10.06.16

Kapsalasanje


Kas te juba Meryl Streepi Donald Trumpi järgi tegemas olete näinud? Müts maha, naine on üle võlli andekas. Aga kurb on ka. Viimasel ajal enam uudiseid vaadata ei kannata. Ei välismaised ega omi koduseid. Nüüd, kus ETV on oma uudistega suvegraafikule läinud, ei olegi muud teha, kui oma isiklikku infosulugu tihendada ja loota, et päris hukka kõik ei lähe. Sest muudest eesti uudiste nime kandvatest meelelahutusprogrammidest lihtsalt ei jaksa olulist välja filtreerida. Ja piir olulise ning kõige muu vahel muutub järjest ähmasemaks. Eelmises Sirbis oli Jüri Reinvere artiklis "Vabadus olla rumal" lause, mis kahjuks illustreerib praegust olukorda liigagi hästi:


"See, mis sada aastat tagasi kirjutati kilplaste kangelastegudesse, on tänapäeval täiesti tavaline uudisvoog, mis ei pane kedagi isegi imestama." 







Kurb. Aga tõsi. Meil on vabadus olla rumal, ja kui keegi peaks seda õigust meil kärpima tulema, siis tulevad massid sõnavabadust karjudes kohale. Ei-ei, kindlasti ei ole ma kuidagigi sõnavabaduse vastu! Lihtsalt oma väikeses peas olen ma siiski vaba sõnavõtu löönud lahku rumalusest. Samuti on hoopis teine teema vabadus teha vigu - inimlik ning igati tervitatav, kui sama muster ei jää korduma ning sellest ka tegelikult õpitakse. 


Kahjuks võtab kõigist ustest ja akendest sisse presiv järjest tugevamalt oma igapäevast rütmi taguv lauslollus igasuguse "mõtle suurelt!", "unista ja usu!" ning muud toredad maailmaparandamise- ja muutmise ideed ära. Tundub, et ratas keerleb juba liiga kiiresti, et seda enam peatada oleks võimalik. Äkki ongi parem lasta tal omasoodu veereda, kuni see ise kas seisma jääb või suure kiiruse tõttu ise laguneb? Elada oma väikses mullis edasi, oma toredate igapäevaste probleemidega à la peaks koristama ja poest piima tooma ning kuhu teatrisse järgmisena piletid võtta? Lihtne ja hea. See vana hea isekas (laisk?) indiviidi mõtlemine, et "ega mina niikuinii midagi muuta ju ei saa". Mõte, mis kollektiivselt täpselt selle tulemuse annabki. Võtan ka endale vabaduse olla rumal ning ignorantne. Kas see tooks siis mingi rahu? Klapid ette maailmaprobleemidele ning loota parimat? Et kuidagi õnnestub ikkagi *** sai küpsetada, kuigi tainas on juba ammu ahjus?




Eks minevikust oleme ka näinud, et kui muu ei aita, siis loodus seab tasakaalu jälle paika. Karm tõde.

Aga toredamatel teemadel jätkates. (Kas juba hakkas veidi kahtlane, et kurbkibestunud poliitilise jutu vahele muudkui kapsapilte topitakse?) Üks eriti hea kapsalasanje. Jah! Köögiviljad patta! Nuudelduse asemel on liha kihiti laotud kapsalehtedega. Gluteenivaba ja muud jutud. ;) Nüüd, kus värskest kapsast kõik poe- ja turuletid lookas, soovitan väga mõned lehed ka sel kujul ahju pista. Imemaitsev! Nii kapsarullide kui ka lasanje fännid kiidavad. 




Kapsalasanje

26-cm vorm
  • 400 g peakapsalehti
  • 1 suur sibul
  • 3 küünt küüslauku
  • 600 g kanafilee hakkliha 
  • törts veini, sobib nii valge kui ka punane
  • 400 g purustatud tomateid
  • 1 sl kontsentreeritud tomatipastat
  • 0,5-1 tl tšillihelbeid
  • 1 tl kuivatatud punet ja basiilikut
  • soola
  • musta pipart
  • 250 g mozzarellat ehk 2 palli à 125 g
  • 100 g juustu
  • võid ja õli praadimiseks

Koori ning haki sibul ja küüslauk. Prae või ning õli segus kuldseks. Lisa kanahakkliha ning pruunista. Kui su pann on liiga väike kogu liha jaoks, (liha pruunistades peaks pann max 2/3 ulatuses kaetud olema, mitte rohkem) pruunista algul liha kahes jaos ning siis tõsta pannile kokku. Maitsesta vähese soola ning pipraga, lisa tšillihelbed ning vein. Lase alkoholil aurustada. Vala pannile purustatud tomatid, lisa tomatipasta ning meelepärased ürdid. Lase aeg-ajalt segades kastmel madalal kuumusel podiseda. 




Samal ajal valmista ette kapsas. Lõika kapsalehed pikuti umbes 5-cm laiusteks ribades ning keeda poolpehmeks. Nõruta ning jäta ootele. Riivi mõlemad juustud, tavaline ning mozzarella, jämeda riiviga. Viimistle kastme maitse soola ning pipraga ning lao lasanje kokku. Kõige alla tõsta veidi kastmevedelikku, sinna peale kahekordne kiht kapsalehti, siis 1/3 kastet, 1/4 mõlemat juustu, siis jälle kahekordne kiht kapsalehti, 1/3 kastet, 1/4 juustu. Tee sama moodi ka kolmas kiht. Kõige peale lao alles jäänud kapsalehed ning viimane neljandik juustu. Küpseta vormi 180 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni lasanje on pealt helekuldne. Lase veidi jahtuda ning taheneda ning serveeri kuumalt. 


Osad teadjamad lasanjemeistrid soovitavad selle roa alati üks päev varem ette teha, et roog jõuaks maitsestuda, ning õigel päeval alles viimane kiht juustu panna peale ning kogu vormitäis uuesti ahjus üles soojendada. Nii hoidvat roog paremini kuju ning olevat maitsvam. Eks igaühe enda teha. Mina küll oma käsi sellest lasanjest eemal ei suutnud hoida, kui ta värskena ahjust tuli ja lõhnas nagu maailma parim asi sel hetkel. (Üritasin mõnd toredat "maailma parim asi mingil hetkel" võrdlust siia lõppu välja mõelda, aga ainult eriti halvad asjad tulid ette, nagu "kuusk esimesel advendil" jms. Jääb siis sel korral nii.)



Laulu asemel vaadake, kui ilus inimkeha kontroll võib olla. Laval Sofiane Tiet & Nathalie Faquette. Aplaus.




2 kommentaari:

  1. Suurepärane roog! Nii tomatine ja juustune nagu üks õige lasanje ning samavõrd tervislik, sest mahlased kapsalehed pasta asemel jätavad selle patuse kaloripommi kokkuvõttes üsna süütuks maitsenaudinguks. Ja tundub, nagu see roog peaksiki just selline olema - makaronist ei tundnud mingit puudust. Suur tänu retsepti jagamast :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ainult rõõm kuulda, et maitses! :)

      Kustuta