Ja nii see siis jälle algab. Lägaaeg. Taevas kraad tumedam, kui tahaks, sademeid kraad rohkem, kui tahaks, õhutemperatuur - ei ole ise ka kindel, mis kraadi taga ajab ning igaks juhuks laseb keskmistel tuuridel, et näeb nii vihma kui ka lund. Aga tahaks, et oleks kraad kõrgem. Või paar.
Oeh jah, kolmas tass teevett läheb tulele, lasen peast läbi kõik potentsiaalsed sokikudujad, kellelt talvevarusid nuiama minna ning ei ole tegelikult üldse nii hull isegi see, et kella kümnese koosoleku jaoks õuevalgusest enam ei piisa.
Aga teistel teemadel. Mulle nii meeldib, kui palju viimasel ajal ratturite kaitseks sõna võetakse ning linnaliikluse rattasõbralikumaks muutmine päevakorral on! Meeldiks palju rohkem, kui seda teemat ei peaks üldse üles võtma, aga loodetavasti pole see väga kauge tulevikumuusika. Enne kodukontori ajastut käisin ma igapäevaselt rattaga tööle, pea aastaringi, ning olen kahe käega nõus, et Tallinnas on asi ikka väga käest ära. Isegi kui ma leidsin enam-vähem rattasõbraliku (ainult väikese ringiga) trajektoori kodu ja kontori vahel, siis kuhugi kaugemale minemiseks tundus iga kord, et tervelt kohale jõudmine on seiklus. Eriti kesklinnas. Kitsad kõnniteed, olematud rattateed, maailmakõrged äärekivid igal sammul (ma olen see arg, kes ei julge oska neist üles sõita), sekka klappide maailma end unustanud jalutajad, närvilised autojuhid ning see koer, kes otsustab ühes tee ääres jalutada, kui tema rihma otsas olev peremees on teises. Palun, jaa! Rohkem rattateid! Paremaid lahendusi liiklussõlmedes! Tallinn ei peaks ootama, kuni veel rattureid lõpetab nagu Marii Karelli tomatid, et oma linnaplaneerimises nende kui täisväärtuslike liiklejatega arvestama hakata.
- Aga mida sa sel aastal jõuludeks tahaksid?
- Rattasõbralikku kodulinna.
Aga küpsetamislainele. Neid mõnusalt muredaid küpsiseid on hea valmistada siis, kui makrooni-besee-pavlovateost on munakollaseid üle jäänud ning jäätis, vaniljekaste ega carbonara parajasti ei isuta. Või kui küpsiseid ka mitte kohe ahju lükata, siis vähemalt tainas valmis segada ning sügavkülma paremaid päevi ootama jätta. Ehk siis kumb enne tuleb, küpsiseisu või külalised.
Retseptis on 1-2 tl matcha pulbrit ning mida rohkem rohelise tee pulbrit lisad, seda - üllatus-üllatus - tuntavama matcha maitsega (ning seda rohelisemad) küpsised saad. Pildil olevad küpsised on tehtud 1 tl pulbriga, kuna sel korral sai mul lihtsalt matcha kodust otsa. Järgmisel korral tegin küpsiseid 2 tl matcha'ga ning mõne sööja jaoks, kes rohelise tee, eriti just matcha spetsiifilise maitsega harjunud ei olnud, tundusid küpsised siis veidi mõrudad. Mulle endale maitsesid aga suurema koguse matcha'ga küpsised rohkem. Iseloomuga. Riisijahuga valmivad küpsised on ka gluteenivabad.
Gluteenivabad matcha-küpsised
u 30 tk
- 70 g tuhksuhkrut
- 1 tl vaniljesuhkrut
- 1-2 tl matcha tee pulbrit
- 125 g toasooja võid
- 250 g riisijahu
- 3 munakollast
Sõelu tuhksuhkur, vaniljesuhkur ja matcha pulber läbi. Lisa segule toasoe või ning klopi ühtlaseks kreemiks. Seejärel lisa kaussi jahu ning munakollased. Sõtku ühtlaseks taignas ning tõsta toidukilele. Vormi taignast toidukile abil rull ning pane tainas koos kilega vähemalt pooleks tunniks sügavkülma tahenema. Kui soovid, võid sel kujul taigna ka sügavkülma jätta ning alles siis, kui küpsiseisu tuleb, küpsised valmis küpsetada.
Lõika tahenenud taignast umbes poole sentimeetri paksused viilud ning lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta matcha-küpsiseid 180 kraadi juures koos pöördõhuga umbes 10-12 minutit, kuni küpsised on pealt kuivad ja hakkavad äärtest vaikselt jumet võtma. Lase restil jahtuda ning naudi näiteks, khm, rohelise tee kõrvale. Ei kärise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar