Ja jõudiski suve viimane pühapäev kätte. Täiesti ootamatult ja märkamatult. Nagu iga aasta. Vaikselt tuleb end puhkusegraafikust välja raputada. Vist? Sügis toob sel aastal mulle palju uut ka töövallas, nii et päris kindel ma ei olegi, kas saan ka vana hea esmaspäevast reedeni töögraafiku endale või pigem hakkan ise otsustama, mis kus ja millal. Mingine rutiin on ju hea. Hoiab õigel rajal. Annab kindlustunnet. Aga juba sellel sõnal on nii halb maik küljes, et ega inimesed liiga sõbralikult seda vist välja ei ütle. "Mulle meeldib rutiin." Kõlab nagu sa ise oleksid kõige igavam inimene maailmas ja sinu elu üks tuim tükk. Aga väikesed rutiinsed asjad lisavad minu meelest igapäeva ainult ilu! Midagi head ja vahvat, mida oodata. Sest tegelikult käivad sinna alla ka pühapäevased pannkoogihommikud, õhtused ümber kvartali jalutuskäigud ja ühised perekondlikud söömised. Kuigi me räägime kogu aeg koos lõunatamise-õhtustamise tähtsusest, siis reaalsus on kahjuks hoopis teine. Paljudes peredes süüakse kahjuks ikka kes millal aega leiab ja kuidas juhtub, sest eks kõigi elutempo on ju erinev. Seda enam peaks nädalavahetustel selle aja leidma, et kõik kallid oma ümbert kokku koguda ja ühiselt laua taha istuda.
Nii et korraks veel võib mõelda, et ei ole see september nii lähedal, et on ju veel August ja Suvi ja Puhkus ja täpselt õige aeg teha üks Perekondlik Pühapäevane Lõunasupisöömine Vanaema juures. Ja tirinasse võiks näiteks jõuda see kõige nostalgilisem: köögiviljasupp klimpide ja frikadellidega. Sees värske kartul, oma aia porgandid ja maitseroheline, lisaks vist head elu elanud, sest väga kollase rebuga munadest klimbid ning pisikesed mahlased frikadellid. Imeline!
Meil on peres ema parim klimbimeister ning on juhtunud ka nii, et suppi tuleb suur kogus, mida jätkuks mitmeks lõunasöögiks, aga klimbid millegipärast saavad juba esimese korraga otsa. Nii et emal on tulnud teha sama supi peale ka mitu korda klimpe. (Rohkem kui üks kord...)
Klimbi-frikadellisupp
- 400 g minifrikadelle
- 2 l vett
- 1 mahe puljongikuubik
- 300 g värskeid noori porgandeid
- 2 värsket kartulit
- 200 g rohelisi herneid
- soola
- pipart
- serveerimiseks ohtralt värket tilli ja sibulapealseid, soovi korral ka värsket tomatit ja hapukoort
Klimpideks:
- 2 muna
- u 3 sl vett
- u pool tassi jahu
- 0,5 tl soola
Pane frikadellid veega keema ning koori vaht. Lisa puljongikuubik ja lahusta see vedelikus. Haki porgandid ja kartulid ning lisa suppi. Porgandid käivad tavaliselt enne kui kartulid, sest nende keemisaeg on pikem, aga kui porksid on just aiast korjatud noored ja peened isendid, siis võib nad ka samal ajal potti pista.
Valmista klimbid. Klopi munad tassis lahti, maitsesta soolaga. Hakka vähehaaval lisama jahu ja vett, kogu aeg vahvalt kloppides, et tainas tuleks ühtlane. Segu on valmis kui see on sile, tihke ning umbes vedela pärmitaigna konsistensiga. Lisa potti herned, oota kuni supp läheb uuesti keema ning keera kuumus maksimumi peale. Klimbid tahavad korralikku kuuma, et kohevaks paisuda. Võta lusikaga tainast ning pane õrnalt vedelikku. Kui kõik tainas on potis, pane kaas peale, keera kuumus keskmise peale ning lase klimpidel paar minutit küpseda. Supp on valmis, kui klimbid on paisunud ning pinnale tõusnud.
Serveeri ohtra maitserohelise, hapukoore ja musta leivaga. Head isu! Laulusoovituseks jällegi Vaikot, seekord Homne päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar