Ju olen ma elanud oma väikese mulli sees ning ka poes silmad kinni käinud. Sest kui paar kuud tagasi mu korterikaaslane Rimist purgitäie marineeritud patissonidega koju tuli, oleksin võinud vanduda, et selliseid elukaid nägin ma oma elus esimest korda. Pisikesed lainelise seelikuäärega kõrvitsalised olid head ja silmale ilusad vaadata, aga sinnapaika see tol ajal ka jäi. Kui nüüd (lemmik!) Balti jaama turul natuke suuremaid, nii peopesa suuruseid isendeid nägin, jõudsid nad mõtlemata ka minu kotti ja alles kodus laual neid pilguga takseerides mõtlesin, et tegelikult ei tea ma ju, kuidas neid kõige targem oleks serveerida. Veidi guugeldades jõudsin nii mõnegi eesti blogindusest läbi käinud retseptini: gratäänist grillitud patissonide ja marinaadideni välja. Väljamaakeeles olid enimlevinud taldrikkõrvitsa ehk patissoni kasutusviisid samuti gratäänidena või ka supiks püreestatuna.
Mõtlesin alguses teha midagi, kus oleks nende vahva kuju samuti näha, aga täidetud patissonide mõte jäi teisele kohale (kõrvitsahooaeg veel pikk ees, midagi peab järgmiseks korraks ka ju jätma). Kuna ilm oli sombune ja vihma lädistas mõnel hetkel nii, et naabermaja veekardina tagant vaevu näha oli, võitis seest soojendav kõrvitsasupp. Sobitasin patissoni maheda maitsega kokku Itaalia kuldse kolmiku: mozzarella, tomati ja basiiliku.
Mulle meeldivad koore või sulajuustuta tehtud köögiviljasupid rohkem kui koos piimalistega, ning ka siin pole supis üht ega teist kasutatud. Ja ei maksa karta, et supp piisavalt paks ei saa, kuna keetsin koorega vilju, sai supp mõnus kreemine ka puhtalt kõrvitsaga. Ja miks just sellised lisandid? Tomatihooaeg lausa kutsub seda mahlast marja (või nii nad selle taime kohta räägivad) igale poole sisse lõikama. Ning mozzarella sulab suppides nii mõnusalt. (Kuigi oleme ausad, juustu võiks ma vist igale roale lisada.) Ja kui juba mozza ja tomat on, siis ega tilli ju roheliseks saa lisada, ikka maitsetaimede kroonitud pea basiilikut. Basileus tähendab ju kreeka keeles kuningat ja kes siis olen mina, et monarhiale ära öelda.
Patissoni püreesupp mozzarella'ga
kahele
Puhasta ja tükelda koorega patissonid ning pane koos veega keema. Lisa puljongikuubik ja sega, kuni see on lahustunud. Kui kõrvits on pehme, võta pott tulelt ja püreesta supp. Maitsesta vajadusel soolaga ning lase potitäis uuesti keema.
Mulle meeldivad koore või sulajuustuta tehtud köögiviljasupid rohkem kui koos piimalistega, ning ka siin pole supis üht ega teist kasutatud. Ja ei maksa karta, et supp piisavalt paks ei saa, kuna keetsin koorega vilju, sai supp mõnus kreemine ka puhtalt kõrvitsaga. Ja miks just sellised lisandid? Tomatihooaeg lausa kutsub seda mahlast marja (või nii nad selle taime kohta räägivad) igale poole sisse lõikama. Ning mozzarella sulab suppides nii mõnusalt. (Kuigi oleme ausad, juustu võiks ma vist igale roale lisada.) Ja kui juba mozza ja tomat on, siis ega tilli ju roheliseks saa lisada, ikka maitsetaimede kroonitud pea basiilikut. Basileus tähendab ju kreeka keeles kuningat ja kes siis olen mina, et monarhiale ära öelda.
Patissoni püreesupp mozzarella'ga
kahele
- 700 g patissoni (4 peopesasuurust kaunitari)
- 5 dl vett
- 1 mahe puljongikuubik
- 125 g ehk 1 pall mozzarella't
- 1-2 tomatit
- värsket basiilikut
- musta pipart
- soola
Puhasta ja tükelda koorega patissonid ning pane koos veega keema. Lisa puljongikuubik ja sega, kuni see on lahustunud. Kui kõrvits on pehme, võta pott tulelt ja püreesta supp. Maitsesta vajadusel soolaga ning lase potitäis uuesti keema.
Viiluta tomatid ning rebi mozzarella tükkideks. Pane pool juustu- ja tomatikogusest kaussidesse. Tõsta peale supp ning lisa igasse kaussi veel mozzarella't, tomatit ja basiilikut. Purusta peale musta pipart ning serveeri kuumalt.
Supp ei saanud keskpäevaselt päikesekollane, vaid pigem aovalguse kuldset karva. Aga see on ka täiesti piisav, et kõik koledad äikesepilved laiali ajada. Vähemalt minu köögist küll.
Supikulbi keerutamise kõrvale kuula oh so glam remix'i "Seven Nation Army"'st.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar