Saksamaa jõuluturud, jõulusöök ja jõulujook

Sõbrad! Tere taas uuel aastal!

Olen oma pikalt germaanitiirult tagasi ja õnnelikult taas kahe jalaga kodumaal. Natuke läks aega selle postitusega, sest esimesel päeval pärast kojujõudmist otsustas mu arvuti pensionile minna ning loomulikult olin ma kõik pildid ju  mujalt masinatest ja Dropboxist just arvuti kõvakettale tõstnud. Murphy ju. Ja kuna ka it-poisid peavad pühi, siis sain alles nüüd oma virtuaalelu tagasi.

Väga kodus-tagasi värinat hinges ei ole, sest pean tunnistama, et erilist keskkonnavahetust Saksamaa sel korral ei toonud. Kuidagi on juhtunud, et pikemad kaugemad reisid olen ikka üksi rännanud ning siis on ka kultuuridevaheline erinevus tuntavam. Lühemad turistimised on loomulikult teine tera. Siis on iseenesestmõistetav, et käiakse rannal logelemise ja ilusate kokteilide rüüpamise (keda me siin petame, sangria tuli otse tetrapakist) vahel kohalikke kerkosid vaatamas ning lumelauasaabastes nõtkuval cool'il sammul après-ski'le jalutades tehakse ka silmapiiril terendavate valgete tippudega turistipilte. Aga pikalt välismaal olla, eestlastest ümbritsetuna, ning alates esimesest päevast täiesti töö-kodu-töö-meeleollu sisse elada - see oli mulle midagi uut. Ilmselt seepärast ei tulnud ka koduigatsust. Ja kindlasti mängis rolli ka fakt, et kohalikust poest leidsin kodujuustu, kohupiima ja ...fanfaarid... minu lemmiku - skyr'i! (Kõrvalepõikena, Selveris nägin ka skyr'i, esimene koht peale Stockmanni, kus seda Tallinnas olen kohanud, ja nimeks oli tal jogurt. Julgen vastu vaielda ning uhkelt seda kohupiimaks nimetada.)

Aga. Tagasi Saksamaale. 

Veetsin detsembrikuu Põhja-Saksamaal ning sain sakslaste jõulukommetest päris toreda pildi. Jõuluturud on seal pea igas suuremas linnas must-have ning vabadel minutitel veedavad õiged sakslased aega ikka aurava-kleepuva hõõgukatassi seltsis. Hõõgveini, muide, joovad sakslased koos schuss'i ehk saksa keeles musu ehk eestipäraselt törtsu kärakaga. Mitmel Põhja-Saksamaa jõuluturul, näiteks Kielis, Hamburgis, Lübeckis, Lüneburgis ja Elmshornis on ka eesti letid uma ja hää kangemaga esindatud. Olles kord kohalikku saksa hõõgveini maitsnud, saan täiesti aru, miks meie kodumaine marjane õunaveini baasil märjuke ülipopp on. Mida hilisemaks talveöö tiksus, seda rohkem tuli naeratavaid sakslasi vastu, hambad lillad, (arooniamahl ju veinis,) ja kiitsid glühwein aus Estland'i taevani. Ja schuss'id eesti letis olid ka ainult Eestist pärit. Mitte et neist kõige popim, Pähkliviin, eestlaste seas tuntud oleks. Tuleb välja, et pea kõik Nussvodka toodang läheb ekspordiks. Muidu olid põhikad schuss'id ikka vana hea Vanakas ja Viru Valge maitseviinad, ja värviks juurde ka piparmünti, meelikööri ja Herbertit, seda vaest ürdilikööri, mis kellelegi ei maitse. Kokkuvõttes, ai ei saa mina vist elu lõpuni aru, miks on vaja 14% kuumale veinile veel viina sisse käristada...

Ahjaa, ja toredale kombole kakao + alks on Saksamaal nimi Lumumba. Jah, ka minu kulmud kerkisid. Alla pole veel langenud. 

Juues kasvab isu, on sakslased kuulnud, nii et turgudel ei puudunud ka veinikõrvane. Põhikas aur läks, nagu ikka, kõige rasvase ja rammusa peale. Bratwurst'id ja currywurst'id teised wurst'id ja muud wurst'id ja frititud kartuli rösti ja frititud šampinjonid ja frititud tuhksuhkruga ülepuistatud taignatükikesed muzen ja frititud pontšikud ja frititud kohupiimapallid ja frititud moosipallid. Karamellistatud pähklid. Gigantsed sentimeetripaksuse glasuuriga kaetud piparkoogid. Šokolaadist tööriistad (nägin mitmel turul, ei olnud ainult ühe meistrimehe kiiks, vaid midagi üldsaksalikku). Singileib. Juustuleib. Krepid. Pitsa. (Oleme eurooplased, aga jääme sakslasteks.) Lohkudega pannil küpsetatud pannkoogipallid, mille igale portsule pandi "killuke", nii 75 g ikka, võid sulama. Ja ma ei tee nalja, olen oma elus mõne asja oma köögis küpsetanud ja tean, kuidas pool pakki võid välja näeb. 

Ja et kõike seda rasket toitu kuidagi tasakaalustada, olid esindatud ka puuviljad. Šokolaadis puuviljad. 

Ning loomulikult ei möödu ükski saksa jõul ilma stollenita. Nagu näha, siis ilmselgelt parimas värskuses, otse ahjust ja kindlasti mitte "Kõlblik kuni kakstuhatpaalju". 

Kõige toredam jõuluturg oli Lübeckis, kuigi peamise aja veetsin vist Niedereggeri martsipanimajas, kus ma, silmade asemel suured südamed ja näol totakas naeratus, ringi käisin. Ah, olen martsipanifänn number 1 (või võib-olla 2 oma õe järel) ja kuigi tahaks igati Kalevi poolt olla, pean tunnistama, et Niedereggeri maailma parimaks tunnistatud martsipan on tõesti oma nime väärt. Proovisin mitmeid eri maitseid, ning kuigi apelsinimartsipanil polnud ka viga, olid teised minu meelest pigem mõttetud, kus lisaaroom martsipanile palju juurde ei anna. (Juustukoogi ja espresso omadest soovitan kaarega ümber käia.) See kõikse õigem original on ikka üle võlli ja taevani ning maa peale tagasi parim. Käsi südamel. 

Loomulikult martsipanipoes unustasin kommidest pilti teha ja tegin hoopis sokipilti. 

Armsaima jõululinna tiitli saab aga hoopis pisike päkapikulinnake Lüneburg. Kitsad käänulised tänavad, mis peale ussina paremale vasakule jooksmise käivad ka üles alla. Nimelt on linn kerkinud vanale soolakaevandusele ning Lüneburg on sõna otseses mõttes alt tühjaks uuristatud. Eks siis need bratwurst'e täis sakslased neid tänavaid järjest allapoole on vajutanud ning linn lainetab igast ilmakaarest. 

Saime kokku ka ühe kodumaa kadunud pojaga, kes juba aastaid Berliinis pesitseb. Küsisime ka siis, kas ta millestki eestimaisest hambaalusest puudust tunneb. Vastus: "Põltsamaa Kange sinep ja moe pärast ka must leib." Saksa jõulutoitude koha pealt oli ta aga päris kidakeelne. Vastus: "No mida sellest äädika ja majoneesiga segatud keedukartulist ja sardellist süüa! Pidupäeval tahaks ju midagi head!" Saksamaa kartulisalat on jah, ...isend omaette. Kes proovinud, see teab. 

Kohalikud poed see-eest on aga päris esinduslikult multi-kulti ja leiab sealt küll kõike, mida vaja. Ja kui kohalik hapukoor ei mängi oma rolli välja, siis ümber nurga leidsime vene poe, kust pelmeenide ja Rīgas Balzamsi vahelt ühel korral ka topsi smetanat poiste rõõmuks hapukapsa ja verivorsti kõrvale ostsin. 

Pagariärisid on Saksamaal iga nurga peal, nagu oleks Prantsusmaal! (Vahemärkusena, sama tihedalt on ka juuksuriärisid. Muudkui vaata ja imesta.) Toit üldiselt on odavam kui eestis. Piimalett, mis minu jaoks tihti välismaal just värskete ja naturaalsete toodete poolest puudulikuks jääb, on vägagi presentaabel. Veinid on palju odavamad kui eestis. Mis veel elult tahta? Mitmes linnas leidsin ka kohaliku aasia poe üles, kust siis sai nii vürtse kui ka liitrise tetra kaupa kvaliteetset kookospiima koju taritud. (Arhiveerimise pärast, liitri hind jäi umbes kolme euro tuuri). 

24. detsember möödus meil kolimistuhinas ning jõudsime alles pärast autobahn'il tunnikese naaberlinna kütmist kell pool 12 õhtul kööki, kus pidime kiire jõuluõhtusöögi eestlastega tegema. Plaan oli, et lükkame kala ahju, mõned sidruniviilud ja tillioksad peal, ja 20 minuti pärast saab lauda istuda. Kui ma külmkapiukse lahti tegin, vaatasid mulle sealt otsa aga ühe terve lõhe kurvad hallikad silmad. Ups. Lost in Saksa Telekom. Mina arvasin, et ikka filee lasime teistel valmis osta...

Egas midagi! Käärisin käised üles ja fileerisin nüsisin köögi kõige teravama, ehk väga nüri lühikese juurviljanoaga nii hästi-halvasti kui suutsin lõhest liblikad (tõesti kahju hakkas kalast mingil hetkel), peale meresoola-pipart-sidrunit-tilli-võid ja ahju. Kõrvale vokkisin värsket brokolit-ananassi ning segasin kokku kiire jogurti-tillikastme ja voilà! Eelmisel päeval olin valmis teinud ka prantsuse šokolaadikoogi (poolteist kogust, keda me lollitame...), mida vaarikate ja vaniljejäätisega lauale sai antud ning ka klaasikeses kõlises pidupäevale kohaselt mull. Kes ütles, et kell 1 öösel ei või jõuluõhtusööki süüa?! :D

...Eriti veel kui järgmisel päeval on kell 5 äratus, et Eesti poole suund võtta. Sest nagu öeldakse: igal pool hea, kodus kõige parem. 

Vahvat uut aastat kõigile! 

(Võib veel küll.)