Reisipostitus: India

Täna räägin oma jaanuarikuise India reisi söögimuljetest. (Jajah, on küll juba natuke aega sõidust möödas, aga ega eredad mälestused kustu, nii et aus jutt tuleb!) Sedakorda täiesti retseptivabalt, nii et kui romaanimõõtu heietus ei huvita, siis võid lihtsalt pilte vaadata! Aga pildikvaliteedi pärast vabandan ka, eks nad ole telefoniga ja tihti hämaras valguses tehtud. Ups. ;)


Aga ilma pikema sissejuhatuseta: INDIA!

India reisiplaan jõudis minuni suhteliselt veidrat teed pidi. Minu Inglismaal elava eesti sõbranna töökaaslase, noore hindi tüdruku pere leidis talle kaasa ning loomulikult kutsuti ka terve töökollektiiv pulma. Klassikaline arranged marriage. Reisiplaanid hakkasid vaikselt ilmet võtma ning peagi oli minu sõbranna nime taga pulmakülaliste nimekirjas mitte ainult +1 ehk tema elukaaslane, vaid ka +2 ja +3 minu ja mu õe näol. Nii et tegu ei olnud tavalise turismireisiga, vaid sõitsime hoopistükis pulma. Saime neljakesi Helsinki Vantaa lennujaamas kokku, et edasi juba koos lennata, ning India avastamine võis alata! 

Olime põhjas New Delhis ja Agras (Taj Mahali linn) ning lõunas Kerala maakonnas, kus pulm toimus. Saime toreda ülevaate ja ka võrdlusmomendi India eri piirkondade vahel. Erinevatest India osade köökidest meeldis meie reisiseltskonnale enim põhjas asuva Punjabi maakonna köök. Kuna seal elab palju usulistel põhjustel taimetoitlasi, siis on ka lihavaba menüü rikkalikum. Palak paneer ehk spinatikastmes juustukuubikud on võlusõna, mis meie kõigi nägudele naeratuse toob. Samuti on tandoor-ahi just Punjabi mägistelt aladelt pärit, ning saviahjust tulnud naan-leivad ning kõik grillitu on lihtsalt i-me-lised!

Meie New Delhi hotelli töötaja lubas mu suurtel vähe maailma näinud turistisilmadel mõne ripsmeplaksu peale ka nende restorani kööki piiluda, et näha, milline see ahi siis täpselt on. (Alguses eks ta natuke kahtlev oli, ilmselt nagu meie reaktsioon oleks, kui keegi tahaks kaeda, missugune praepann välja näeb.) Selle sama ahju hõrgutisi, nii taimetoitu kui ka liha, proovisime isegi. 

Auk ja tuli ja grillvardad ja kokk.

Kusjuures meil vedas, sest kuna meie Delhi hotelli lemmikjumal oli elevantjumal Ganesha, kelle auks teisipäeviti paastutakse, siis hotelli restoranis teisipäeviti liharoogasid ei valmistatud. Õnneks käisime seal söömas lihamenüüga päeval. Mina sõin tandooris tehtud kana ning olin väga rahul. Liha oli jogurtimarinaadist mahlane ning väike coleslaw-tüüpi salatitörts seal kõrval oli minu värsket ja toorest toitu ihkavale kehale lausa jumalik. Taldrikulepaigutus pani aga kahtlevalt pead vangutama...

Tandoor-kana

Kui Kerala piirkonna karridega võrrelda, siis põhjas on erinevate juurikate-lihade enda maitset ka tunda, lõunas on aga pea alati tegu tulivürtsiste tomatisoustidega, milles sai ainult tekstuuri, mitte aga maitse järgi aru, kas seekord on tegu kala või lihaga. Nii et peagi sai meie lemmikuteks pigem mõni "tükkis toit" kastmete ja läbihautatud pajaroogade asemel. Tihti olid need "tükid" kala-lihalised, kuna taimetoitu kohtas lõunas harvem. 

Ookeaniäärne kalaturg Keralas, vaid kümmekond meetrit püüdjatest ja kaldast.

Pea kõik restoranid pakuvad karride kõrval ka komplektlõunaid thalisid, kus on mitu erinevat toitu koos. Thali serveeritakse sööklastiilis sektsioonidega metallkandikul. Tavaliselt on seal esindatud riis või riisiroog biryani, lihaga või lihata läätsehautis dhal, mõni karri, sibul (no ikka salatit peab ka olema!), maitsestamata jogurt kastmeks, chapati või naan leib ning vahel magustoiduks ka väike frititud ning siirupis leotatud pontsik gulab jamun. Portsud on tihti mehised ning kui kõht just väga tühi pole, siis koos mõne lisanaaniga piisab ühest thalist kahele. 

 

Mõned thalid. Ülal vasakul lennuki palak paneer ja kikerhernekarri. (Ja loomulikult kaks topsi complimentary proseccot.)

India toidu kõrval on nii põhjas kui ka lõunas korralikult kanda kinnitanud hiina köök, ning paljud restoranid pakuvad paralleelselt nii india kui ka hiina menüüd. See pidi olema viimase aastakümne trend, mida juurutavad eriti just noored. Kuna meie olime ju ikkagi Indiaga, ja mitte nende suurde naaberriigiga tutvuma tulnud, siis jäid hiinakad meie poolt külastamata. Lisaks tundus, et paljudes neis fusion menüüga köökides oli ka hügieeniga pigem sellised fusion lood. Me leppisime suures kõhutõvehirmus reisi algul kokku, et võtame kaks söetabletti kohe, kui natuke imelik hakkab ja kui see tunne ära ei lähe, siis võtame terve lehe sütt otsa. Alates teisest päevast oli aga tavaline taks kaks tablat enne ja kaks pärast suuremat sööki. Töötas! Kuigi natuke andis võõras söögilaud end tunda, siis päris haigeks ei jäänud meist keegi. 

Reisi viimase päeva viimase minuti öine riisiostlemine kitsal turu tagatänaval.

Kõige meeldejäävam toidukogemus terve reisi jooksul oli minul vist Delhis ühes Punjabi restoranis, kus tellisin tandoor ahjus grillitud puuviljad-köögiviljad (all pildil ülal vasakul). Kerge glasuuriga maguskartul lausa sulas suus, ja ka ananass-virsik olid supermaitsvad. Sinna kõrvale pehme naan ja klaas valget veini (jah, reisi viimasel päeval lubasin endale ka muidu hirmkallist veini) ning õndsus jõudis õuele. 

Hea ja parem

Magusast


Tunnistan ausalt, et india maiustused ei ole minu tassike teed. Värsked puuviljad ja lassid, jaa! Aga kõik need imalad rasvased frititud eri kujuga käkid võiksid vabalt ka olemata olla, minu maailm oleks sama ilus edasi. Puuviljad olid head nii põhjas kui ka lõunas, aga ilmselt nii kliima kui ka selle pärast, et lõunas olime väiksemates asustustes, olid nad seal palju mahlasemad. Põhiliselt ostsime banaane ja mandariine (valisime  oma viljad ikka kaitsva koore paksuse järgi), aga reisi teises pooles võtsime juba vabamalt ning ega ka papaia, viinamarjad, ananass, granaatõun ning arbuus maitsmata jäänud. Nii mõneski kohas tellisime värskelt pressitud mahlu: maitsvad ja kosutavad, eriti palaval päeval. Värske ananassimahlaga sai ka rummikokteile tehtud, ega needki pahad saanud. ;)

Virsiku lassi

Lõunas jõime ka kookosvett (pildil olevad pähklid ei ole toored, vaid peavadki sellised suured siledad olema, mitte väikesed, pruunid ja karvased). Kerala piirkond on India suurim kookosekasvataja ning India on üks maailma suurimaid kookostoodete eksportijaid, nii et olime sõna otseses mõttes maailma kookossüdames. Toitude kõrvale sai seal pea igas restoranis tellida tavalise riisi asemel ka kookosriisi, tänavanurgad olid kookosmüüjaid täis ning maitsesime ka kohalikku kookospuskarit, coconut toddy't, mis oli meie terve seltskonna üksmeelsel häälel paras jälkus. 

Kookospähklid. Paremal klaasis olev hägune jook on see kurikuulus toddy.

Muide, kookosvett tänaval endale küsides vali pigem kollasem vili, mille vesi on magusam. Pärast vee joomist võid paluda samal müüjal, kes oma matšeetega pähkli avas, see ka pooleks raiuda, et saaksid soovi korral pähkli sisu süüa. 

Kookosmüüja, kes matšeetega pähklisse vee joomiseks augu lööb.

Tänaval müüakse ka bambusest pressitud mahla.

 
Rüübe

Soolasest räägitud, magusast räägtud, puuviljadest räägitud. Ahjaa, chai! Hindid võivad magusat vürtsidega piimateed vist absoluutselt iga kell juua. Tänavatel näeb igal pool aurava kannuga mehi, kes soovijatele sentide eest väikese papptopsitäie tulikuuma nektarit müüvad. Jook on nii magus, et ega suuremt topsi ei tahakski. Mina igaljuhul olen suur chai fänn ning ostsin teiste vürtside kõrval juba valmissegatud chai masalat (masala - segu) ka Eestisse kaasa. Laiskushetkedel, kui ei viitsi vürtse ise kokku uhmerdada, on see väga mugav. Vürtse muidu jah, vahetasin ruupiate vastu kohalikelt teisigi: kardemonikupraid, kurkumit, garam masalat, tamarindi, toorkakaod jne.

Selline oli ilus ja kallis turistipood. Mina omad vürtsid ostsin koledamatest, aga autentsematest kohtadest.

Suhkur käib neil vist absoluutselt iga joogi sisse. Pulmapäeva hommikul, kui end pruudi kodus valmis seadsime (ega me ise neid sarisid selga ei oleks saanud), tegi üks teenjanna meile piimakohvi, mis oli tuli-tulimagus. Kann oli väike ning teist laari tegema minnes seletasime talle käte ja jalgadega sada korda, et no sugar! Tädike ainult naeratas yes! yes! ja kadus kööki. Igaks juhuks läksin temaga kaasa, ning juba oli ta jõudnud kohvikeedupotti panna paar kolm supilusikat suhkrut (no neid õigeid, pea kulbimõõtu). Ma siis ütlesin, et no sugar! ja tema, teolt tabatud, vastu natuke häbenedes yes! yes! ja pani suhkrupurgi kapile. Hakkasin köögist ära minema ja viimasel hetkel vaatasin veel tagasi, ja tädike oli salaja suhkrupurgi uuesti kätte võtnud ja veel paar lusikatäit lendas potti. Kuna teine kann kohvi sai isegi pärast seda kõvasti vähem magus kui esimene, ei taha ma teadagi, palju esimeses suhkrut oli. Sellise tädikese peale, kes ainult naeratab, ei saa pahane ka olla. Tema ju tahtis meile head ja arvas, et küll tema teab paremini, kuidas maitsvat kohvi tehakse. 

Kohvipuu, igas punases marjas kaks toorelt helevalget uba sees.

Alkoholist tarbitakse ja toodetakse Indias põhiliselt õlut ja rummi. Veini imporditakse ning sellest ka nende krõbedad hinnad. 

Päikeseloojang India ookeanisse restorani rõdult, kus jultunud lindude eemale hoidmiseks oli võrk ette tõmmatud. Ehk turistid puuris.

Kohalik rumm, mis vastavalt maksumärkidele igas maakonnas eri hinnaga on, on aga väga maitsev. Tegu on tumeda natuke vürtsika rummiga, mis meie poodides saada olevatest rummidest sarnaneb näiteks, kes teab, siis Captain Morgan Spiced Goldile. 


