Gluteenivabad seemnekreekerid

Ikka midagi täiesti maagilist on esimeses lumes. Mõtled küll, et oled oma staažikaimatest lumememmetegemise aastatest üle saanud, aga kui hommikul pimendusruloo eest tõmbad (Eesti suves ilma selleta minu silmad und ei saaks) ning vastu vaatab valge hoov, kisub suunurgad ikka automaatselt üles ning sallid-sokid saavad õhinaga välja otsitud. Tuli tali, lõpuks! 

Pühad on tavaliselt see vahva aeg, kui kallid kauged tulevad tagasi kodumaale ning jõulude-uusaastavaheline aeg möödub koos sõpradega toreda talvise ringituristimise tähe all. Tundub, et kohalikel on ikka väikest välismaalt tulevat tõuget vaja, et oma kodulinnas külalise pilguga ringi käia. Sel aastal on küll kõik pea peale pööratud, eriti mis reisimist puudutab, kuid pärast karantiine-teste-kordusteste õnneks päris nulliringi väljamaal resideeruvate sõpradega ringikondamine ka ei jäänud. Jõuluturud ja talvise vanalinna jätsime heaga kõrvale ning võtsime suuna Pääsküla raba lumistele teedele. Ma ei tea, kuidas on võimalik, et ma olen juba pea veerand sajandit Tallinnas elanud, kusjuures pikka aega ka Nõmmel, kuid Pässa raba ei olnud minu trajektoorile veel kunagi jäänud. Järjekordne tunne oma kodulinna linnuke kirjas! Nii lähedal ja kompaktne, samas saab täieliku eraldatuse ja linnast-väljas-looduses tunde kätte. Vaatetornist paistsid rabamaa tagant küll Õismäe betoon ning Põhja-Tallinna korstnad, kuid ei saa öelda, et see oleks ülejäänud tüünet vaadet häirinud. Poleks arvanud, et mõni silmapiiril paistev 9-korruseline kast võiks kunagi koduse tunde tekitada, aga näed siis. 

Võtsime Pässa raba plaaniks A, olles valmis käiku laskma ähmased plaanid B ja C, kui kohale jõudes oleks vastu vaadanud keskmine laulupidu. Õnneks olid aga kõik pealinlased vist linnalähedased matkarajad-rabad sihikule võtnud (vt ka Viru raba külastusrekordid aastal 2020 ning 10 viisi, kuidas 30-cm laudteel kahesuunalist liiklust reguleerida), nii et Pääsküla mändide all valitses meeldiv inimtühjus. Villased sokid ning aasta seksikaimale hooajale kohaselt soe pesu seljas, läksid kilomeetrid heas seltskonnas imekiirelt. Ning väike piknik termoseleige piparmünditee ning küpsistega enne tagasi linna kesklinna suundumist ei olnud ka üldse paha mõte. Omalt poolt tegin hommikul kiirelt kaasa halvaaga kookosjahust küpsiseid, ainukese vahega, et sel korral ei lisanud šokolaadi küpsiste sisse, vaid triibutasin peale. Piknikulinalt käpikute vahele kadusid need igal juhul imekiirelt. 

Aga kreekerid! Võtsin nende teo ette ning katsetasin erinevate retseptidega, kuni lõpuks ühega rahule jäin selle pärast, et poes on ilma gluteenita kreekerite-näkileivade valik pea olematu. Ja kui lõpuks ka mõne tatra- või läätseleiva leiab, küsitakse selle eest hingehinda. Kui mõelda, millest nad tehtud on - jahust ja veest, sekka hea õnne korral ka seemneid - tundub see ikka üks paras koorimine. Nii et parem on juba ise parajad hummusekühveldamiseks sobivad ampsud valmis küpsetada. Soovi korral võid taignasse lisada ka muid seemneid ning miks mitte ka tšillihelbeid või kuivatatud ürte. 

Lihtsad seemnekreekerid

u 40 väikest kreekerit

• 1 dl maisijahu
• 1 dl toortatrajahu
• 2 kuhjaga sl maisi- või kartulitärklist
• 2 sl mooniseemneid
• 2 sl seesamiseemneid
• 2 sl chia seemneid
• 0,5 tl küüslaugupulbrit
• 0,5 tl soola
• veidi pipart
• 2/3 dl vett
• 4-5 sl oliiviõli

Sega kuivained omavahel, maitsesta küüslaugupulbri ja soola-pipraga ning sega läbi. Lisa vesi ning oliiviõli ning sõtku pehmeks taignaks. Kui tainas kokku ei hakka, lisa veidi õli. Rulli tainas küpsetuspaberil õhukeseks ning lõika noaga ruudustikuks. Tõsta küpsetuspaber koos ruudulise taignaga ahjuplaadile ning küpseta 180 kraadi juures pöördõhuga 20 minutit, kuni kreekerid on valmis. Jäta plaadile jahtuma ning murra ruudud lõikekohtade järgi lahti.