Leiva asemel: lihtne tatrakarask

Kuigi tunnike siia-sinna ei tundu suur muutus, siis paneb sügisene kellakeeramine mu päeva täiesti uues rütmis käima. Pimedatele hommikutele jõuavad järgi ka pimedad õhtud ja kui kuni praeguseni venitasin pea igapäevakseks kujunenud tuulutan-värskes-õhus-pea-töömõtetest-tühjaks jooksuringid veel valges välja, siis nüüd on ametlikult alanud helkuriaeg. Vähemalt teoorias. 

Paar päeva ainult pimedamat aega ja juba ei jõua ära oodata, millal jälle kuivemaks-suvisemaks läheks. Kaks päeva kolmest lädistab vihma ning kuiv aeg seal vahel on piisavalt üürike, et lombid oma eksistentsi pärast muretsema ei pea. Selle aasta päikesepatareide laadimisvõimaluseta reisivaba talv tõotab tulla keeruline... 

Kesklinnas ei ole just palju suundi, kuhu minusugused sörgin-vaikselt-päris-spordiks-asi-kätte-ei-lähe jooksma saaksid minna. Eriti selliseid, kus oleks asfaltil silkamisele alternatiive. Sest kui kõnnitee kõrval on teiste entukate jooksjate poolt metsarada juba sisse sõidetud, siis tšau pakaa kandade põrutamine! Mis sest, et tossud sarnanevad iga päevaga järjest rohkem metsatöödel elu näinud roomikutega. Ja ka kõige entukamatel kvartalijooksjatel on vaheldust vaja. Kaua sa ikka seda Stromka liiva kulutad ja Kalarannas tiirutad?

Mõni päev tagasi proovisin ka Reidi tee jooksuraja ära ning tõepoolest, hoopis teine tera on seal kummiteel joosta! Aga sinna saada oli võrreldav keskmise raskusastme orienteerumisega. Kui Kalamaja poolt tulla, siis kuni Kultuurikatlani jookseb tee kenasti, aga kultuurikilomeetri lõpuga lõppeb ka kõik toredus. Järsku avastad end sadamast parklate, traataedade ning Viinarannasta ladude vahelt. Suunataju kaob, ühel pool on lõputud tühjad rekkaid ootavad parklad, asfaltil miljon valget joont, mis midagi ehk väga hästi reguleerivad, ning teisel pool seisavad reas kaubanduskeskuste seljad, mis ilma neoonsiltideta paistavad kui odavad plekist laohooned. Ja kui oled lõpuks end Reidi teele välja murdnud ja mõnus joosta on, merevaade ja väike briis - täismäng, tuleb meelde, et koju saad ainult sama teed pidi tagasi minnes. 

Loodetavasti on Porto Franco mõelnud ka selle peale, kuidas need kaks Tallinna pusletükki ka jalakäijate-jooksjate jaoks meeldivalt ühendada. Kuniks aga seal uusi teid pole maha joonistatud ja autosid targemalt eemale suunatud, siis soz, Pirta, jään oma Põhja-Tallinna radadele truuks. 

Karaski küpsetamine käib mul laineti. Vahel möödub kuid, kui minu köök karaskeid ei näe vs perioodid, kui muud leivalist mul kodus ei olegi ning kohe, kui ühel pätsil lõpp paistmas, lendab uus ahju. Viimasel ajal on tatrajahust karask mu lemmik, kuna see on tihedama tekstuuriga ja hoiab paremini kuju kui odra- või kaerakarask, tänu millele saab temast ka õhukesi viile lõigata. Karask püsib päevi pehme ning tatar annab küpsetisele mõnusa pähklise meki. Toortatrajahust karask on ka gluteenivaba.

Tatrakarask

1 päts

• 300 g toortatrajahu
• 1 tl soodat
• 2/3 tl soola
• 1 suur muna
• 0,5 l keefirit või hapupiima

Sega jahu sooda ja soolaga läbi, klopi muna lahti ning sega kõik ained pehmeks taignaks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud leivavormi ning küpseta 180 kraadi juures pöördõhuga 50 minutit, kuni karask on pealt helepruun. Lase mõni minut vormis jahtuda ning seejärel jahuta restil. Oota vähemalt pool tundi enne karaski lahtilõikamist, et ilusad viilud saada. 

Säilita karaskit kätereätikusse mähitult toatemperatuuril.