Alkoholi müüakse ainult eraldi selleks ette nähtud poodides ning rangelt paika pandud kellaaegadel. Meie küsisime lõunas oma hotelli jooksupoisilt, kas ta teab, kust me võiksime rummi osta, ning ta pakkus, et toob meile ise pudeli ära. Poiss oli aus ning tõi lisaks joogile meile ka ülejäänud raha tagasi, säh sulle eelarvamusi! (Okei, hind oli pudelil märgitud, aga me oleksime hea meelega olnud tema jalavaeva eest maksma.) Kokteilid said head, eriti ananassimahla ja mullivee või värkseltpressitud ananassimahlaga, mm...

Natüürmort ananassi-rummikokteili ja granaatõunaga.

Küllalt!


Vürtsid mulle meeldivad ja kohalikud karrid olid kokkuvõttes head, aga nii erinevad meie tavalisest söögilauast, et ega neid iga päev (hommikuks,) lõunaks ja õhtuks ei jaksaks süüa. Ühe korraliku india karri tegemiseks läheb potti muljetavaldav kogus õli, koort, rasva ja kõike muud rammusat, et eesti toiduga harjunud kõht lihtsalt ei suuda tihedal tarbimisel seda kõike seedida. Eriti kuuma ilmaga. Isegi kui ainult meie Eesti seapraadidest ja õigetest rasvastest praekartulitest toituda, teeks india toit oma rammususega meile pika puuga ära. Pole ime, et seal tuuakse söögikorra lõpetuseks alati lauale aniisi- ja teisi seemneid, mida närides seedimist kergendada. 

Üks lõunasöök Keralas.  Ülal vasakul kohalik kala, mis kahjuks oli nii ära frititud, et maitset erilist ei olnud. Pidi suur delikatess olema. Karrid olid head, magustoiduks pakutud puuviljad veel paremad!

Küll veidi piinlik tunnistada, aga poole reisi peal nõrkes ka meie seltskond ning kui nägime silti Pizza & pasta, oli otsus, kus õhtustada, tehtud. Meie inglismaal elava sõbranna elukaaslane, kes on muidu väga india toidu fänn, oli lausa niivõrd ähmi täis kõiki neid tuttavaid toite nähes, et otsustas võtta nii pitsa kui ka nuudlid, ja sinna kõrvale veel ühed friikartulid ka. Kultuurisokk vist... ;)

 

Ka kohalikud naudivad lääne kiirtoitu mõnuga. Kui koos pruudi sugulastega kaubanduskeskuses olude sunnil sõime, sest ummikute pärast oleksime algselt plaanitud restorani alles pärast keskööd jõudnud, võtsid nad eranditult kõik meie mõttes rämpstoitu. KFCd ja Burger Kingid ühel pool teed, teisalt naeratab vastu Starbucksi roheline logo. Tavaline India suurlinn. 

Pärdik, kes varastas väikese lapse käest jäätise. Päris kurb oli. Laps nuttis ja perekond naeris. Minu vari on ka pildil, kuna pätt pikalt poseerida ei tahtnud.

 
Lennukis pakuti minnes ja tulles valikut indian ja european söögi vahel. Võite ette kujutada, et minnes võttis pea terve lennukitäis indian valiku: turistid põneva reisi ootuses, hindud kergendusohkega viimaks midagi normaalset süüa saades. Tagasilend oli aga täpselt vastupidi ja euroopa toit oli kõvasti popim. Kodumaale ja kodukülmiku juurde naasta oli samuti kergendus. Eks igatsesin juba natuke ise süüa teha. Ainult restoranides söömine väsitab pikapeale. Ja kui tore oli mitte kogu aeg bakterite ja kõhuviiruste pärast muretseda! Ma mäletan hästi kui päeval pärast naasmist lõikasin kodus õuna ning üks tükk kukkus maha. Ja kuidas ma endamisi naeratasin, võtsin selle üles ja sõin mõnuga ära. Minu Eesti, minu kodu, minu bakterid! 


Namasté.