Õunahooaja avapauk: klassikaline õunakrõbedik

Tere õunauputus! Ootan sind juba pikisilmi. Vähemalt vaade puuokstele lubab loota, et sa meid alt ei vea!

Käisin eile vanemate juures, et pikalt planeeritud aroonialiköör valmima panna, aga linnud jõudsid minust paar päeva ette. Oksad, kus veel eelmisel pühapäeval rasked kobarad reas rippusid, olid tühjad mis tühjad. Ja minul olid juba kõik ilusad pudelid välja vaadatud ja suure suuga paremale-vasakule lubatud, et küll lumekuudel saab külma ilma vastu soojendavat napsu maitsta. Vist pean oma sõnu sööma ja silmad maas hanges käima... :( Jajah, aroonialikööri tegu jäi sel aastal küll ära, aga vähemalt õunu peaks jaguma!

Kui ma siis eile kurva näoga ümber arooniapõõsa käisin ja tühje tarju vaatasin, tundsin järsku, et nüüd on sügis päriselt käes. Kuigi juba nädal aega on jahedad tuuled puhunud (täpipealt 1. septembril vajutas Ilmataat nuppu "edasi") ja lehed järjest kuldsemaid-punaseamaid toone võtnud, keeldus minu pea seda enne eilset omaks võtmast. Käisin ikka jakk hõlmad eest lahti ringi ja trotsisin hommikuti natuke valutavat kurku. Ei veel! Liiga vara! Eile aga aias jalutades ja ringi vaadates tundus, et vist ikkagi on õige aeg ka sügis sõbralikult vastu võtta.

Teate ju küll seda hõngu. Märg muru ja allakukkunud, maas juba vaikselt mädanema hakkavad õunad. Sügav ja tugev sügiselõhn. Viimased punasõstrarubiinid põõsal ja ammu rohimist tahtvad peenrad, mille väsinud käed on uut hooaega ootama jätnud. Veel viimased viltuvajunud galtoniad (kuni tänaseni olin kindel, et tegu on kaltuuniatega) oma närtsinud õisi eksponeerimas ning ainult astrite kirevad nupukesed paistavad seda kõike nautivat. Auto sõidab mööda ja keerutab aiataguse vahtra ümber tekkinud lehevaiba korraks õhku. Ja vaikus. Sügisene niiske ja külm vaikus. Nii kodune. Raputan end sellest lummast lahti ja korjan ohates ära need viimased 16 arooniat, mis veel põõsal on. (Loodan, et neil lindudel kõhud pärast valutasid!) Haaran puu alt nii palju õunu, kui taskutesse-kätte mahub (küll jõuab seda jakki pärast pesta) ning lähen tuppa. Ubinad vaja kaerateki alla panna.

Millist magustoitu-küpsetist õuntest esimesena teha oli siililegi selge. Kaerahelbevormi! Seda kõikse lihtsamat ja maitsvamat! Retsept, mis alati töötab, sekka soovi korral ka ploome või rosinaid või näiteks peotäis lindudel kahe silma vahele jäänud arooniaid. Kiirelt ahjus krõbedaks, kausi piimaga lauale ja ma ei ole kohanud veel eestlast, keda see külmaks jätaks. :) 

Hetkel veel saab vormi Valge Klaarõunaga teha. Hiljem, kui Klaarid on juba valmis ning küpsetiste jaoks liiga jahused, tuleks võtta mõni hapukam sort. Näiteks (minu meelest) parimad küpsetamisõunad Antonovkad.

Õunakrõbedik

26-cm vorm

• 600 g õunu (puhastatud kaal)
• soovi korral peotäis arooniaid või pestud ja nõrutatud rosinaid
• 1 kuhjaga sl + 60 g suhkrut
• 1 tl + 1 tl kaneeli
• 200 g täistera kaerahelbeid
• 40 g võid
• 20 g vett

Pese ja puhasta õunad, aga kui vähegi saad, jäta koor alles! Seal ju kõik need kasulikud ained. Tükelda õunad, vala vormi ning sega ühe kuhjaga supilusikatäie suhkru ja ühe teelusikatäie kaneeliga.  

Sulata või ja vesi. Vala peale kaerahelbed ning seejärel ülejäänud suhkur ja kaneel. Sega läbi ning jaota ühtlaselt õunatükkidele. Küpseta 180 kraadi juures umbes 35 minutit, kuni vorm on pealt krõbe ja helekuldne. Serveeri soojalt või jahtunult näiteks kausist piimaga.

Lauluks kõrvale kurb ja kaunis Aliina Orlova "Twinkle Twinkle little star".