Täna, juuni kolmandal pühapäeval, tähistab enamik anglofoonset maailma isadepäeva. Egas midagi, kunagi ei ole vale hetk oma isale kõike head ja paremat ja parimat soovida! Nii et kõik tublid isad, olge te tänatud oma alatise lahkuse ja vahel vajaliku karmikäelisuse, kindlameelsuse ning tarkuse, kannatlikkuse ja huumorisoone, tugevuse ning oma võsukestele õnneliku lapsepõlve ja turvalise kodu loomise eest. Aitäh!
Minu maailma parim isa. Lause, mis loodetavasti paljudel siiralt üle huulte tuleb. Ning mis tuleb loodetavasti meelde tihemini kui iga novembrikuu teisel pühapäeval. Isa on ikka see, kes teab vastust absoluutselt kõigile küsimustele maailmas ning kelle peale võib alati loota. Nõu ja jõuga abiks, ükskõik kui suur mure või rõõm parasjagu päevakavas on.
Ja oleme ausad, isad on keskmiselt suuremad maiasmokad. :) Minu isale õnneks meeldib päris sarnane magus, mis mulle endalegi - esirinnas ikka kodused kohupiima- ja marjakoogid, sekka ka hõrke juustukooke ning unustamata nostalgiamagustoite à la leivasupp ja saiavorm.
Muide, leivasupist rääkides. Tegin eelmisel nädalavahetusel vanematel külas olles rabarberi-leivasuppi ning et potitäit kiiremini keema kuumutada, vajutasin induktsioonpliidil maksimumi. Kui muidu lähevad nende plitanurgal numbrid ühest kaheteistkümneni, siis sealt veidi edasi on märgitud ainult P nagu Power ning võimas on see tõesti. Potitäie vett suudab see mulisema panna vaid paari sekundiga. Ei usuks, kui ei oleks ise näinud. Vajutasin siis rahumeeli P ning läksin mõneks minutiks köögist eemale. Jep, ema lemmik supipott sai korraliku paari millimeetri paksuse musta glasuuri endale põhja. Üritasin leotada nii sooda kui ka (Internet almighty soovitusel) Coca-Colaga, hetkel veel edutult. Piinlik ja veidi naljakas ka. Küpsetan ja kokkan kõikvõimalikke asju, aga kõige tavalisema leivasupi suudan korralikult põhja kõrvetada. Vajab harjumist see uhke tehnika... & oi kui turvaline oli koju oma vana hea gaasipliidi juurde tagasi tulla. ;)
Tänase välismaise isadepäeva puhul sobiks (veel jõuab!) ahju visata ühed mõnusad kaerajahuga rabarberimuffinid, kevad-suviselt kerged ja mahlased, aga oma lihtsusest hoolimata igati ka pidulauale sobivad. Kahjuks ei mäleta ma enam, kust täpselt eeskujuks võetud kaeramuffinite retsepti üles märkisin. Nii palju on meeles, et tegu oli orandžide leheservadega raamatuga. Vist miskit rubriigist tervislikud küpsetised. Ega kurta ei saa, päris kobedad kakud said kõigi oma täisterade ja gluteenivabaduse ja keefiritega. Rabarber garanteerib mahlasuse ning mõnusa hapukuse. Kõige raskem oli oodata, kuni muffinid veidi jahtuksid, et degusteerimisvoor avada. Tuba hääd lõhna täis...
Minu maailma parim isa. Lause, mis loodetavasti paljudel siiralt üle huulte tuleb. Ning mis tuleb loodetavasti meelde tihemini kui iga novembrikuu teisel pühapäeval. Isa on ikka see, kes teab vastust absoluutselt kõigile küsimustele maailmas ning kelle peale võib alati loota. Nõu ja jõuga abiks, ükskõik kui suur mure või rõõm parasjagu päevakavas on.
Ja oleme ausad, isad on keskmiselt suuremad maiasmokad. :) Minu isale õnneks meeldib päris sarnane magus, mis mulle endalegi - esirinnas ikka kodused kohupiima- ja marjakoogid, sekka ka hõrke juustukooke ning unustamata nostalgiamagustoite à la leivasupp ja saiavorm.
Muide, leivasupist rääkides. Tegin eelmisel nädalavahetusel vanematel külas olles rabarberi-leivasuppi ning et potitäit kiiremini keema kuumutada, vajutasin induktsioonpliidil maksimumi. Kui muidu lähevad nende plitanurgal numbrid ühest kaheteistkümneni, siis sealt veidi edasi on märgitud ainult P nagu Power ning võimas on see tõesti. Potitäie vett suudab see mulisema panna vaid paari sekundiga. Ei usuks, kui ei oleks ise näinud. Vajutasin siis rahumeeli P ning läksin mõneks minutiks köögist eemale. Jep, ema lemmik supipott sai korraliku paari millimeetri paksuse musta glasuuri endale põhja. Üritasin leotada nii sooda kui ka (Internet almighty soovitusel) Coca-Colaga, hetkel veel edutult. Piinlik ja veidi naljakas ka. Küpsetan ja kokkan kõikvõimalikke asju, aga kõige tavalisema leivasupi suudan korralikult põhja kõrvetada. Vajab harjumist see uhke tehnika... & oi kui turvaline oli koju oma vana hea gaasipliidi juurde tagasi tulla. ;)
Tänase välismaise isadepäeva puhul sobiks (veel jõuab!) ahju visata ühed mõnusad kaerajahuga rabarberimuffinid, kevad-suviselt kerged ja mahlased, aga oma lihtsusest hoolimata igati ka pidulauale sobivad. Kahjuks ei mäleta ma enam, kust täpselt eeskujuks võetud kaeramuffinite retsepti üles märkisin. Nii palju on meeles, et tegu oli orandžide leheservadega raamatuga. Vist miskit rubriigist tervislikud küpsetised. Ega kurta ei saa, päris kobedad kakud said kõigi oma täisterade ja gluteenivabaduse ja keefiritega. Rabarber garanteerib mahlasuse ning mõnusa hapukuse. Kõige raskem oli oodata, kuni muffinid veidi jahtuksid, et degusteerimisvoor avada. Tuba hääd lõhna täis...
Kaera-rabarberimuffinid
12 tk
- 2 muna
- 100 g rafineerimata roosuhkrut
- 130 g täistera kaerajahu (või 1/2 kogust kaerajahu ja 1/2 kogust kaerakliisid)
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 5 sl tärklist
- 3 kardemonikupart
- 250 g keefirit või maitsestamata jogurtit
- 300 g rabarberit
Vajadusel koori ja tükelda rabarber. Klopi munad suhkruga lahti. Lisa omavahel segatud kuivained ning keefir või jogurt. Võta kardemoniseemned kupardest välja ning purusta uhmris. Kui sul on juba purustatud kardemon, siis võta seda umbes pool teelusikatäit. Sega rabarberitükid ning kardemon taignasse. Jaga tainas 12 muffinivormi vahel ning küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit, kuni muffinid on kuldsed ning keskelt valmis. Kontrolli igaks juhuks ka tikuga, kuna rabarberid võivad palju vett välja anda ning muffinid selle võrra kauem küpseda. Lase restil taheneda ning naudi kas leigelt või jahtunult.
Pühapäevaõhtuks Alenderi "Võta mind lehtede varju". Nukkerilus laul, mille minu lemmikversioon on mu lemmikkitarristi ehk minu isa esituses.
Pühapäevaõhtuks Alenderi "Võta mind lehtede varju". Nukkerilus laul, mille minu lemmikversioon on mu lemmikkitarristi ehk minu isa esituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar