Kakaodefitsiit. Kõlab ju kohutavalt? Mis saaks maailmast ilma šokolaadita? Eks ole kakaofarmide halbade töötingimuste, võimetuse järjest kasvava nõudlusega sammu pidada, uute maksude ja kakaotaimede haiguste vältimatust tagajärjest räägitud päris palju. Filmegi vändatud, debatte peetud, artikleid kirjutatud, lepinguid sõlmitud. Aga kuniks üks šokolaadihooaeg vahetub sujuvalt teisega (trajektooril mardipäevašoks-kadripäevašoks-Halloweenišoks-sussišoks-jõulušoks-valentinipäevašoks-lihavõttešoks...), Kalev tuleb iga kuu tagant uute toodetega välja, poed on järjest huvitavamaid öko-šmöko kalleid kakaotahvleid täis ning tooršokolaadi töötube ja -koolitusi toimub üle linna pea iga nädal, on raske ette kujutada, et ka tegelikult võiks mõnekümne aasta pärast šokolaad lihtsalt maailmast otsa saada.
Mõned nädalad tagasi juhtusin vaatama koguperefilmi karupoeg Pädingtonist. Loomulikult pärast kõht-kõveras naerdes möödunud filmivaatamist pidin riiulilt ka kunagi kapsaks loetud raamatuversiooni Pädingtonist üles otsima. Sobib lugemiseks igale eale. Täpselt sama ütlemata vahva, kui ma mäletasin! Kui teil on meeles, siis meeldis karule peale marmelaadi hirmsasti ka kakao, mida ta oma sõbra onu Gruberi juures käis joomas:
Kui ta täna sinna jõudis, istus ta sõber diivanil ja luges üht eriti suurt raamatut.
"Sa ei arvaks vist iialgi ära, millest see raamat räägib," lausus ta sõbrale kakaod kallates. "Selle pealkiri on "Kakao-oa haigused", ja siin on seitsesada viiskümmend lehekülge."
Pädingtoni silmad läksid väga ümmarguseks.
"Sa ei kujuta ette, missugused hädaohud varitsevad kakaouba, enne kui ta kauplusesse jõuab," jutustas onu Gruber.
Pädington käis peaaegu iga päev tema juures kakaod joomas ja juttu vestmas. Kunagi ei olnud neil muret, et kakao võiks otsa lõppeda.
"Kas me ei peaks seda natuke tagavaraks varuma?" küsis Pädington ehmunult.
Michael Bond, "Karupoeg Pädington", tõlk. Malle Pärn
Tagavarusid mul endal hetkel veel ei ole plaanis tekitada, aga pärast kõike seda juttu tundub üks šokolaadikook ahju pista ainuõige tegu. Kuniks veel saab. Kakao ülistuseks ja minu vankumatu šokolaadiarmastuse märgiks küpsetasin ühe nisujahuvaba tummise kakaokoogi, mis püsib mahlane ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval, kui seda nii kauaks peaks jätkuma. Maitsest võiks arvata, et tegu on suurt kogust šokolaadi sisaldava küpsetisega. Õli kasutamine jätab koogi sisu pehmeks ning kuna ühtki piimatoodet pole kooki lisatud, siis on tunda puhast sügavat kakao maitset. Retsept on mugandatud siit, mis omakorda on aluseks võtnud Nigella mandlijahu ja oliivõli kasutava retsepti. Mulle isiklikult oliivõli oma tugeva spetsiifilise maitse tõttu magusates küpsetistes ei meeldi, seega soovitan kasutada mõnd mahedamaitselist õli.
Odrajahu-kakaokook
24-cm vorm
- 30 g magustamata kakaopulbrit
- 100 g vett
- 0,5 tl vanljekaunapastat või 1 tl vanillisuhkrut
- näpuotsatäis jahvatatud Cayenne'i või tšillipipart
- 110 g odrajahu
- 1 tl söögisoodat
- näpuotsatäis soola
- 140 g mahedamaitselist õli
- 230 g suhkrut
- 3 muna
- serveerimiseks tuhksuhkrut, soovi korral vaniljejäätist, vaarikapüreed
Sõelu kakao keeva vette ning sega ühtlaseks. Maitsesta vanilje ja pipraga ning lase jahtuda. Vahusta õli ning suhkur heledaks. Lisa vahustades ükshaaval munad ning vahusta veel umbes 3 minutit, kuni segu on helekollane. Lisa soola ja soodaga segatud odrajahu ning šokolaadisegu. Sega tainas ühtlaseks ning vala 24-cm lahtikäivasse vormi. Küpseta 175 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni kooki torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis vähemalt 3-4 tundi enne serveerimist jahtuda ja taheneda. Raputa soovi korral peale tuhksuhkrut ning serveeri kas niisama või koos vaniljejäätise ja vaarikapüreega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar