Buda & Pest

Veetsin ühe novembrinädala Budapestis, ning mõtlesin, et kirjutan mõne sõna oma reisist ka siin. Toidust tuleb juttu ka, aga retseptivabalt.

Esimest korda Budapestis ja esimest korda Ungaris. Juba lennujaamast välja astudes lõi vastu soe õhk (Tallinnas oli sel hetkel veel lumi maas) ning silmad harjumatust päikesevalgusest kissis, sõitsin ootusärevalt kesklinna. Transport muide, toimib seal ülimalt hästi, nii et ükskõik kus Buda või Pesti otsas sa ka ei ole, viivad (öö)bussid su koju ja tööle ja kuhu iganes vaja. Ja äpp Smart City ütleb sulle ka ilma 3G-ta (või peenetel inimestel 4G-ta) täpselt, kus sa oled, mis suunas lähim peatus on ja mis kell järgmine buss-tramm-troll-rong X kohta läheb. Suurepärane! Nüüd on vaja ainult kõik see hea korraldus ka 21. sajandiga sünkida, ehk metroodest hommikust õhtuni KÕIGI pileteid kontrollivad inimesed midagi paremat oma eludega tegema suunata ja automaatsed väravad nende asemele panna. Ju oli vaja mingi hetk töökohti luua...

Linn ise on meeletult ilus! Majesteetlik Doonau ning imposantsed arhitektuuripärlid mõlemal kaldal. Õhtul üle sildade sõita ning Parlamendihoonet ühel ning Buda lossi teisel kaldal nähes, mõlemad tuledes helkimas - on ikka aukartustäratav vaade küll. 

Peale tiheda töögraafiku sain ka kesklinnas ringi turistida, kõiki peamisi sambaid ja kupleid ka lähemalt uurida, just avatud jõuluturul käia (pole nii kurba jõulukuuskerootsu ammu näinud!), kohalikke restosid ning tänavatoitu nautida ning isegi veidi Budapesti ööelu piiluda. Nii kohalike kui ka turistide seas on populaarsed lokaalid ruin bar'id ehk pahna täis kuhjatud baarid. Kui piisavalt nõukaaegseid asju kaootiliselt kokku suruda, saab sellest päris kena dekoratsiooni, ning paljud baarid on just sellega oma hubase ja kiiksuga õhkkonna loonud. 

Jazz-baar ja vein ja kontsert

Mis siis veel Budapesti must-do nimekirjas on? Ühel hommikul ligunesin koos trobikonna pensionäridega (tööpäeva hommikupoolik siiski) Gellert termide mineraalveebasseinides - kõrged sambad ja bassein vannivee kuumusega, sekka saun ning jääkülma veega karastus, kirsiks tordil välibassein vaatega tervele linnale. Ei saa kurta! :)

Gellert termid

Ja Budapest toidurindel? Üldiselt tundus toit olevat pigem rammus ja rasvane, ikka liha ja kartulid-pasta, (kala kohalike toidulaualt väga palju ei leia,) ning lõunapoolsele Euroopale kohaselt on au sees ka sai. Pagariärisid on linnas palju - kohalikud ostavad oma saia pigem ikka lahtiselt, mitte tehasest-liinilt-kilepakendist-poest pärit pätse. Ka minu nurgapealses väikeses poekeses oli värskete pagaritoodete valik igal hommikul hiigelsuur. Muide, tundus, et nurgapoega oli mul vedanud, sest väljast vaadates kallis ja ainult hädavajalikke asju müüv 24h pood peitis endas peale ahjusooja saia ka näiteks esinduslikku mahepiimatoodete letti ning kirevat oliivivalikut. Kiidan heaks. :) 

Traditsiooniline ja populaarne tänavatoit langos võtab kohaliku toidukultuuri päris kenasti kokku - tegu on frititud taignakettaga, mida süüakse hunniku hapukoore ja juustuga. Jah, hapukoort oli poes suurem valik kui kõiki ülejäänuid keefireid-jogurteid-piimasid kokku. Muide, ka kohukesi leidus! Ainult need olid piklikud ja peenikesed, nii umbes ühe Twixi šokolaadipulga mõõtu. Magusarindel on veidi kahvatumad lood - enamik teada-tuntud magusaid asju on lähedatest kultuuriruumidest pärit, nagu näiteks martsipan. Traditsiooniliseks magustoiduks saab aga vist lugeda "korstnakooke", ehk suurele rullile keeratud taignatoru, mida elaval tulel küpsetatakse ning seejärel tuhksuhkrus / pähklipurus / kookoshelvestes vms veeretatakse. Pilkupüüdev laadatoit par excellence. 

Ülal paremal kohalik kolmainsus: sool, pipar, paprika

Kesklinna piirkonnas leidus tänavatoidukohti hiiglama palju - esireas ikka kebabid, aga tihedalt järel ka pizzeria'd ning vokikad. Kett Hummus Bar teeb tõesti häid falafele, ning ühes vegan restoranis sattusin kohaliku köögi üht pärlit, kapsarulli sööma, seda siis igasuguse loomse lisandita. Ühes vietnami kohas sain ka päris head phó'd, kus väikeses kausis liha rohkem kui mõne mehe jõulupraes. Väljast veidi räämas, sisse astudes vaatab vastu kitš vietnamipäraste detailidega sisekujundus, altar ukse kõrval ning laudadel vakstu. Ja selle tasakaaluks väga maitsev toit - täpselt klišeedele vastav ja mida me lootsime!

Aasia toitu, vokikas vasakul ja phó veiselihaga paremal

Ma ei tea, millest see tuli, aga pea kõigis kohtades tundusid ungari enda road minu jaoks liiga soolased - ja mulle veel heidetakse Tallinnas ette, et ma söön liiga soolast toitu. Oleks oma guljaššides tahtnud liha ja vürtside maitset tunda, aga esimesena lõi suulakke sool. Natuke isegi piinlik, aga tagasi tulles esimesel tööpäeval sõin lõunaks guljaššsuppi, ning Forki versioon sellest maitses mulle rohkem kui Ungari isendid. Kas olen ära rikutud või ei sattunud mulle piisavalt head supid-soustid Ungaris ette? ...

Ühe parima kultuurielamuse sain aga töökaaslastega Ungari veinide koolitusel. Maitsesime kaheksat jooki: üks mulliga, kaks valget, üks roosa, kolm punast ning üks valge dessertvein. Kui valged ja roosa olid pigem iseloomutud, siis Somló piirkonna mull oli väga hea, punased kenad kuivad (nende seas ka kuulus pullivere vein ehk Bikavér) ning dessertvein imehea. Tarkust jagati ka, räägiti Ungari erinevatest veinipiirkondadest ning tutvustati ajalugu. Rahvusvaheliselt on levinud arvamus, et Ungari veinid on magusad, kuid väidetavalt on see valearvamus pärit nõukogude ajast, kui veinidele lisati suhkrut. Tokaj piirkonnast pärit dessertvein, mida meile proovida anti, oli aga tõesti imehea! Muide, Tokaj on vanim ametlikult klassifitseeritud veinipiirkond, kirjas enne kõiki muid vana maailma piirkondi. Enne lennukile jooksmist haarasin poest ka ühe Tokaj desserdika kaasa, nüüd peab mõnd tähtpäeva ootama, et kork välja tõmmata. (Või kas ikka peab ootama?)

Tähelepanu, valmis olla, ...

Et oleks, millega oma paletti puhastada veinidegustatsiooni ajal :D

Veinirindelt veel üks kohalik eripära: restoranides-baarides ei tellita veini tihti mitte klaasi, vaid detsiliitri kaupa. Valikus on numbrid 1, 2 ja 3 ning kui see kõikse suurem valida, ei pea teenindaja paljuks ka veiniklaas triiki täis valada.

Kokkuvõttes jäin oma reisiga väga rahule. Budapest on köitev. Hetkel väga kiires arengus, oma kohta loovutada mitte tahtev traditsiooniline elu vaikselt 21. sajandiga läbirääkimisi pidamas. Vastuoluline ja samas nii mitmes aspektis kodune ja turvaline. (Aga kui nüüd keelt kuulata ja kirjas vaadata, siis võin käsi südamel vanduda, et ei mingit sugulust ma eesti keelega ei tuvastanud.)  Ootan põnevusega, kas, kuidas ja kui palju linn on muutunud, kui sinna uuesti satun. Loodetavasti juba varsti!

Kohalik ellujäämiskursus: egészsègedre ehk tervist!

Ma lihtsalt pidin. That moment, kui su kohver tuleb esimesena lindilt.