Ahoi, neljas advent! Siit-sealt on kuulda, et 2020. aasta rütmis kodusem istumine on jõulud varem kohale toonud. Küünlaid põletatakse eeskujulikes kogustes juba oktoobrist, enam ammu ei leia tänavat, kus ühelgi aknal ei trooniks vanu häid elektrilisi kolmnurkküünlaid ning kuuski hakati toanurka tooma juba esimesel advendil. Jah, novembris.
Mulle seevastu tundus sel aastal, et no ei tõuse käsi kodu pühadekaunistama. Jõulud ei ole kunagi selles mõttes minu püha olnud. Ei teagi, kas üldse mõni on. Kodu on kõige kaunim siis, kui ta on lihtsalt puhas ja korras. Ja ehk mõne värske lillega laual. Nii et mäekõrgused kuhjad kulinaid ja meetreid puna-rohe-sädelevat kangast kõikvõimalikel pindadel ei tundu just retsept parimaks pühadeiluks. Ja kes üldse karra välja mõtles? Otsustasin, et sel aastal lasen miinimumtuuridel ja panustan jõulumeeleolu rindel ainult küünaldele ja ingveriteele. Okei, võõõib-olla rippus lillevaasis lumimarja oksakeselt (ilusaima taimenime auhind läheb siia!) üks väike puidust täheke. Väikese puidust südame kõrval. Ja võõõõib-olla oli üks tuledekett riiulil seisvatesse ja vahelduva eduga lillevaasi kohustusi täitvatesse nõukaaegsetesse piimapudelitesse roninud.
Jõulupuu osas mõtlesin, et endale ühtki okkalist tuppa ei too, aga mine veel neljandal advendil vanematele külla, kelle majast kolme meetri kauguselt algab mets. Ikka tulin koju, oksake näpus, mis nad minu jaoks olid espetsjomm välja valinud ja ootele pannud. NB! Ükski puu selle käigus otsa ei saanud. Aga ei kuusk ega nulg, vaid väike ja kahar harilik mänd. Suht nunnukas. Tegelikult sobib siia küünalde ja inveritee vahele nagu valatult. Ehk mängib isegi kauni kodu 'mõni värske lill laual' rubriigi välja, hooajalises võtmes? Ja kui juba pisike jõulupuuoks laual, siis tundub, et on aeg ka piparkoogivormid välja otsida.
Kui tavalised piparkakud silmi enam särama ei pane (vt. esimest lõiku - sel aastal algas ka piparkoogimaania sügaval sügises), tee piparkoogitaignast hoopis korvikesi, mis täida kookospiimast tehtud ganache'iga, kaunistuseks meelepärased hapud marjad. I-m-e-hea.
Mina kasutasin sel korral korvikeste valmistamiseks kodust taimset ja gluteenivaba mandlijahust tainast, aga siia sobivad hästi absoluutselt kõik kas poe- või ise teht piparkoogitaignad. Pro tip taignateol on alati lisada ka helde käega värskelt purustet-jahvatet musta pipart. Egas nimi piparkook pole neile vürtsküpsistele niisama antud. Minu lemmikud piparkoogid on aga juba aastaid sellest toortatrajahuga taignast. Kui kasutad retseptis vegan piparkoogitainast, saad täistaimsed magustoidud.
Kookosganache'iga piparkoogikorvikesed
- 250 g (taimset) piparkoogitainast
- 200 g kookospiima
- 200 g tumedat šokolaadi
- 1 tl vaniljekaunapastat
- näpuotsatäis soola
- 2-3 dl pohli või muid hapukaid marju
Jaga piparkoogitainas 6 tükiks ning rulli õhukesteks ringideks. Tõsta tainas küpsetusvormidesse ning suru vormi äärtesse. Täksi põhi kahvliga auguliseks ning küpseta 180 kraadi juures pöördõhuga umbes 13-15 minutit, kuni korvikesed on valmis. Täpne küpsetusaeg oleneb taignast.
Haki šokolaad peenelt ning kuumuta kookospiim keemiseni. Võta tulelt ja lisa šokolaad potti. Lase umbes 30 sekundit seista ning seejärel vispelda segu ühtlaseks. Lisa ka vanilje ja sool ning vispelda läbi. Vala kreem küpsenud põhjadele ning lase külmkapis täielikult jahtuda. Serveerimisel puista korvikestele ohtralt meelepäraseid hapukaid marju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar