15.07.16

Kaera clafoutis' kirssidega


**Edited: Mis * siin maailmas toimub? Ärkasin täna hommikul üles ning esimene asi, mis telefonist vastu vaatas, oli "X ja Y marked safe during attacks in Nice". Mis mis mis siin maailmas küll valesti läks, kui sellised asjad toimuvad? Mis kohutav õigustus võis selle inimese peas olla, kes rekkal gaasipedaali põhja vajutas? Kohutav. Hirmus. Haige. **


Eile oli Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille' vallutamise aastapäev ning kuna mul on selle konnasööjamaaga nii mõnigi kokkupuude elus olnud, siis pean ka tagasi Eestimaal olles 14. juulit ikka hea sõnaga (ja söögiga) meeles. Prantsusepärane ahjupannkook clafoutis' on lihtne sega-asjad-kokku-ja-vala-vormi küpsetis, millega saavad hakkama ka vähem vilunud küpsetajad. Taignale tuleb heldelt peale panna kõike, mis parajasti aias valmis on, ning juba vähem kui poole tunni pärast on maitsev kook laual. Clafoutis' on parim just ahjusoojalt ning mina, noorvasikas, võtaks alati ka miskit piimalist sinna kõrvale - olgu see kas või lihtsalt klaas piima, vaniljejäätisetörts või näiteks lusikatäis maitsestamata jogurtit. Valik ju lai. 






Kui tavaliselt tehakse clafoutis' nisujahuga, nagu tavalised pannkoogid, siis minu oma on täistera kaerajahust. Tehakse ju nn päris pannkooke ka kõiksugu eri jahudega, miks siis ahjupannkook kuidagi halvem peaks olema?


Kõige traditsioonilisem clafoutis' valmistatakse just kirssidega, kuigi retsepte leiab ka kõiksugu muude marjade-puuviljadega. Kirsside hapukus magusas pannkoogitaignas - ideaalne kooslus! Ja kuigi paljud retseptid näevad ette kirsikivide kirssidest eemaldamist, siis minu omas jäetakse kivid sisse. Nii palju kui ma ise Prantsusmaal eri vanaemade ja tädide köökides clafoutis'sid olen proovinud, olid pea kõigis kirsikivid sees - see näitab, et tegu on ikka värskete just oma aiast korjatud kirssidega. Talvel, kui omi võtta ei ole, tehakse clafoutis'd kompotikirssidest, kus marjad juba kondistet. Kividega hammaste murdmist ei tasu karta, need saab süües kenasti ülejäänud koogist välja võtta ning omamoodi hasart tekib siis, kui maiustajad saavad pärast oma taldrikuäärtel kõrguvaid kivihunnikuid mõõta. 




Muide, rääkides ühisest mõtlemisest või äkki saab seda lausa trendiks kutsuda? Tundub, et pea kõik toidublogijad üle maailma on viimastel nädalatel clafoutis' lainel olnud. Ja kuigi võib tunduda, et küll tuli ühel idee ning teised võtavad šnitti, siis ma arvan, et loodus teeb siin lihtsalt oma töö. Kui ma vanemate aias viltkirsi lookas oksi nägin, ei olnud isegi mingit muud mõtet, mida nendega (pärast mõne oksa kohe tühjaks söömist) teha tuleks. 




Kaera clafoutis' kirssidega

24-cm pirukavorm
  • 3 suurt muna
  • 2 dl (täisrasvast) piima
  • 1/3 dl suhkrut (või olenevalt kirsside hapukusest veidi rohkem)
  • 1 sl võid + lisaks vormi määrimiseks
  • 1 dl täistera kaerajahu
  • näpuotsatäis soola
  • 4 dl kividega (vilt)kirsse

Sulata 1 supilusikatäis võid ning vispelda juurde munad, piim, suhkur ja sool. Lisa vispeldamist jätkates ka jahu. Jäta tainas seniks, kuniks aiast kirsse korjad, paisuma. Määri vorm korralikult võiga, vala tainas vormi ning puista peale kirsid. Küpseta 200 kraadi juures pöördõhuga umbes 25 minutit, kuni clafoutis' on pealt helekuldne ning keskelt küps. Veidi võib ta ka võdiseda - kirsid annavad mahla välja ning tainas muutub selle võrra vedelamaks, kuid peaks selle ajaga olema läbi küpsenud. Serveeri soojalt näiteks vaniljejäätisega.


Ole tugev, Prantsusmaa. Jeff Buckley - "Hallelujah".



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar