Karaskid ei pea alati olema suured pätsid. Muffinivormides saab väga edukalt ka väikesed karaskikesed valmis küpsetada. No nagu saiapäts versus kukkel, ei ole üks halvem kui teine.
On tunda, et eestlaste hell kukliteema on ikka veel õhus. Kukliralli sai küll teisipäeval kulminatsiooni, kuid ilmselt on veel nädalakese jagu vaeste hiljaksjääjate ja lihtsalt vahukooresaia armastajate õnneks mütsi ja valge kraega kukeldusi nii mõnestki poest saada.
Igal aastal läheb valik järjest kirjumaks, ja seda sõna otseses mõttes. Kui veel mõned aastad tagasi oli moosikukkel see "eriline" traditsioonilise vahukoorekukli kõrval, siis nüüd on martsipanid-karamellid-marjad-šokolaadid-kookosed-toorjuustud pea iga suurema kukliäri valikus. Veel kaugemale minnes, näiteks Solarise Tokumaru tegi jaapanipäraste maitsetega matcha-pulbrist Shreki-rohelise kreemi ja sinna alla peidetud punase oa pastaga vastlakukleid. (Maitsed on erinevad...) Kaubamajas nägin müügil ka berlinere ehk suuri pontšikuid (või siis auguta sõõrikuid), mil olid mütsid pealt lõigatud ja vahukoor täidiseks pandud, nii et väljast andsid täiesti vastlakukli mõõdu välja. Ilmselt neile, kes kuklit rohkem kreemi kui saia pärast söövad, läheksid sellised üllitised eriti peale. Ja loomulikult ei ole küpsetajad lettidelt unustanud ka kõiksugu vegankukleid, täistera- ja spelta- ja mis veel jahudest vastlasaiu ja last but not least, gluteenivabu küpsetisi...
Mina olen see kombereetur, kes kuklitest üldse ei hooli. Tunnistan, tõesti ilusad näevad välja ning eks ma tavaliselt ikka ühe aastas ära ka söön. Nii kontrolli mõttes, et jah, ikka veel ei meeldi. Aasta on pikk ning ega see mälu ka enam see kõige värskem pole. Sama on ka murdmaasuusatamisega. Igal talvel peab ühe korra ära käima, et endale meelde tuletada, et kahjuks ei ole see minu tassike teed...
Sel aastal tegin oma suu kukliseks, väga piinlik küll tunnistada, aga juba paar nädalat enne õiget päeva, ning sellest mulle aitas kah. Vastlapäeval hernesuppi sõin küll, aga oma kukli andsin ära nendele, kes sellest rohkem lugu oskasid pidada. (Mõned tosina suve jagu ilmavalgust näinud särasilmad). Vastlakukli asemel eelistan iga kell üht õiget ja head kohupiimataskut. Või näiteks seemnekaraskit.
On tunda, et eestlaste hell kukliteema on ikka veel õhus. Kukliralli sai küll teisipäeval kulminatsiooni, kuid ilmselt on veel nädalakese jagu vaeste hiljaksjääjate ja lihtsalt vahukooresaia armastajate õnneks mütsi ja valge kraega kukeldusi nii mõnestki poest saada.
Igal aastal läheb valik järjest kirjumaks, ja seda sõna otseses mõttes. Kui veel mõned aastad tagasi oli moosikukkel see "eriline" traditsioonilise vahukoorekukli kõrval, siis nüüd on martsipanid-karamellid-marjad-šokolaadid-kookosed-toorjuustud pea iga suurema kukliäri valikus. Veel kaugemale minnes, näiteks Solarise Tokumaru tegi jaapanipäraste maitsetega matcha-pulbrist Shreki-rohelise kreemi ja sinna alla peidetud punase oa pastaga vastlakukleid. (Maitsed on erinevad...) Kaubamajas nägin müügil ka berlinere ehk suuri pontšikuid (või siis auguta sõõrikuid), mil olid mütsid pealt lõigatud ja vahukoor täidiseks pandud, nii et väljast andsid täiesti vastlakukli mõõdu välja. Ilmselt neile, kes kuklit rohkem kreemi kui saia pärast söövad, läheksid sellised üllitised eriti peale. Ja loomulikult ei ole küpsetajad lettidelt unustanud ka kõiksugu vegankukleid, täistera- ja spelta- ja mis veel jahudest vastlasaiu ja last but not least, gluteenivabu küpsetisi...
Mina olen see kombereetur, kes kuklitest üldse ei hooli. Tunnistan, tõesti ilusad näevad välja ning eks ma tavaliselt ikka ühe aastas ära ka söön. Nii kontrolli mõttes, et jah, ikka veel ei meeldi. Aasta on pikk ning ega see mälu ka enam see kõige värskem pole. Sama on ka murdmaasuusatamisega. Igal talvel peab ühe korra ära käima, et endale meelde tuletada, et kahjuks ei ole see minu tassike teed...
Sel aastal tegin oma suu kukliseks, väga piinlik küll tunnistada, aga juba paar nädalat enne õiget päeva, ning sellest mulle aitas kah. Vastlapäeval hernesuppi sõin küll, aga oma kukli andsin ära nendele, kes sellest rohkem lugu oskasid pidada. (Mõned tosina suve jagu ilmavalgust näinud särasilmad). Vastlakukli asemel eelistan iga kell üht õiget ja head kohupiimataskut. Või näiteks seemnekaraskit.
Seemnekaraskid
8 väikest karaskit
- 150 g odrajahu
- 2 muna
- 150 g keefirit
- 100 g seemeid, näiteks päevalille-, lina- ja kõrvitsaseemnete segu
- 50 g rosinaid
- 1 tl soola
- 1 sl suhkrut
- 1 tl soodat
- peale puistamiseks seemneid
Klopi munad lahti, lisa keefir, sool ja suhkur. Kaalu juurde ka seemned ja kuuma veega pestud ning nõrutatud rosinad. Viimasena sega juurde soodaga segatud odrajahu. Jaga tainas 8 muffinivormi vahel ning küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni karaskid on pealt helekuldsed. Lase veidi jahtuda ning naudi toorjuustu või taluvõiga.
Reedele kohaselt eesti parimat funky't tantsumuusikat. Jah, loomulikult Lexsoul Dancemachine ja "Tell Me, Tell Me".
Reedele kohaselt eesti parimat funky't tantsumuusikat. Jah, loomulikult Lexsoul Dancemachine ja "Tell Me, Tell Me".
Imehead tulid!
VastaKustutaPanin riivjuustu ka veel taignasse ja nii head :)