Nimi ei riku meest. Aga toitu?
See, et roa välimus ja lõhn on osa maitsenaudingust, on juba ammu ära tõestatud. Keegi ei kahtle, et ilusale taldrikule kenasti sätitud roog on etem kui plastkarbist söömine. Ilus ülevaade vs kuhi, kus ise ka enam aru ei saa, mis nüüd kahvli otsa sattus. Ja kui köögist tuleb imehäid lõhnu, saab päris kiiresti selgeks, et ka juba täis kõhtu võib veel ruumi juurde teha.
Aga kas ka toidu nimi muudab maitseelamust? Annab ta juurde või hoopis kitsendab oma liigse pidulikkuse/võõrapärasusega ausat maitsenaudingut? Kas menüüs kirjutatud consommé puljongi asemel õigustab end või näitab lihtsalt ülespuhutud rahvusvahelisust? Saaksime me ka ilma fondant'ideta hakkama? Kas eesti keel on siis tõesti nii vaene või arenemisvõimetu, et semifreddo'le vastet ei õnnestu leida? Oeh. Ideaalmaailmas oleks ...
Samas, mis ma ikka kõrbesse hüüan oma häält ära. Ise sama patune, vorbin kodus quiche'e ja frittata'sid teha...
Juba aastaid tagasi käis internetis ringi blogipostitus, kus sellised "klientide petmise" road ka üles on loetud. Eks ikka sama vana hea pasta vs makaronid ja foie gras vs maksapasteet. Eriti tore on loetelu lõpp, kus kõik erinevad maitseained on eesti keelde tõlgitud kui petersell ning prosecco on meile äratuntava vaste leidnud Monastõrskaja Izba nime all. Võttis muigama küll, ka nüüd, kui aastaid mitmeid on selle nimekirja esmakordsest lugemisest möödas. Teema küttis kirgi toona (183 kommentaari siiski!) ja on päevakohane ka nüüd, aastaid hiljem.
Et siis. Olen ühelt poolt täiesti nõus, et kui eestikeelne vaste on olemas, siis miks keelt liigsete laen-võõr-(tihti ka värd)-sõnadega rikkuda. Eesti keele patrioot olen ma esirinnas iga kell ja uudissõnade teema on tegelikult ju vahva. Teisalt, ega bruschetta ja röstsai ikka päris sama asi ei ole.
Sealsamas nimekirjas oli välja toodud ka meile tuntud itaalia magustoidud. Tiramisù ehk küpsisetort ja panna cotta ehk tarretis. Egas midagi! Ei saa vastu ka vaielda. Jutt on aus. Tarretis ehk vaese mehe panna cotta. Ka minu köögist. Sel korral keefirist. Mustikatega.
See, et roa välimus ja lõhn on osa maitsenaudingust, on juba ammu ära tõestatud. Keegi ei kahtle, et ilusale taldrikule kenasti sätitud roog on etem kui plastkarbist söömine. Ilus ülevaade vs kuhi, kus ise ka enam aru ei saa, mis nüüd kahvli otsa sattus. Ja kui köögist tuleb imehäid lõhnu, saab päris kiiresti selgeks, et ka juba täis kõhtu võib veel ruumi juurde teha.
Aga kas ka toidu nimi muudab maitseelamust? Annab ta juurde või hoopis kitsendab oma liigse pidulikkuse/võõrapärasusega ausat maitsenaudingut? Kas menüüs kirjutatud consommé puljongi asemel õigustab end või näitab lihtsalt ülespuhutud rahvusvahelisust? Saaksime me ka ilma fondant'ideta hakkama? Kas eesti keel on siis tõesti nii vaene või arenemisvõimetu, et semifreddo'le vastet ei õnnestu leida? Oeh. Ideaalmaailmas oleks ...
Samas, mis ma ikka kõrbesse hüüan oma häält ära. Ise sama patune, vorbin kodus quiche'e ja frittata'sid teha...
Juba aastaid tagasi käis internetis ringi blogipostitus, kus sellised "klientide petmise" road ka üles on loetud. Eks ikka sama vana hea pasta vs makaronid ja foie gras vs maksapasteet. Eriti tore on loetelu lõpp, kus kõik erinevad maitseained on eesti keelde tõlgitud kui petersell ning prosecco on meile äratuntava vaste leidnud Monastõrskaja Izba nime all. Võttis muigama küll, ka nüüd, kui aastaid mitmeid on selle nimekirja esmakordsest lugemisest möödas. Teema küttis kirgi toona (183 kommentaari siiski!) ja on päevakohane ka nüüd, aastaid hiljem.
Et siis. Olen ühelt poolt täiesti nõus, et kui eestikeelne vaste on olemas, siis miks keelt liigsete laen-võõr-(tihti ka värd)-sõnadega rikkuda. Eesti keele patrioot olen ma esirinnas iga kell ja uudissõnade teema on tegelikult ju vahva. Teisalt, ega bruschetta ja röstsai ikka päris sama asi ei ole.
Sealsamas nimekirjas oli välja toodud ka meile tuntud itaalia magustoidud. Tiramisù ehk küpsisetort ja panna cotta ehk tarretis. Egas midagi! Ei saa vastu ka vaielda. Jutt on aus. Tarretis ehk vaese mehe panna cotta. Ka minu köögist. Sel korral keefirist. Mustikatega.
Keefiritarretis mustikatega
kolmele
- 1 dl mustikaid + serveerimiseks
- 4 dl keefirit
- 1 sl suhkrut
- 1 tl vaniljesuhkrut või 0,5 tl vaniljekaunapastat
- 10 g želatiinigraanuleid või samas kaalus leht- või pulberželatiini
- u 0,5 dl külma vett
Lase želatiinil külmas vees paisuda. Maitsesta keefir suhkru ja vaniljega ning vala mustikad magustodupokaalidesse. Sulata paisunud želatiin potis madalal kuumusel vedelaks ning nirista korralikult segades keefirisse. Vala keefir mustikatele ning lase külmkapis vähemalt 4 tundi või üleöö tarduda. Serveeri külmkapikülmalt koos mõne lisamustikaga.
Chet Fakeri live "I'm Into You".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar