Külas põhjanaabritel ehk "Puhutko suomea?"

Blogis on nüüd väheke aega vaikus olnud, sest vaja oli põhjanaabritel külas käia. Paarsada kilomeetrit Helsinkist põhjapool Tamperes oli teatrifestival, mida tuli  otsast lõpuni ja veidi veel peale väisata. Kunagi varakevadel sai üks projekt kirjutatud ja pea juba ka ära unustatud. Ja kui siis vastus tuli, et isegi taskuraha antakse ja mingu me aga festivalile, tuli vahepeal juba rööpaid vahetanud elu kohvrisse pakkida ja Viking Line'i lehele šoppama minna. Logistika sai isegi päris mõistlikult paika pandud - hea pakkumisega laevapiletid, ühe euro superbus pealinnast Tamperesse, mõnus AirBnB kesklinna lähedal, pole paha! Töö tuli arvutiga kaasa ning baas sai uues ajutises kodus üles seatud. Kõike jõudis! Nii kohalikus mustikaid-pohli-seeni täis metsas jooksutiire teha kui ka kogemata ära eksides jääkülmas kaljupõhjaga järves ujumas käia. (Kel neid ujukaid ikka vaja on, kui ümbruses lähim inimene on vaid mõni varahommikune seeneline Pekka või marjuline Jonna, silm veel unine?)

Sai ka teatris käidud, väga häid ja üle igasuguse piiri kohutavaid tükke nähtud, rahvusvahelisi suhteid sõlmitud (khmm, millegagi pidime ju enda sealolekut õigustama!), pikki jalutustiire tehtud ja ka kohalike sekkarite detailne inspektsioon kirja saadud. Muide, muumindusest on seal kõva äri tehtud! Kuna Soomes on inimõigus omada Muumi tassi, siis tehakse neid muudkui juurde. Vanad kujundused aga tooteliinile liiga pikaks ajaks ei jää, nii et kollektsionääride vahel käib tihe võitlus, kellel rohkem erivärvilisi tasse kodus on. Kui uuena maksavad taasid poes nii kümpa, veidi peale, siis sekkaris on keskmised hinnad nagu siin hõlma alt tehtud udusel pildil näha: 

#polepaha

Foodwise. Kuna meil kodus köök oli olemas ja pood kõrvalmajas, siis liiga suomilainen toitu ei vaaritanud. Linnas endas on ainult paar pippuripihvi restot, käputäis pizzeriasid, järjest rohkem hiinakaid ning muid pisikesi etnilisi kohakesi (loe: kebab ja falafel). Ei miskit, mis liialt tõmbaks, nii et ka liigselt põlvi nõrgaks tegevaid toiduelamusi ei leidnud linna pealt. 

Minu nõrkus, karjala pirukad, sai aga kohe üles otsitud. Kuna ühel reisikaaslasel juhtus sünnipäev meie teatterikesä ajale, siis sai isegi sünnipäevakoogi asemel küünlad ahjusoojadele pirukatele pandud ning lauluga sünnipäevalapsele ära puhumiseks-soovimiseks voodisse viidud. Ise olen karjala pirukaid ka teinud, retsept ja postitus siin, aga ega kohalikele kenadele piirakate vastu nad ei saa. Välimuselt vähemalt. :P Tean tean, Eestist saab ju neid ka igast poest, aga Soomes on ju neil ikka teine maitse! See õige.

Sommide toidulauast veel: mis värk neil selle maailma halvima kohviga on? Räägitakse, et soomlased on maailma suurimad kohvijoojad. Koguseliselt võib olla küll, aga maitset ja kohveiini on neil suure termose peale sama palju kui Itaalias ühes espressos. Ja ka koguseliselt joovad nad selle võrra vist siis rohkem... Ei tea, mis neil ajaloos valesti läks, aga kohvikultuuris on neil veel arenguruumi küll ja küll... 

Kui reisi lõpp hakkas paistma ning aeg oli suveniire koju osta - väljamaal käies peab ju ikka midagi võõrast koju kaasa tassima - seadsin oma sammud ikka toidupoodi. Mis ma selle põdramagneti või sini-valge võtmehoidjaga ikka teeksin? Kuna soomes on kõik toitmispiirangud-eridieedid turul esindusliku ja laia kaubavalikuga kaetud, on ka hinnad palju sõbralikumad. Nii juhtuski, et ostsin kaasa asju, mida meilt küll leiab, aga kordades kallima hinnaga. Kotti lendasid mõned huvitavad jahud, aasia poest vürtse ja nipet-näpet. Ja veidi läksin hulluks ka kohalikus "kaalu ja säästa" poes. Põhimõtteliselt on tegu poega, kus pakendatud kaupa eriti ei ole, kui mõned ökoteed vms välja arvata, aga kõiki teravilju-jahusid-pähkleid-kuivatatud puuvilju saad endale ise kaaluga kaasa osta. Valik on kirev ning ka hinnad päris toredad. Ja loomulikult ei puudu sealt ka "rosin šokolaadis" sektsioon, ehk kõikvõimalikud kuivatatud puuviljad-marjad, pähklid ning lagrits (ofkoors) kaetud sokolaadi, jogurti vms kattega. Oeh! :) Ühe korra käisime seal ning ostsime erinevaid komme maitsmiseks kaasa, teine kord oli juba ostunimekiri kaasas. Mustikapuruga kaetud rosinad jogurtis ehk Mustikkajogurttirusina olid kindlal esikohal! Nii mõnusad magus-hapukad, samal ajal vana hea Panda suklaarusina maitse läbi kumamas. Samuti olid väga head külmkuivatatud terved vaarikad tumedas šokolaadis ning ingver jogurtis. Mm... Kui muidu olen ma ikka tumeda šokolaadi parteis, siis need rosinad, ah! Ja need vaarikad - nii suured ja mahlased! Ning täiesti õige suve maitsega. 

Tegelikult ka ei käinud ainult komme söömas, vaid teatrisse ja kontserditele jõudsime ka!

Kaalukommid lähevad muidu soomes nagu kuumale kerisele - kõigis suuremates ja väiksemates poodides, raudtejaamadest ja kaubanduskeskustest rääkimata, on kaalukommipoed. Alates kummikommimägedest nende samade pähkel-šokolaadis tünnide ning lagritsahunnikuteni. Prioriteedid on paigas. ;)

Oeh, nüüd aga tagasi Eesti ellu-ollu. Marjapõõsad ootavad kiiremas korras randevuule ning turud talves kukeseente varumise missiooniga külastust. Tegudele!

Kuna reisil sai palju kuulatud, siis sobib kenasti Soome lõpetuseks Smithsi "Please, please, please let me get what I want".