pilgeni suvevitamiine täis, pimedaid talvehommikuid ootamas. Ja vaikselt lähenev Suur Sula. Mida teha? "Jääaja" filmi olete ikka näinud? Mida teha? Osad põgenevad, osad paanitsevad, osad löövad käega. Mida teha? Mu ühel tuttaval läks nii eelmisel aastal, et pidi terve jääkapitäie minema viskama, kuna kapp oli üksinda kodus otsad andnud ja perenaine-peremees said liiga hilja jaole, et midagi veel päästa oleks andnud. ("Üksinda kodus". Mis nende filmivihjetega täna on? :D )

Mida teha?

Õnneks hakkas meil kapp ülevalt, tavalise külmiku osast sulama ja saime paar tundi ajavaru, enne kui ka sügavkülma asemel suur loik tekkis. Helistasin autokiirabisse, mis tund-kaks hiljem saigi transat tulla tegema. Karbid kastidesse, kotid jääkuubikutega, mis veel sulanud ei olnud, ümber, kastid korralikult tekkide-saunalinade sisse ja minek! Gaas põhjas jõudsid kõik karbid õnnelikult teise sügavkülma, kus neile ka ulualust napilt jätkus. Korra võttis ikka kõhedaks küll. Oleksin pidanud kas moosiks kõik need marjad keetma või suuremat sorti koogipeo korraldama. :) 

Pühapäeva klimbi-frikadellisupp

Ja jõudiski suve viimane pühapäev kätte. Täiesti ootamatult ja märkamatult. Nagu iga aasta. Vaikselt tuleb end puhkusegraafikust välja raputada. Vist? Sügis toob sel aastal mulle palju uut ka töövallas, nii et päris kindel ma ei olegi, kas saan ka vana hea esmaspäevast reedeni töögraafiku endale või pigem hakkan ise otsustama, mis kus ja millal. Mingine rutiin on ju hea. Hoiab õigel rajal. Annab kindlustunnet. Aga juba sellel sõnal on nii halb maik küljes, et ega inimesed liiga sõbralikult seda vist välja ei ütle. "Mulle meeldib rutiin." Kõlab nagu sa ise oleksid kõige igavam inimene maailmas ja sinu elu üks tuim tükk. Aga väikesed rutiinsed asjad lisavad minu meelest igapäeva ainult ilu! Midagi head ja vahvat, mida oodata. Sest tegelikult käivad sinna alla ka pühapäevased pannkoogihommikud, õhtused ümber kvartali jalutuskäigud ja ühised perekondlikud söömised. Kuigi me räägime kogu aeg koos lõunatamise-õhtustamise tähtsusest, siis reaalsus on kahjuks hoopis teine. Paljudes peredes süüakse kahjuks ikka kes millal aega leiab ja kuidas juhtub, sest eks kõigi elutempo on ju erinev. Seda enam peaks nädalavahetustel selle aja leidma, et kõik kallid oma ümbert kokku koguda ja ühiselt laua taha istuda.


Nii et korraks veel võib mõelda, et ei ole see september nii lähedal, et on ju veel August ja Suvi ja Puhkus ja täpselt õige aeg teha üks Perekondlik Pühapäevane Lõunasupisöömine Vanaema juures. Ja tirinasse võiks näiteks jõuda see kõige nostalgilisem: köögiviljasupp klimpide ja frikadellidega. Sees värske kartul, oma aia porgandid ja maitseroheline, lisaks vist head elu elanud, sest väga kollase rebuga munadest klimbid ning pisikesed mahlased frikadellid. Imeline! 


Meil on peres ema parim klimbimeister ning on juhtunud ka nii, et suppi tuleb suur kogus, mida jätkuks mitmeks lõunasöögiks, aga klimbid millegipärast saavad juba esimese korraga otsa. Nii et emal on tulnud teha sama supi peale ka mitu korda klimpe. (Rohkem kui üks kord...)

Klimbi-frikadellisupp

• 400 g minifrikadelle
• 2 l vett
• 1 mahe puljongikuubik
• 300 g värskeid noori porgandeid
• 2 värsket kartulit
• 200 g rohelisi herneid
• soola
• pipart
• serveerimiseks ohtralt värket tilli ja sibulapealseid, soovi korral ka värsket tomatit ja hapukoort

Klimpideks:

• 2 muna
• u 3 sl vett
• u pool tassi jahu
• 0,5 tl soola

Pane frikadellid veega keema ning koori vaht. Lisa puljongikuubik ja lahusta see vedelikus. Haki porgandid ja kartulid ning lisa suppi. Porgandid käivad tavaliselt enne kui kartulid, sest nende keemisaeg on pikem, aga kui porksid on just aiast korjatud noored ja peened isendid, siis võib nad ka samal ajal potti pista. 

Valmista klimbid. Klopi munad tassis lahti, maitsesta soolaga. Hakka vähehaaval lisama jahu ja vett, kogu aeg vahvalt kloppides, et tainas tuleks ühtlane. Segu on valmis kui see on sile, tihke ning umbes vedela pärmitaigna konsistensiga. Lisa potti herned, oota kuni supp läheb uuesti keema ning keera kuumus maksimumi peale. Klimbid tahavad korralikku kuuma, et kohevaks paisuda. Võta lusikaga tainast ning pane õrnalt vedelikku. Kui kõik tainas on potis, pane kaas peale, keera kuumus keskmise peale ning lase klimpidel paar minutit küpseda. Supp on valmis, kui klimbid on paisunud ning pinnale tõusnud. 

Serveeri ohtra maitserohelise, hapukoore ja musta leivaga. Head isu! Laulusoovituseks jällegi Vaikot, seekord Homne päev.

Köögivilja-lõhesupp kookospiimaga

Eestlastele ikka meeldib viriseda ja väike ving on ainult tervisele kasulik. Eks kuidagi peab ju sotsiaalset vestlust arendama ka siis, kui vahel midagi öelda ei ole. Eks käiame siis seda sama vana head lemmikut edasi ja räägime millest? Ilmast. Või selle puudumisest.

Tegelikult tahtsin ma öelda, et mind pole absoluutselt sellesuvineaastane kuuma ja rannailma puudumine morjendanud. Pigem vastupidi, kõik on kuidagi rahulikult ja sujuvalt möödunud ning nagu nali on juba päevad jälle pikemad, sall igapäevane kaaslane (mitte et ta vahepeal oleks üldse kuhugi kadunud), Selveris vihikud ja pinalid soodushinnaga ja talveks hoidistamine täies hoos. Isegi seenel on juba käidud - miski, mis mulle ikkagi pigem sügisega seondub. Eks ilmselt mõjutab minu stoilist rahu ka see, et sel aastal ei ole ma veel puhkust võtnud. Mis sealt kontoriaknast ikka vahet, kas pilv või päike või rahe või äike. Isegi kergem on tööpäevi taluda, kui tead, et terve ülejäänud elanikkond parasjagu rannas oma parimat puhkust ei veeda. ...Jälle see eestlaslik kadedus lööb välja. Nii et siiamaani on kõik ladna olnud. Aga nüüd, augustis on lõpuks kätte jõudnud see pidulik hetk, kui ma ka lõpuks puhkan ja nüüd ei ütleks paarist kuumalainest küll ära. Nii et pai ilmataat, võid kõik eelmiste kuude olemata jäänud soojakraadid nüüd tasa teha. Üldse ei nuriseks!

Kuniks aga mu palve veel teel on ja pilv veel taevas ripub, tuleks teha üks hea maitsev supp, et vähemalt seest soe oleks. Eriti kui kurk valutab. Viimasel ajal olen kohe eriliselt kalalainel olnud. Punased ja valged ja suitsu ja soola ja marinaadis ja ja... Ega siinne leemekegi alla jää, ikka sai lõhe sisse pandud.

Köögivilja-lõhesupp kookospiimaga

kolmele

• veerand väiksemat lillkapsast
• 2 porgandit
• 100 g rohelisi herneid
• 2 tomatit
• 200 g lõhefileed
• 2 dl kookospiima
• 4 dl kuuma vett
• 0,5 tl purustatud koriandriseemneid
• 1 kaffirlaimi leht või poole laimi mahl
• 0,5 tl uhmerdatud kuivatatud sidrunheina
• jupp värsket ingverit
• näpuotsaga tšillipulbrit 
• pool tl suhkrut 
• 1 sl kalakastet
• soola 
• (kookos)õli praadimiseks
• serveerimiseks koriandrit või laialehelist peterselli

Pese köögiviljad ja koori porgandid. Lõika lillkapsas õisikuteks, porgand viiludeks ja tükelda tomat. Lõika lõhefilee kuubikuteks.

Pane uhmerdatud koriandriseemned, sidrunhein ja tšillipulber õlitilgaga potti ning kuumuta minutikene, kuni köök on vürtsiaroome täis. Lisa lillkapsas, porgand, kaffirlaimi leht ja vesi. Maitsesta kalakastme ja vähese soolaga ning keeda, kuni köögiviljad on poolpehmed. Lisa potti riivitud ingver, suhkur ja kookospiim ning kuumuta supp uuesti keemiseni. Nüüd vala potti herned ja lõhekuubikud. Keeda paar minutit, kuni lõhefilee on küps. Maitsesta supp, lisades vajadusel soola, kalakastet või laimimahla. 

Pane iga kausi põhja tükeldatud tomatit ning tõsta peale kuum supp. Serveeri koriandri või laialehelise peterselliga. 

Head isu ja ärge siis tehke seda rumalust, mis mina ja end eestimaises suvekuumuses külmetage! Juutuubi mängima Bobi It Ain't Me Babe.