19.08.15

Teriyaki kanavokk & sellega absoluutselt mitte seotud juttu korea köögist


Tere taas, pulgad! Mulle pulkadega süüa meeldib. Alates sushist vokkideni välja. Kuid olen aus ja ütlen otse välja, et kui nuudlitega läheb veel hästi, siis sõmeramate riisiroogade pulga vahele saamist võiks veel harjutada. Elegantsusest on asi kaugel. Õnneks siiamaani liiga piinlikku olukorda pole veel sattunud. :D


Mõned aastad tagasi käisin ühe noorteprojekti raames Lõuna-Koreas ja eks seal sai ikka korralikult pulkade käes hoidmist harjutatud. Kui meie siin eestis oleme harjunud pigem paksemate ja pikkade puidust pulkadega, siis seal kasutatakse lühemaid metallist söögipulki. Monarhia hiilgeaegadest pärit jäänuk, mis on veidi tänapäevasema kuju võtnud. Nimelt kasutasid omaaegsed kuninglikud perekonnad hõbedast söögipulki, et olla kindlad, et nende toitu ei ole mürgitatud. Hõbe oleks toidus oleva mürgiga koheselt reageerinud ning värvi vahetanud. Palju kavalam kui euroopa kuningad, kes sõid sõrmedega ning lasid kannupoistel toitu enne maitsta, et mürgivabaduses kindlad olla. Oleksid ka võinud hõbelusika usku varem juurutada, selle asemel, et kätega liual sonkida...





Hõbeda on aja jooksul välja vahetanud odavam metall, aga puiduarmastus korealasteni ei olegi jõudnud. Hoiavad staatust. Isegi kiirsöögikohtades pakutakse tihti toitu pappnõudest, aga metallpulkadega. Nii palju kui mina nägin, oli isegi nn hiinakate söömisega harjunud eurooplastele metallpulkade käes hoidmine seal päris keeruline, sest õues oli konstantselt palav ja õhuniiskus laes. Lisaks toit vs pulk kukkumisohule oli ka käsi vs pulk suhe pigem keeruline. Pulkadega seoses veel üks tore fakt, et Lõuna-Koreas ei ole harv juhus, et inimesed oma isiklikud söögipulgad lõunal restorani kaasa võtavad. Ei kujutaks küll ette, et läheksin mõni õhtu Tallinnas restosse ja oma kahvli taskust välja kougiksin. Olgu kuitahes uma ja hää. ;)


Reisist nii palju, et korea köök mulle liiga erilist muljet ei jätnud. Kuulsaim eksporditud roog, köögiviljade ja toore munaga riisikauss bibimbap jäi pigem maitsetuks ning kohalik kimchi (mida pakuti muide hommikuks, lõunaks ja õhtuks) oli lausa kohutav. Olen ka Eestis leiduvaid kimchi'sid proovinud, ning need on päris meeldivad ja mahedad võrreldes kohaliku päris kraamiga. Kimchi't õpetati meile ka ise tegema, aga umbes 45-kraadises leitsakus. Ja kui siis kõiki neid poolfermenteeritud või veel elusaid väikeseid kalu ja kõike muud hapnevat-riknevat, mis retsept ette nägi, seal päikese käes näha, kärbsed ümber, ei mõjunud see isule just meeldivalt. 

Gigantne bibimbap (tegu oli Expo 2012 eelüritusega)

Noored üle maailma kimchi't valmistamas


Ja magustoitudest seal mandri otsas ei tasu rääkidagi. Pikalt ei hakka peatuma, toon ainult ühe kohalike seas väga popi näite: punased nõrutatud kidney konservoad purustatud jää, märkimisväärse koguse vähemalt kolme erineva siirupi, (millest üks Coca-Cola maitseline,) värviliste nonparellide, pärlsuhkru ja kummikommidega. (Sic!) Lääs meets East meets veidrus. Aga hukka ei mõista. Saan aru. Nõustun mitte nõustuma. Neile ei pruugi kama ka maitseda. ;)


Parima maitsekogemuse korea köögist sain maki'de sarnastest riisist ja vetikalehtedest kokku rullitud või kolmnurkselt volditud gimbap'idest. Pärit Jaapani ülemvõimu ajast, on nad tänapäeval pigem kiire tänavatoidu staatuses. Eriti mõnusad olid kolmnurksed pakikesed, mis olid varem valmis tehtud ja nii kavalalt, et enne söömist tuli üks jupike kile/paberit eemaldada ning alles siis puutusid riis ja nori leht kokku. Nii et amps jääb krõmps ja nori ei ole riisist läbi vettinud. Tõesti maitsev! Eriti tuunikalatäidisega!


Aga aitab nüüd Koreast ja liigume naaberriikidesse. Kui korea köök mulle muljet ei avaldanud, siis nii tai kui ka jaapani kööki ma lausa jumaldan! Ka allolev söök on inspireeritud just neist maitsetest. Teriyaki kaste Jaapanist ja muu nuudeldus oma sidrunheinaga ja laumiga pigem sealt Tai poolt. Riisinuudlitest kasutan oma viimase aja lemmikuid täisteranuudleid, mis valmiskujul on armsat veidi roosakat värvi. 



  
Teriyaki kanavokk

kahele
  • 200 g kanafileed
  • poole pöidla pikkune jupp ingverit
  • 2 sl + 2 sl teriyaki kastet
  • 2 tl seesamiseemneid 
  • praadimiseks (seesami)õli
  • 1 laim
  • 100 g täistera riisinuudleid
  • 1 sl + 1 sl light sojakastet
  • 1 paprika
  • 1 keskmine suvikõrvits
  • 1 tl kuivatatud või paar oksa värsket sidrunheina
  • serveerimiseks seesamiseemneid ning värsket koriandrit või laialehelist peterselli

Tükelda kanafilee kuubikuteks. Koori ja viiluta ingver. Kõige kergem on ingverit koorida teelusikaga kaapides. Sega marinaadiks 2 sl teriyaki kastet, seesamiseemned, poole laimi mahl ja ingveriviilud. Sega kanatükid marinaadiga, nii, et kõik tükid saaksid korralikult kastmega kokku ning jäta 30 minutiks toatemperatuurile marineeruma. Pese ja viiluta suvikõrvits ning paprika.


Aja (vok)pannil õli kuumaks ning voki kanafileed koos marinaadiga, kuni tükid on läbiküpsenud ning teriyaki kastmest on tekkinud kanale kleepuv glasuur. Võta liha pannilt ning pane fooliumi alla ootele.  Lisa pannile õli ning lase sellel korralikult kuumaks minna. Lisa paprika, suvikõrvits, ja sidrunhein ning voki mõned minutid. Vala pannile 2 sl teriyaki kastet ja 1 sl sojakastet ning sega läbi. Kuumuta mõned minutid, kuni paprika on pehme ning suvikõrvits klaasjas.  



Samal ajal valmista riisinuudlid pakil oleva juhendi järgi. Nõruta ning sega 1 sl sojakastmega. Serveerimiseks tõsta taldrikule köögiviljad, sinna peale riisinuudlid ning nendele kana. Piserda peale teisest laimipoolikut pressitud mahla ning garneeri seesamiseemnete ja hakitud koriandri või laialehelise peterselliga. 


Kõrvale kuula omal ajal (2010) väga suurt hitti Super Junior'ilt "Sorry Sorry". Seda oskas minu reisi ajal vist iga memm ja imik Lõuna-Koreas laulda. :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar