12.04.16

Hispaania vol. 1 : Barcelona


Sünnipäevaks põgenesin sel aastal Kataloonia päikese alla. Sõbrannale külla ja kohalikku elu nautima. Ryanair lennutas Tallinnast otse kohale, kusjuures kuna põhiline turismihooaeg ei ole veel alanud, sai isegi vaid paar nädalat ette ostes väga hea hinnaga piletid. Kaks korda nädalas Tallinna ja Barcelona vahel lendavad sini-kollased lennukid on ajastatud nii, et poolenädalane linnapuhkus plaanib end lausa ise. Kolm pool päeva koha peal on täpselt õige aeg, et jaksaks terve aeg intensiivselt puhata ja ringi käia. (Hehee, need on need puhkused, pärast mida on koju jõudes jälle puhata vaja.) Päikesedoosi sai korraliku ja ka põhiline kurja juur, sünnipäev, sai esinduslikult tähistatud. 


Selle hea sõbrannaga käib mul kurbus ja rõõm käsikäes. Kurbus, sest Barcelona on talle saanud koduks ning me ei näe teineteist TLN-BCN trjektooril just liiga tihti. Kui aga puhkuseplaanid ja koduigatsus meid mõnes maailma nurgas kokku viivad, on rõõm seda suurem! Ja oleme ausad, keda paremat saaks endale linna ja kohalikku elu endale näitama tahta, kui "Minu Barcelona" autorit Mirjamit ennast? :)

  
Mirjami Barcelona vasakul, minu oma paremal


Oma uut veerandsajandit alustasin ma Cordoniu veinikeldris cavade vahel, aga elamusi sain sealt sellise kamaluga, et see lausa nõuab eraldi postitust. ;)


Mida siis BCN gurmeerindel pakkus? Esiteks sain teada, et põhiline aperitiiv kohalike seas on vermut. Nii-nii, kunagi äärmiselt popp jook on taas tõusuteel ning kui nii viis-kuus suve tagasi jõid kõik viimast moeröögatust Mojitot, pärast seda Caipirinhasid ning Aperol Spritze, siis viimane taasleitud klassika on vermut. Jee! Minule sobib kenasti, sest klaasike blanco või rojo headust koos tikustatud oliivi ja paari gigantse jääkuubikuga on täpselt see, mida hing ihaldab, kui päkad tulitamas mõne pisikese terrassi päikeselaiku maha prantsatada. Sealsed oliivid vääriksid loomulikult täiesti eraldi ülistuslaulu! Turgudel lahtistest tünnidest müüdavate oliivide valik võtab silme eest kirjuks ja kohalikud on oma lati piisavalt kõrgele ajanud, et ega halba oliivi kaupmees müügiks ei julgegi tuua. ;) 




Autentsematel kohtadel on alati ka vermut de casa ehk majavermut menüüs, ning tumedat serveeritakse reeglina apelsiniviilu ning heledat sidruniviiluga. Tavaliselt toodi vermut lauda madalas ja laias klaasis, mis varieerusid söökla veeklaasidest stiilsete anumateni. Tuhande söögikoha linnas tehakse üksteise ületrumpamiseks kõik, ning valikust ei puudunud ka hipsterpurgid (kust oli muide äärmiselt ebamugav juua). Kuna vermut on siiski rohkem levinud pärastlõunajookidest, nagu näiteks õllest palju kangem, siis serveeritakse jooki soovi korral mulliveega. Ühes baaris sai lauas ise klaasi sifoonpudelist mullivett lasta. Äärmiselt moekas, aga jääb alati võimalus, et tänu liiga entusiastlikele sõrmedele tuleb vesi ootamatu survega pudelist välja ning baari lagi saab vermutiga korralikult puhtaks pestud. Tegijal ikka juhtub...




video


Aga ega hispaanlane oma klaasikest niisama naudi! Ikka peab väike joogikõrvane ka laual olema. Kui oliivid on meilgi oma headuses tuntud näksid, siis minu maailmapilt muutus pärast pintxos de padrón'ide või ka pimientos de padrónide maitsmist. Tegu on väikeste roheliste mahedate pipralistega, mis on pannikuuma koos ohtra oliiviõli ja soolahelvestega näinud. Jumalik. Muide, ka nami-namis on nende valmistamise retsept olemas. Kui peaksin Tallinnas mõnes poes padrón pipraid nägema, on õhtusöögiplaan kindel. ;)


Pintxos de padrón

Katalani keele x-e hispaania ch-ide asemel nägi nii Barcelonas kui ka väisatud lähikülades päris tihti. Nii ka kirjapilt pintxos ehk väike tikusuupiste oleks mujal Hispaanias kirjutatud pinchos. Kõik see x-itamine oli algul isegi veider, kuid mõne aja pärast harjusin sellega ära. Nii tänu ohtratele puna-kollasetriibulistele (mõnel pool ka keelatud märgistusega vales kohas üleval olevatele) Kataloonia lippudele kui ka just nende samade x-ideni jõudis ka minu turistipähe teadmine, et ma ei käinud mitte Hispaanias reisil, vaid ikkagi Kataloonias.




Teine mõnus näks, mis mulle väga meeldis, on croqueta. Eestis tunneme kroketeid kui odavat paneeritut ning rasvast kiirtoitu. Kohalikud krõbedad pallikesed on aga täiesti teisest ooperist! Maitsekas bešamellkaste koos lisanditega on õhukese krõbeda kuue all pehme ning suussulav! Ah! Nagu iga toitu, saab ka kroketeid teha väga hästi ja ka väga halvasti. Heaks paralleeliks siin on teine baarisnäkk, julged kartulid ehk patatas bravas. Eks lödil friikartulil ja krõbedal kauboikartulil on ikka vahe. Kohalikud teavad täpselt, mis baaris mis suupisteid tuleks tellida ja mida mitte. Kuna oma julgete kartulite üle ollakse äärmiselt uhked, siis on patatas bravas nii mõneski kohas baari headuse mõõdupuuks. Kui juba patatas vastab hispaanlase maitsele, siis võib päris kindel olla, et ka muu pakutav halb ei saa olla. 


Mendl'si kroketid ja julged kartulid ja ohtra sinepiga lõhesalat, kastmeks pidi lauale toodud äädika ja oliiviõli pudeleid ise kallutama

Enamikes kohtades Hispaanias saab kroketeid tellida mingit kindlat maitset paari kolme-nelja kaupa. Kuna mina olin aga uute maitsete jahil, siis läksime eraldi kroketitele spetsialiseerunud kohta Mendl's. Seal on eraldi pikk kroketimenüü, kust kõiki maitseid saab ka ühe kaupa tellida. Suur üllataja oli maksa ja seentega kroket (enda tarkuse järgi ilmselt ei oleks just esimene valik olnud...), imehea aga ka näiteks spinatikroket ning Gorgonzola ja kreeka pähklitega pallike. 

Mendl's on Wes Andersoni filmide teemaline baar-resto, mille nimi on tulnud filmi "Grand Budapest Hotel" pagariäri nimest. Esmapilgul lakooniline sisekujundus on detailideni läbi mõeldud, et luua Wes Andersoni filmidest tuttavat sõbralik-värvilist, aga alati väikese kiiksuga atmosfääri. Kiidan. (Ja tavaliselt pidi ka teenindus äärmiselt tore olema. Meile sattus küll veidi aeglane rohesuitsuväsinud noormees, kel oma nutitelefonile jätkus rohkem tähelepanu kui klientidele, aga, ee.. selleks ju kolleegid ongi?)


Arve toodi lauda vanas DVD-karbis

Tempo oli meil ringituristimisega kõrgemates tuurides, pidi ju kõik linnavaated üle kaema, mererannast Mont Juici kaktuseaiani. (Võtsime ka okkalistega mõõtu. Kaktused võitsid.) 

Pärast maratontiire tundus mõnel õhtul, et väljas söömise asemel on hoopis targem cava-klaasikese, hea juustu-oliivivaliku ja puuviljadega päikeseloojangusoojale terassile ronida. Lasta lõbusal aperitiivitunnil mahedasse õhtusse voolata. Linnakära tänavatel jäi teise maailma. Vaade üle tuhandete katuseviilude, siin-seal rõdudel pesu rippumas. Pleed endale õlgadele tuua, sest väike õlavärin tuletab meelde, et alles aprilli algus on. Mootorratas kiirendas läbi kvartalile laskunud vaikuse. "Teeme teed?" Kuum tass pihus kõik maailma vestlused maha pidada. Ja kuigi silm on ammu kinni vajumas ja homme on ka päev, ei raatsi kuidagi tuppa minna. Kui saaks hoida seda hetke. 


La vida es sueño.
                                                                                     Salvador Dali  






...Ja muidugi ei saa ma üle ega ümber mereandidest...


Turuilu

Kalmaaripulgakommi, anyone?


Ah! Barcelonas võiks toidust rääkima jäädagi! Tegu on linnaga, mis iial nälga ei jäta. (Isegi rumalad turistid jäävad õnneks ellu, sest nii Subway, Starbucks kui ka MacDonalds on linnas olemas.) Jamón'ide ja mereandide hunnikute vahelt leiab baariletikilomeetrite kaupa huvitavaid tapas'id, autentseid etnilisi kööke üle maailma, väljapeetud fusion'it, unustamata suussulavaid kooke-küpsetisi, õhulisi jäätiseid ja küpsemast küpsemaid magusaid puuvilju. Ja kõik see loputatakse alla hea ja halva veiniga. Ah et miks ka halva veiniga? Sest kui elu on ilus, siis tuleb muredele mõelda alles mañana ning nautida antud hetke täpselt sellega, mis parajasti käeulatuses on. 

Amen.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar