Palju õnn-nnee! Täna saab jazzinokitchen 200 blogipostituse vanuseks. Ei tea, kas tohib sellist vahepeatust arvestada? Minu mängumaa, nii et küll tohib. Kui inimesed arvutavad välja ja tähistavad oma vanust päevades, siis miks mitte ka teisi ümmargusi numbreid aplausiga vastu võtta? Ja noh, jälle hea vabandus ahi sisse lükata ning põll ette siduda. ;)
(Tegelikult minu köögis sellist asja nagu põll ei eksisteeri. Puudust ei tunne.)
Üks video, kuidas prantsased jooksevad. Viimased laused videos on: "Nad ei ole stressis, nad treenivad." :) Eile toimus nimelt Pariisi maraton. Ah, küll ühel päeval mina ka...
Viimasel ajal tundub, et kõik mu ümber on tublid sportlased, ainult mina olen graafikust maas. Nii paari kuuga vähemalt. Kuhu kadus aeg ning mis juhtus motivatsiooniga? Oleks nagu küll, aga... Mañana. Ja homme jälle mañana? Ah, jooks on ju hea. Kuigi linnas olen ma endale ainult paar arvestatavat jooksumarsuuti välja mõelnud, kus jalgu asfaltil liialt ei põruta, ei satu ma viimasel ajal isegi neile radadele liiga tihti. Ja sportlikkule vormile ei aita ka kaasa see, soe suvi muudab kõik sisetrennid piinavaks. Nii et ei satu ma tegema ei üht ega teist. Eksinud hing. Treenin nii, nagu prantslased seal reklaamis. Ühest kohast teise joostes, kiirustades, mõtted juba ammu järgmiste tegemiste juures. Hingetõmbeaeg uut ruttamist ette valmistamas.
Küll varsti leian aja sügavalt sisse-välja hingata, enda jaoks prioriteedid paika panna ning asi jälle käsile võtta. Varsti? Mañana?
Seniks aga küpsetamislainel.
Mis siis ahju läks? Lollikindel ning alati hea klassikaline krõbedik. Küllalt ei saa sellest kunagi. Sügisel pea iganädalaselt õuntega, vahel sekka ka ploomidega, ning suvel rabarberiga. Õite hää.
(Tegelikult minu köögis sellist asja nagu põll ei eksisteeri. Puudust ei tunne.)
Üks video, kuidas prantsased jooksevad. Viimased laused videos on: "Nad ei ole stressis, nad treenivad." :) Eile toimus nimelt Pariisi maraton. Ah, küll ühel päeval mina ka...
Viimasel ajal tundub, et kõik mu ümber on tublid sportlased, ainult mina olen graafikust maas. Nii paari kuuga vähemalt. Kuhu kadus aeg ning mis juhtus motivatsiooniga? Oleks nagu küll, aga... Mañana. Ja homme jälle mañana? Ah, jooks on ju hea. Kuigi linnas olen ma endale ainult paar arvestatavat jooksumarsuuti välja mõelnud, kus jalgu asfaltil liialt ei põruta, ei satu ma viimasel ajal isegi neile radadele liiga tihti. Ja sportlikkule vormile ei aita ka kaasa see, soe suvi muudab kõik sisetrennid piinavaks. Nii et ei satu ma tegema ei üht ega teist. Eksinud hing. Treenin nii, nagu prantslased seal reklaamis. Ühest kohast teise joostes, kiirustades, mõtted juba ammu järgmiste tegemiste juures. Hingetõmbeaeg uut ruttamist ette valmistamas.
Küll varsti leian aja sügavalt sisse-välja hingata, enda jaoks prioriteedid paika panna ning asi jälle käsile võtta. Varsti? Mañana?
Seniks aga küpsetamislainel.
Mis siis ahju läks? Lollikindel ning alati hea klassikaline krõbedik. Küllalt ei saa sellest kunagi. Sügisel pea iganädalaselt õuntega, vahel sekka ka ploomidega, ning suvel rabarberiga. Õite hää.
Rabarberikrõbedik
kahele
- 3 keskmist noort rabarberivart
- 40 g täistera kaerahelbeid
- 40 g rafineerimata roosuhkrut
- 20 g võid või kookosrasva
- 1 tl kaneeli
Koori vajadusel rabarber ning lõika väikesteks tükkideks. Kui rabarberivarred on kenad-noored, ei ole koorida vajagi. Sega tükid poole suhkruga ning jäta seisma. Sulata või ning sega kaerahelveste, ülejäänud 20 g suhkru ning kaneeliga. Kui soovid vegan magustoitu, siis kasuta või asemel kookosrasva. Jaga rabarber kahte 10-cm kuumakindlasse vormi, puista peale kaerahelbesegu ning küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni rabarber on pehme ning kaerasegu pealt kuldne ja krõbe. Serveeri soojalt oma lemmikjäätisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar