Mõte mõttetutest harjumustest.
Läksin trenni. Hommik. Suur riietusruum, pea kõik kapid tühjad. Identsed. Ja mina lähen alati sama kapi juurde. Miks? On siis sel ühel kapil, mille ma suvaliselt esimesel korral välja valisin kuidagi helgem aura kui teistel? On ta ilusam/puhtam/parem? Väljast küll ei paista. Ka kapi number ei ole kuidagi märgiline või isegi hea ümmargune meelde jätta. Lihtsalt esimesel korral ta mulle ette jäi ning nüüd lähevad sammud automaatselt ise sinna. Kas siis on see mõttetöö säästurežiim, mis mind juba tehtud tegevust kordama viib? Või mingi sisemine kindlustunne, mis väldib uusi asju tegemast? Ei tea. Ju on harjumus ürgne ja kindel ankur.
Räägime küll valjult ja uhkelt, et oleme innovatiivsed ja uuele avatud, seiklushimulised ja südikad. Aga kui aktiivselt sellele mitte mõelda, siis harjumuspärane, juba kord läbi tehtud liigutus on alati parem, turvalisem. Kuidas murda mustrit? On seda üldse vaja murda? Ei vast jõuagi selle jutuga kuhugi, lihtsalt tore ja veidi naljakas on mõelda, kuidas inimesed endale kordustega väikeseid turvalisi argielu kookoneid ümber ehitavad. Mina loomulikult teiste seas. Oma kodustatud riietusruumikapiga.
Siin aga üks kiire ja lihtne lõunasupp, mis maitseb hea ja täidab kõhu kenasti tänu rammusale kookoskoorele ja igati kasulikke rasvu täis kalale. Valmistamine on imelihtne ning tõesti, alates hetkest kui vesi keema panna, läheb ainult 10 minutit, ning juba saab lauda istuda. Supile!
Läksin trenni. Hommik. Suur riietusruum, pea kõik kapid tühjad. Identsed. Ja mina lähen alati sama kapi juurde. Miks? On siis sel ühel kapil, mille ma suvaliselt esimesel korral välja valisin kuidagi helgem aura kui teistel? On ta ilusam/puhtam/parem? Väljast küll ei paista. Ka kapi number ei ole kuidagi märgiline või isegi hea ümmargune meelde jätta. Lihtsalt esimesel korral ta mulle ette jäi ning nüüd lähevad sammud automaatselt ise sinna. Kas siis on see mõttetöö säästurežiim, mis mind juba tehtud tegevust kordama viib? Või mingi sisemine kindlustunne, mis väldib uusi asju tegemast? Ei tea. Ju on harjumus ürgne ja kindel ankur.
Räägime küll valjult ja uhkelt, et oleme innovatiivsed ja uuele avatud, seiklushimulised ja südikad. Aga kui aktiivselt sellele mitte mõelda, siis harjumuspärane, juba kord läbi tehtud liigutus on alati parem, turvalisem. Kuidas murda mustrit? On seda üldse vaja murda? Ei vast jõuagi selle jutuga kuhugi, lihtsalt tore ja veidi naljakas on mõelda, kuidas inimesed endale kordustega väikeseid turvalisi argielu kookoneid ümber ehitavad. Mina loomulikult teiste seas. Oma kodustatud riietusruumikapiga.
Siin aga üks kiire ja lihtne lõunasupp, mis maitseb hea ja täidab kõhu kenasti tänu rammusale kookoskoorele ja igati kasulikke rasvu täis kalale. Valmistamine on imelihtne ning tõesti, alates hetkest kui vesi keema panna, läheb ainult 10 minutit, ning juba saab lauda istuda. Supile!
Brokolisupp kookospiima ja kalaga
kahele
- 300 g brokolit
- 2 dl vett
- 200 g kookoskoort või kreemjat kookospiima
- 1 sl rohelist karripastat
- 1 sl sojakastet
- 1 tl kalakastet
- pool laimi
- 120 g õrnsoola lõhe või -forellifileed
- musta pipart
Pane vesi keema. Murra brokoli väikesteks õisikuteks ja keeda ägedal kuumusel 3-4 minutit. Püreesta potitäis ühtlaseks, lisa karripasta, soja- ja kalakaste ning kookoskoor. Kuumuta supp uuesti keemiseni, lisa ka veerandi laimi mahl ning keera tuli madalaks. (Hehee, lauset üle lugedes sain aru, et retsepti sõnavara näitab, mis masti pliit mul köögis on! Ega indukstsioonil vast leegi kõrgust reguleerida saa...) Tükelda kala kahte supikaussi. Maitse, kas leem on piisavalt vürtsikas ning vajadusel timmi maitse endale meelepäraseks. NB! Kala on juba soolane, nii et supp olgu pigem vähem soolane ja vürtsikas-hapu. Vala supp kaussidesse kalale, keeruta peale veidi pipart, pigista peale ülejäänud laimi mahl ning kutsu sõber sööma!
Taustaks mängima karge ja põhjamaine Aurora & "Runaway".
Taustaks mängima karge ja põhjamaine Aurora & "Runaway".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar