Suitsulõhe-brokoli quiche

Prantsusmaal elades tegime me quiche'e tihti. Meie jaoks oli see pigem mugavusroog kui kulinaarne köögisaavutus. Kõigis poodides oli müügil värsket juba valmisrullitud ümmargust  leht- ja pärmi-lehttainast, millel küpsetuspaber ka kaasas. See tuli kodus lihtsalt pakist välja võtta, vormi panna, taigna peale head-paremat laotada ning ahju lükata. Nii valmisid kas munapiimaga ülevalatud quiche'id või ilma siduva vedelikuta õhukesed pitsalaadsed tooted vaid paarikümne minutiga ning õhtusöök oli suurema vaevata laual. 

Kusjuures tuleb meelde, et kord, kui tahtsime sõprade eestlastega külakostiks viineripirukaid teha, olime isegi täitsa hädas, sest ainuke lehttainas tuligi poest ainult ümaras vormis ja katsu sa siis sellega ilusaid rulle teha...

Täidistest on prantslaste vaieldamatuks lemmikuks peekon ja juust ehk kodune Quiche Lorraine. Kui originaalretseptis küll riivitud juust ei käi, siis katsu sa mõnele frenchile väita, et juust ükskõik kus oma koha peal ei ole. Kui siis ainult hommikusöögilauas. Aga isegi see on kogemuse järgi vaieldav. :D Ja kui peekonikuubikuid parajasti ei olnud, siis sobisid prantslaste köögis kiireks quiche'iks taignapõhja kaunistama ka paksud tomati- ja mozzarella-viilud. Itaalia ju kivaga visata. Naabrite värk. 

Mina olin siis see veider väljamaalane, kes hakkas katsetama kõigi erinevate ja nende meelest kahtlaste täidistega. Kui spinat ja kitsejuust olid veel täiesti vastuvõetavad, siis peedi ja kitsejuustuga quiche, porgandipirukas ja prociutto-sparglikattega küpsetis panid kohalikke küll pead vangutama. 

Eks meeldis quiche'imenüü ka tudengirahakotile. Keskmine tainas maksis alla euro, poe omamärgiga tooted umbes 60 senti. Paki külmutatud spinatit sai vabalt 50 sendiga kätte ning ka küpsetamiseks igati sobiv odavaim (jällegi poe omamärgitoode) kitsejuustu bûche ehk toru maksis minu kodupoes nii 1.20. Kui mõelda, et ühest torust jätkub kahe quiche'i jaoks, siis oli õhtusöögi kogumaksumus pigem pas mal (pole viga). Ja kui külalisi oli oodata, siis nägi üks, või veel parem kaks kuldpruuni ahjusooja pirukat laual vägagi presentaablid välja ja sellel ausal küpsetuslõhnal, mis korterit täitis, küll mingit säästuhõngu juures ei olnud.

 

Quiche'e teha meeldib mulle siiamaani. Eestis teen taigna alati ise ning erinevate jahude ja retseptide katsetusruumi on palju rohkem. Ka klassikalise munapiima asemel lisan vahel täidisesse, mis parajasti külmkapis on, olgu see siis maitsestamata jogurt, hapu- või rõõsk koor. Olenevalt täidisest lisab see pirukale mõnusat kreemjat tekstuuri. Siin üks mõnus ja mahlane suitsulõhe ning brokoliga variant, mis maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt.

Suitsulõhe-brokoli quiche

24-cm vorm

Põhi:

• 100 g võid
• 175 g nisujahu
• 1 tl soola
• u 2 sl külma vett

Täidis:

• 150 g brokoliõisikuid
• 100 g suitsulõhet
• 3 muna
• 1 dl rõõska koort
• 2 dl piima
• soola
• pipart
• 100 g riivitud juustu 

Näpi toasoojast võist ja jahust puru. Lisa sool ning paar sl külma vett. Lisa ainult nii palju vett, et tainas hakkaks kokku. Pane taignapall pooleks tunniks külmkappi. Suru tainas pirukavormi põhja ja äärele, täksi kahvliga auguliseks ning eelküpseta 180 kraadi juures 10-15 minutit, kuni tainas on helekuldne. 

Klopi kausis lahti munad, lisa koor, piim ja 50 g riivitud juustu ning maitsesta segu soola-pipraga. Ole soolaga ettevaatlik, sest kala on juba soolane. Viiluta lõhe. Laota eelküpsetatud põhjale õisikuteks jagatud brokoli ja kalaviilud ning vala üle munaseguga. Raputa peale ülejäänud 50 g juustu ning küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni täidis on hüübinud ning pirukas pealt helekuldne. Serveeri soojalt või külmalt, igati on hea!

Kõrvale ka lauluviisi, vihmasesse ilma sobivalt kiire auto laulu Tracy Chapmanilt.