Reisijuttu: Pärsia, Pärsia, Pärsia...

Salam!

Mõned päevad tagasi jõudsin nädalaselt sügisreisilt koju. Teate ju küll, kuidas kohe kui kindailm hakkab õuele kippuma, hakkavad eestlased netis soojamaa lennupiletite pakkumisi scrollima. Ja mina ka! Sel sügisel maandus näpp gloobusel latakal riigil Iraan, ning mõeldud-tehtud. Saime Riiast Kiievi kaudu Ukrainian Airlines'i piletid väga mõistliku hinnaga (200 raha edasi-tagasi) ning asusime netiavarustest uurima, kuidas reisiks valmistuda.

Tegime klassikalise tiiru Teheran - Shiraz (ja Persepolis-Nekropol) - Yazd - Esfahan - Kashan - Teheran. Tavaliselt tehakse seda ringi kahe nädalaga, kuid kuna meil ainult üks nädalake võtta oli, saime ka sellega kenasti hakkama. Näpistasime reisiaega ööde arvelt ning tegime veidi eeltööd ka, mida mis linnas kindlasti peaks ära nägema.

Siinkohal mõned praktilised soovitused neile, kes lähiajal Iraani reisida plaanivad:

• Viisataotlus tee esmalt netis ära. Vastust me oma taotlustele enne reisi ei saanudki, ning alles Teheranis netti minnes nägime e-maile 'Congratulations, you have been granted a visa'. Riiki saabudes lennujaamas tuleb oma kindlustus ette näidata, 75 raha maksta ning umbes 10-15 minutit närviliselt oodata, kuni viisa kinnitatakse. Kahjuks juhtus meie 4-liikmelise seltskonnaga just see, mille eest hoiatatakse, aga mida me ei arvanud, et päriselt võiks ka juhtuda - ühele meie reisikaaslasele öeldi Teherani lennujaamas, et ta viisat ei saanud ning saadeti ta järgmise lennuga tagasi Kiievisse. Väga inetu oli kõik, kasutati sõna deporteerima ning politsei eskortis ta lennule. Oma passi sai ta tagasi alles Kiievis ning pidi oma jätkulennule koju saamiseks ise uue pileti ostma. :( Ja põhjus? Ei saa me ilmselt kunagi teada...
• Kindlustusel peab kindlasti Iraan eraldi välja toodud olema, isegi kui piirkond on 'terve maailm' - viisapunktis kontrollitakse seda. Meie helistasime/kirjutasime kindlustusfirmasse ning palusime selle ühe lausena lisamärkustesse panna, et 'kaasa arvatud Iraan'.
• Kohe lennujaamast on tark endale kohalik SIM-kaart osta, et netti ja helistada saaks. Hinnad on väga mõistlikud, võtsin nädalaks 1,5 GB kaardi paari euro eest ning sellest piisas kenasti. 
• Reisile tuleb kõik sularaha kaasa võtta, mida kulutada plaanid. Lääne MCd ja Visad Iraanis ei tööta ning rahvusvahelised maksed on hiiiirrrrmkallid. Lennujaamas soovitan natuke raha ära vahetada, et päris kuival ei oleks, aga kõige parema kursiga saad raha oma hotellis või tänaval vahetada. Pangad kasutavad rahvusvahelist kurssi, mis on à veidi alla 50,000 riali euro vastu (sept 18'), lisaks veel nende teenustasu. Rahavahetusega saime ikka ühe korra pähe ka. Lennujaamas vahetasime kõik ühe kohaliku käest 50 eurot kursiga 55,000. Arvasime, et oleme hullult hea diili saanud, kuna päris kurss oli umbes 48,000 riali. Ja siis esimeses hostelis Shirazis vahetasime raha 1 euro 150,000 riali vastu. Jep! Kolmekordne vahe! Euro olevat viimase paari kuuga eriti hinda läinud ning isegi koha peal olles nägime, kuidas riigis sees kurss kõikus 140,000 riali pealt 160,000 peale, kuigi rahvusvaheline kurss jäi sarnase koha peale. 
• Kohalikud kasutavad taksoäppi Snapp - Apple Store'is seda ei ole, aga kui guugeldada, siis saab kätte. Igati mugav, kiire ning odav. Võib juhtuda, et kohe kui takso on sinu request'i vastu võtnud, helistab juht sulle - no ma ei tea, mis hea pärast, kaart on neil ju silme ees, aga ju tahavad nad väga suhelda. Siis pistsime me telefoni tavaliselt esimesele ettejuhtuvale kohalikule kätte ja ütlesime 'Snapp, Snapp, taxi!'. Ja nemad siis rääkisid taksojuhile üle, mis nuka pääl me parajasti seisame. 
• Enne reisi on tark endale telefoni VPN teha, et saaks normaalselt guugeldada, Facebooki jms. Iraanis on need lehed ja paljud äpid keelatud. Kuigi algul tundub, et nad tulevad küll lahti, hakkab segaja kohe tööle ning lehed ei lae kunagi üle 20% ära. Facebook Messengeris näiteks tulid push notification'id läbi, kuid äpp ise lahti ei tulnud, nii et vastata ei saanud. Ka kohalikud kasutavad VPNi, mis muudab valitsuse bloki veelgi jaburamaks. Instagram on lubatud (kuigi ühe kohaliku arvates ka seda lõbu enam pikaks ajaks ei ole), ning nii restod kui ka hostelid reklaamivad end seal korralikult. Kohalike selfihullusest rääkimata... :D
• Elu Iraanis on tõesti odav. Elasime kenades hostelites, à 10-15 eurot öö (see 15 oligi reisi kõige kallim öö, kõige odavam oli veidi alla 3 euro, koos hommikusöögiga), ning linnade vahel sõitsime bussidega (2-3 eurot, väga mugavad, istmed sarnanevad lennuki esimese klassi tugidoolidele ning snäkke ja kõrrejooki pakutakse iga paari tunni tagant), lisaks ka 1 siselend (Teheran-Shiraz, 37 eurot, ostsime ette). Arvestasime päevarahaks koos elamise ja transaga umbes 30 eurot, lisaks veel väike varu ja viisa raha. Lennukile läksin 500 eurot taskus, lisaks veel vist üks kahekümnekas, elasin seal lahedalt ning tõin 250 raha koju tagasi. Kel mõte pärsia vaipu osta, see peaks loomulikult kobedama tagavara kaasa võtma.
• Kõigile eksootilisuse kartjatele, meil kellelgi mingit kõhuhäda ei tulnud ning ka Iraanis varem käinud tuttavate reisimuljed on sama meelt. kohalik joogivesi, mida tänavalt sai pea igal pool kraanidest juua (ja kus sai pudeleid täita), maitses imehea ning puuvilju ahmisime nii pestud kujul kui ka otse granaatõunapuult ainult varrukaga kergelt üle käiduna.  
• Naised peavad juukseid ja kaela katma ning sündsalt riides käima. See tähendab, et varrukad peavad vähemalt küünarnukini olema, ümber riideid ei tohi olla ning püksid/maani seelik peavad pahkluudeni ulatuma. Sandaalid on lubatud, plätud naistel on no-no. Mehed ei tohi lühikesi pükse kanda, muu, näiteks T-särgid, on lubatud. Kuna ilmaennustus lubas 35 kandis kraade terveks reisiks, ja pigem üle selle kui alla, siis võtsin kaasa nii õhukesed riided kui võimalik, ning selle päikese all oli see parim plaan. Sall kattis kaela ära, kaitses pead päikesepiste eest ning ka käed-jalad jäid krevetipunasest päevitusest puutumata. Jess! Ainult hostelite sisehoovides julgesin ilma sallita olla, ümbritsetud teistest turistidest ja vabameelsematest iraanlastest. 
• Mehed üldjoones võõrastele naistele kätt ei anna ning kohalikud naised oma sünduses ei soovi isegi võõraste meeste kõrval seista. Näiteks kui koos kohalikega pilti tegime, siis naised vahetasid kohti, et mitte võõra eesti mehe kõrval seista. Mind aga nad ei häbenenud ja  patsutati ja katsuti ja imestati mu blondide juuste üle...
• Soovitan kohalikud numbrid 1-9 ära õppida, et nii turul kui ka taksoäpis Snapp autonumbrite seas paremini orienteeruda. Numbrid on lihtsad ning jäävad kergelt meelde. 
• Kohalikud kasutavad rialide asemel rahaühikut toman, mis on põhimõtteliselt 10 x tugevam kui rial. Nii et rialid saad tomanideks, kui ühe nulli arvu lõpust ära võtad. 

Yazdi tänavatel

Ja nüüd minu lemmikteema... TOIT!

Läksin reisile kõrgete ootustega. Nii palju või vähe, kui ma pärsia kööki olin enne reisi proovinud, oli see alati väga maitsev olnud. Ja kas ei kõla mitte võluvalt - pärsia köök?

Esiteks, söök on väga odav. Ka kõige kallimates kohtades läks meil praad+joogid per nase kõige rohkem paar eurot maksma. Menüüst tellisime ikka tavaliselt seda, mis kõige isuäratavam tundus ning mida kõht parajasti tahtis, aga harjumusest ikka vaatasime hinda ka. Ja eks nullid iga summa lõpus teevad ka oma töö. Ühes söögikohas ei osanud ma kahe toidu vahel valida, ning kuna kõik muu oli ühes hinnaklassis, kuid üks minu valikutest oli kõigest muust poole kallim, hakkasin mõtlema, et kas ma nüüd laristan, kui selle võtan. Ja kõht ka ei osanud valiku tegemisel kaasa aidata. Pärast väikest arvutust sain aga aru, et ma kahtlen, kas 'ma raatsin' võtta kolm eurot maksva tallefilee kebabi koos riisi ja salatiga või mitte... Oli maitsev. 

Baklažaanid sama numpsid kui tomatid, nektariinid sama pisid kui ploomid

Kohalikud söövad väga lihtsalt ning toidumenüü on üpris lühike. Igal pool tehakse sarnaseid souste ja kebabe (šašlõkivardas või lamedal metallvardal küpsetatud tihedalt üksteise vastu lükitud fileetükid või hakklihast 'vorst'), ning riiklikud lemmikud on kodudes ka igapäevaselt laual. Ei ole nii nagu Eestis, et kui lähed külla ja öeldakse, et pakutakse kana, siis on maailm valla, mis kõik lauale võib jõuda. Kui Iraanis on kana, siis on ta tavaliselt kas kebabina küpsetatud või mõne teada-tuntud traditsioonilise sousti sees. Ja iga toidu kõrvale käib tavaliselt riis ning pigem maitsetu lameleib. Kahjuks jah, oodatud maitseka lavaši asemel oli kohalik leib täiesti näotu. "Nagu tahket õhku sööks", ütles üks mu reisikaaslane selle kohta. Lisaks tuuakse lauda ürdituust, siin nami-nami lehel sellest kena näide, ja mahedat lumivalget toorest salatisibulat. Pea igal pool saab prae kõrvale tellida ka Shirazi salatit ehk tomati-kurgi-sibula-peterselli segu, hästi äädikasi marineeritud juurvilju ehk kohalikku pickle'it ja raita või tzadziki sarnast jogurti-kurgikastet.

Ülal paremal tavaline toidukõrvane: Shirazi salat, pickle ja jogurti-kurgikaste. All paremal - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Enne reisi tegin ka väikese tabeli, kus kirjas peamiste toitude kohalikud nimed, et oskaks menüüdes orienteeruda, ning loomulikult ka must-try roogade nimekiri, kokku pandud internetiavaruste soovitustest. Proovisime pea kõik ära, mis kirjas oli - enamikes restodes olid samad road menüüs, nii et midagi tikutulega taga otsima ei pidanud. Kõige eredamad elamused sain baklažaanist tehtud roogadest - üks soe dipp, kus peal kohalik vadakukohupiim kashke bademjan ning baklažaani-tomatisoust khoresh bademjan. Khoresh on üldnimetus sousti või hautise kohta ning bademjan tähendab baklažaani.

Tegin ka nimekirja toitudest, mida proovisin Iraanis esimest korda. Seal olid näiteks porgandimoos (90% suhkur ja veidi porgandiribasid, kohalike lemmikmoos), külmutatud tärklisenuudlid sidruni-roosisiirupiga faloode, mida kohalikud söövad kui jäätist (megaimal), kaamliliha (selles pole päris kindel, võib-olla olen seda varem ka Marokos maitsnud, mekkis sarnaselt metssealihaga)... Samasse nimekirja põhimõtteliselt paigutus ka, khmm.. virgin mojito - sain aru, et polegi kunagi varem mojito't ilma rummita joonud...

Imeline õhtuvalgus ja veel imelisem granaatõunapuu Shirazi pärsia aias

Casual väike poeke

Iraanis on alkohol keelatud, nii et kõik värsked mahlad ja lihtsad mocktail'id on au sees. Laialt on saada ka alkovaba sidruni- või virsikumaitselist õlut, mis kuumal päeval on hea jahutaja. Seaduse järgi on alkohol lubatud vaid mitte-moslemitele oma isiklikuks tarbimiseks, peamiselt Iraani loodeosas, kus on rohkem kristlasi. Kohalikega rääkides saime aga teada, et nii mõnedki pealtnäha korralikud iraanlased on koju külmkappi esindusliku viinavaru soetanud ning õhtusöögi kõrvale mekivad kalleid vana maailma veine. Ja veinisõpradele, kuigi Shiraz linn oli 9. sajandil maailma veinipealinn, siis viinamarjasordi nimi ei tule linna nimest. 

Moslemid võivad süüa vaid halal ehk lubatud liha, nii et kõik, mis on haram ehk keelatud on Iraanis haruldane nähtus. Sinna alla läheb näiteks sealiha, aga ka tuura kaaviar, (kuna tuur on haram,) mida Iraani vetest Kaspia merest suurel hulgal püütakse ning millest enamus otse ekspordiks läheb. Veel üks 'must kuld' nafta ja 'punase kulla' safrani kõrval. 

Viimane päikeseloojang Iraanis laskus soolajärvele Kashani lähedal kõrbes

Yazdis peamošees

Päikesekummardajate ehk zoroastrite iidses lahkunute ärasaatmispaigas (ei saa öelda matmispaigas, sest kehad lasti lindudel mäe otsas puhtaks nokkida ja siis visati kondid suude auku)

Kohalikud noored armastavad lisaks lääne riietusele (oh, kõik need sillerdavad Gucci T-särgid kohalike meeste seljas) ka lääne mõjutustega kiirtoitu. Nii et pitsasid (ei midagi Itaalia pitsade sarnast), hamburgereid ja hot dog'e leidus pea igal kolmandal nurgal... Kõrvale loomulikult mõni tuntud karastusjook või selle kohalik rip-off. Näiteks leidsime Pepsi kujunduse ja fondiga Dedsi. 

Tänaval on parimad janukustutajad-kõhutäitjad värsked mahlad. Kuna hetkel on kõik kõrvitsalised oma parimas vormis, saime tõelised maitseelamused arbuusi- ning rohelise meloni mahlast. Kannmikserisse lendavad puuviljad, jää ning suhkrut, ning kõik see purustatakse kreemjaks mahedaks imelisuseks. Pärslaste magusalembust arvestades palusin ma oma mahlad ilma suhkruta teha. Minu lemmik mahl oli aga värskelt pressitud porgandimahl - suur tops otse mahlapressist 100% porgandimahla maksis nii 30 senti. 

Shirazi turul

Iidsed kodud Persepolises

Nagu mina reisides tavaliselt ikka teen, siis ka sel korral tassisin turistisuveniiride asemel koju ikka toitu. Koorega mandleid, maitsestamata pistaatsiapähkleid (kas olete tähele pannud, et paljud Eestis müüdavatest pistaatsiapähklitest on pärit just Iraanist?), kreeka pähkleid (imelised, suured ja värsked), halvaad, kohalikke granaatõunu (rohelised ja imemagusad)... Loomulikult jõudis kotti ka väike pakike safranit. Iraanis korjatakse 95% maailmas müüdavast safranist, ning kuigi kodus on mul safranit küllaga hetkel olemas, siis ei saanud sealt ilma nende 'punase kullata' lahkuda. Pidavat ka silmanägemise heaks tegema, vähi vastu võitlema, kiilaspäisuse eest kaitsma jms.

Sisehoovid olid tihti ehitatud maapinnast allapoole, et jahedamat temperatuuri hoida

Tššš! Meie giid lubas meil salaja (ofc väikese tasu eest) Esfahani peamošee minareti tippu ronida. Parimad linnavaated! Ja täpselt sellised kaadrid, mida Instagrammi enne turvaliselt tagasi koduriigis olemist ei julgeks panna.

Tavaline hosteli siseõu. Vot täpselt selline vaade oli meie toast. Lisaboonusena hurmaapuu, mille all oma hommikuteed juua. 

Kokkuvõttes oli reis imeline ja äärmiselt silmiavav. Täiesti uus pilt sellest, kuidas veel inimsesed siin maailmamuna peal elada võivad. Absoluutselt igat sammu dikteeris religioon ning kuna sattusime usupidustuse ajal reisima, nägime selle meie silmadele väga veidrat väljundit ka lähedalt. Neoontuled, sädelev jõulukard ja reivimuusika, linnad kaetud mustade lippudega ning purskaevuvesi punaseks värvitud, et verd immiteerida. Mõneti õõvastav ja samas pea naeruväärsena tunduv. Kas tõesti aitavad jõulutuled ning tugev bass leinamisele ning usu suuruse näitamisele kaasa? 

Reisi viimasel päeval saime teada, et kõik imposantsed mustad lipurivid olid riigi poolt tellitud ning et suurele hulgale kohalikele see trall miskit erilist ei tähenda. Mis aga päriselt suletud uste taga toimub, jääb kahjuks teadmata. Inglise keelt rääkivad kohalikud võtavad valitsuse vastu päris häälekalt sõna, kuid milline üldine mentaliteet on, seda meie lühike reis peamistes turismipiirkondades välja ei peilinud. 

Inimesed ise on aga maailma toredaimad! Sõbralikud, abivalmid ning äärmiselt lahked. Kes vähegi inglise keelt räägib, see tuleb ka ''ello, wheraru from?' küsima ning pisikestest lastest vanatädide-onudeni naeratatakse tänaval turistidele siiralt ja sõbralikult. Öösel Iraanis ringi jalutades tundsin end igal juhul turvalisemalt kui näiteks Pariisi või Londoni tänavatel. 

Iraanlased ise on väga oma rahvusvahelise maine pärast mures ning küsisid meilt tihti, mida me riigist arvame ning kommenteerisid kohe ise juurde, et 'tegelikult on siin palju parem kui välismaalt võib paista'. Et mitte poliitikat-majandust arutama hakata enne, kui vestluskaaslase vaatepunkti kohta oli rohkem teada, vastasime me esmalt selle peale tavaliselt, et me tulimegi imelise arhitektuuri- ja kultuuripärandi ning kohalike sõbralike inimeste pärast. 

Ma jumaldan sini-valget mosaiiki, ning Iraan oli selle koha pealt tõeline paradiis! Imeilusad paleed, mošeed, isegi tänavail võis silm tabada kaunist kahhelkunsti. (Sarnaseid mustripilte oli mu kõigist reisipiltidest vist vähemalt kõva kümnendik...)

Ühe sõnaga. Soovitan SOOVITAN kõigil väga Iraani ja selle sõbralikke inimesi külastada, ning kui kellelgi mingeid küsimusi reisi kohta on, siis ma võin omi muljeid veel hea meelega jagada - kirjuta aga siia alla kommentaaridesse!