21.07.20

Kirsside & kookosga mandlimuffinid


Vanaema aias Tartus on kirsipuud. Äkki isegi kaks või kolm. Väiksena ma kodumaise sakura aega ei mäleta, küll aga seda, kuidas kirsse puu all seistes sai söödud. Ikka rütmis 3-4 maailmatuma haput, 1 keskmiselt magus vahele. Ja süüa tuli nii palju, kui jõudis, sest mine sa tea, kas enne järgmist kirsipausi linnud puhast tööd ei olnud teinud. 




Vaikselt aga ei viitsinud keegi enam otse tänavaäärset puud lindude eest kaitsta ning marjasaak jäi aasta-aastalt järjest kesisemaks. Eriti kui meie turgudele-poodidesse jõudsid suured-mahlased-magusad murelid, ei pannud keegi väikest puud tema paarikümne marjaga, mis lindudest alles jäid, tähele. Ja kui väga kodumaise kirsi isu oli, siis tagaaias olid ju marjarikkad vitlkirsipõõsad! Pean mainima, et need on ka palju lapsesõbralikuma söömiskõrgusega. ;)


Käisin hiljuti Balti jaama turul marju ostmas - missiooniga 'kõik värske kraam, mis hea välja näeb, tuleb minuga koju', ning lookas murelilettide vahel olid ennast sisse seadnud ka mõned kastid kirsse. Kui aus olla, ei mäletagi ma, millal viimati kirsse ostsin! Murelid on nii kindla koha endale sisse seadnud, et kui ilmselt keskmisele eestlasele hetkel kirss öelda, mõtlebki ta murelit. Ei? 


Ei saanud ma ju neid marju sinna seisma jätta, nägema, kuidas kõik nende priskemaid ja tumedamaid vendi ostavad. Nii et suur kott (loe: palju parajasti sulli oli) marju reisis ka minuga koju. Balta marjad said silmapilguga otsa, aga õnneks on sõpru, kelle aedades ka natuke parema saagiga kirsipuid on, kui minu vanaema juures. Viimaselt Tartu tiirult tõingi kotitäie meeldivalt hapukas-magusaid kodumaiseid kirsse tagasi. Ikka rattakorvis, alumine kiht moosiks vajununa (ning valge riidest kott, mille sees geenius mina neid transas, kenasti fuksiaroosaks värvunud). I-m-e-head! Ning mõned peotäied neist lõpetasid mandlimuffinites. 


Sarnaseid, ainult munavalgeid kasutvaid mandlikeeksikesi kutsutakse siin-seal, peamiselt Prantsusmaal ja Austraalias-Uus-Meremaal ka friandideks. Traditsiooniliselt küpsetatakse friande sirgete servadega ovaalsetest vormikestes, mil mõnel pool põhjas tähekese kuju, aga kenasti teevad sama töö ära ka muffinivormid. Hapukad kirsid sobivad magusa kookosega imeliselt ning keeksikesed jäävad tänu suurele munavalgekogusele kerged. Rafineerimata (kookospalmi)suhkrut kasutades jäävad muffinid karamelliselt tumekuldsed, kuid tavalise suhkruga saad õrnad heledad keeksikesed. 


Küsisin sõpradelt, kuidas nad tavaliselt kirsse kividest puhastavad, sest pooleks lõikamine on ikka ilgelt tüütu töö ning alles jäävad vaid mahlased kestad (vähemalt minul, khmm..) ning soovituste sõelale tundusid mitmest kaarest jäävat kas söögipulgad või joogikõrred. Proovisin kodus erinevate söögipulkadega, alates Koreast kaasa toodud metallist isenditest kuni Prantsusmaal franko-hiina (yes!) pulmast kaasa kingitud puidust hiinakateni, lisaks ka tavaliste kiirtoiduka ühekordsetega proovides. Tulemus? Söögipulkade pigem peenikese otsaga ei olnud üldse nii lihtne kivile pihta saada. Ehk harjutamise asi, kuid joogikõrs võitis pika puuga. Plastist kõrsi ei ole mul juba ammu kodus, nii et nende kohta kommenteerida ei oska, kuid metallist (kunagi ostetud once upon a time, kui Hiinast sai veel nänni tellida) kõrred töötasid kirsside puhastamiseks imehästi. 




Kirsside ja kookosega mandlimuffinid

12 tk
  • 100 g võid
  • 2 peotäit hapukaid kirsse
  • 60 g suhkrut
  • 150 g mandlijahu
  • 70 g kookoshelbeid
  • 4 suurt munavalget
  • 0,5 tl soola

Sulata või ja jäta jahtuma, puhasta kirsid kividest. Sega suhkur, mandlijahu ja kookoshelbed omavahel. Vahusta munavalged soolaga tugevaks vahuks. Sega veidi jahtunud või kuivainetega ühtlaseks ning seejärel sega õrnalt juurde munavalgevaht. Jaga tainas vormidesse ning torka igasse muffinisse 3-4 kirssi. Küpseta 170 kraadi juures pöördõhuga 20 minutit, kuni keeksikesed on kerkinud ja pealt jumekad. Serveeri soojalt või jahtunult, soovi korral puista kaunistuseks peale ka veidi tuhksuhkrut. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar