Brr! Tere tali! Paar päeva vasikavaimustust esimeste hangede üle ja juba on talvine tavarutiin pea märkamatult jälle oma koha sisse võtnud. Õue ilma kahe paari kinnasteta ei lähe, sall käib silmini, karupüksid kapi taganurgast välja otsitud (jah, ilma naljata, parim leiutis üldse!) ning igapäevased kuuma tee kannutäied on uutesse kõrgustesse-kogustesse sirutumas. Tundub, et ükskõik kui palju münti ma suvel ka talvisteks teevarudeks ära ei kuivata, siis järgmisesse aastanumbrisse jõuavad sellest vaid riismed.
Sel nädalavahetusel mõjutas külm aga meie igapäevaelu hoopis ootamatust küljest. Laupäeva hommikul sõitsin rongiga vanematele külla. Poolel teel helistasin, et mõni neljarattaline endale rongijaama vastu kutsuda. Äärmiselt mitte minu vanemalikelt ei võtnud keegi vastu, ning juba jõudsid kõik stsenaariumid peast läbi käia, kuidas telefonid on kadunud jms. Olin moraalselt peaaegu valmis 5 km läbi tuisu kõmpima hakkama, kui sain viimasel hetkel ema kätte. Tuli välja, et nad olid mere ääres luike päästmas käinud, ning kõik tühjad telfad tundusid selle taustal teisejärgulised.
- Vaata, luik! Vaseke, vist surnuks külmunud.
- Ah, ei ole! See on kivi, täitsa hall ju.
- Ei ole, ikka luik! Ju ta oli veel noor, alles hallide sulgedega. Looduslik valik... Karm...
- Vaata! Ta liigutas!
- Mis?
- Ta on veel elus!
Ja nii tõid mu vanemad mereäärselt jalutuskäigult suure jääkamaka tagasi, mille sisse oli külmunud veel vaevu hingitsev sellesügisene luigepoeg. Kasvult juba täismees, aga veel pojasulis. Vannitoa põrandal sulas ta vaikselt jäätükist välja, ning kuna ta tundus õhtul veel väga nõrk, siis jätsime ta ka ööseks tuppa. Pühapäeval viisime ta tagasi mere äärde, ise veel kaheldes, kas ta ikka on piisavalt tugev, et üksi ellu jääda. Kalda lähedal vees oli aga ta perekond ootamas, ning ta suutis täiesti omal jõul nendeni ujuda. Teised luiged võtsid ta kenasti tagasi enda sekka, ei mingit sul-reeturil-on-inimeste-lõhn-juures võõrastamist. Loodetavasti ta ullike sulgib kiiremas korras ja tõmbab endale ka talvekuue selga. Luiged läinud, lumi taga peaks vist viimaste talvede ilmi vaadates uuenduskuuri tegema. Luiged laiul, lund laialt.
Meil peaks aga karmaga küll nüüd mõneks ajaks korras olema. :)
Sel nädalavahetusel mõjutas külm aga meie igapäevaelu hoopis ootamatust küljest. Laupäeva hommikul sõitsin rongiga vanematele külla. Poolel teel helistasin, et mõni neljarattaline endale rongijaama vastu kutsuda. Äärmiselt mitte minu vanemalikelt ei võtnud keegi vastu, ning juba jõudsid kõik stsenaariumid peast läbi käia, kuidas telefonid on kadunud jms. Olin moraalselt peaaegu valmis 5 km läbi tuisu kõmpima hakkama, kui sain viimasel hetkel ema kätte. Tuli välja, et nad olid mere ääres luike päästmas käinud, ning kõik tühjad telfad tundusid selle taustal teisejärgulised.
- Vaata, luik! Vaseke, vist surnuks külmunud.
- Ah, ei ole! See on kivi, täitsa hall ju.
- Ei ole, ikka luik! Ju ta oli veel noor, alles hallide sulgedega. Looduslik valik... Karm...
- Vaata! Ta liigutas!
- Mis?
- Ta on veel elus!
 |
| Harilik Harju Sulaluik |
Ja nii tõid mu vanemad mereäärselt jalutuskäigult suure jääkamaka tagasi, mille sisse oli külmunud veel vaevu hingitsev sellesügisene luigepoeg. Kasvult juba täismees, aga veel pojasulis. Vannitoa põrandal sulas ta vaikselt jäätükist välja, ning kuna ta tundus õhtul veel väga nõrk, siis jätsime ta ka ööseks tuppa. Pühapäeval viisime ta tagasi mere äärde, ise veel kaheldes, kas ta ikka on piisavalt tugev, et üksi ellu jääda. Kalda lähedal vees oli aga ta perekond ootamas, ning ta suutis täiesti omal jõul nendeni ujuda. Teised luiged võtsid ta kenasti tagasi enda sekka, ei mingit sul-reeturil-on-inimeste-lõhn-juures võõrastamist. Loodetavasti ta ullike sulgib kiiremas korras ja tõmbab endale ka talvekuue selga. Luiged läinud, lumi taga peaks vist viimaste talvede ilmi vaadates uuenduskuuri tegema. Luiged laiul, lund laialt.
Meil peaks aga karmaga küll nüüd mõneks ajaks korras olema. :)
Kõige selle talvise sebimise käigus jõudis ahju ka üks pirukas. Serveerides võiks vabalt välimust vaadates öelda ka, et "lõhepirukas". Aga teps mitte! Hoopis rõõmsavärvilisest porgandijuurikast. (Isegi nali, et "taimetoitlaste lõhepirukas" käis läbi. :D ) Idee pirukapõhjas seesamiseemneid kasutada sain siit blogist.
Porgandi-fetaquiche
11 x 35 cm vorm
Põhi:
- 40 g täistera kaerahelbeid
- 3 sl seesamiseemneid
- 90 g (täistera) nisujahu
- 0,5 tl soola
- 0,5 tl värskelt purustatud musta pipart
- 0,5 tl küpsetuspulbrit
- 30 g vett
- 30 g oliiviõli
- 1 väike muna
- 200 g porgandit
- 100 g maitsestamata toorjuustu
- 2 muna
- 0,5 tl tüümiani
- soola
- musta pipart
- 75 g fetat
- veidi seesamiseemneid ja tüümiani peale raputamiseks
Rösti kaerahelbed ja seesamiseemned kuival pannil kuldseks. Vala blendrisse ja purusta peeneks. Lisa ülejäänud kuivained ning sega ühtlaseks. Vispelda vesi ja oliiviõli kreemjaks, lisa muna ja vispelda ühtlaseks. Lisa kuivainetele ja sega kõik kokku taignaks. Kui tainas tundub liiga kleepuv - suurema munaga võib nii olla - lisa veidi jahu. Mätsi tainas palliks, pane kilesse ning külmkappi umbeks pooleks tunniks puhkama. Sel ajal saad porgandid ette valmistada. Mina kasutasin kusjuures üht vääga suurt isendit, mis ise kaaluski 200 g. Pese ja koori porgand(id) ning viiluta juurviljakoorijaga õhukesteks laastudeks. Keeda porgandilaaste umbes 5 minutit, nõruta sõelal. Sega toasoe toorjuust kahe munaga. Maitsesta tüümiani ja soola-pipraga. Lõika feta kuubikuteks.
Rulli tainas õhukeseks ja suru vormi, nii et kõik lainelised vahed täidetud saaksid. Torgi põhi auguliseks ja küpseta 180 kraadi juures pöördõhuga umbes 10 minutit. Vala põhjale täidis, aseta sinna porgandid ning jaota kõige peale feta. Puista quiche'ile veidi tüümiani ja seesamiseemneid ning küpseta pirukat umbes 20 minutit, kuni täidis on kenasti hüübinud. naudi soojalt või jahtunult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar