Naljakas, kui maailma tähtis osadele inimestele õigel päeval tähistamine on. Okei okei, kuuske ma ka päris mai keskel ei ehiks, aga üldiselt ei muuda mõni päev siia-sinna ju suures plaanis midagi. Või nädal-paar. Näiteks kui juhtub, et hea sõbra sünnipäeva ära unustan. Kallis on ta mulle ju iga päev, mitte ainult siis, kui uus aastanumber kukub. Miks siis see nii suure kella külge pannakse, kui juhtumisi õigel päeval ei ole meeles õnne soovida?
Eriti veidrasse olukorda jõuab kuupäevadest kinnihoidmine siis, kui seda tehakse täääiesti võõral territooriumil (kui eelmine stsenaarium piisavalt võõras ei tundunud). Sel kevadel oleksin pidanud veidi ümmargusemat sünnipäeva tähistama, kuid päev läks mööda sügavas koroonavaikuses, vaid väikese Zoomikõlistamisega, laual kullerite ja sõprade poolt toodud (contactless delivery ofc) lillekimbud kevadet kuulutamas. Chill, kõik saavad aru. Aeg on selline. Hoiame distantsi. Aga kui olukord suve poole rahunes, siis hakkasid lendama etteheited, et kuidas ikka nii, et ei olnudki pidu. Korralda ikka! Korralda nüüd tagantjärgi! Seda numbrit ei saa ju vahele jätta! Sul oli ju tähtis sünnipäev, kuhu pidu jääb? Oot, kas sa kingitusi ei tahagi saada? (Sidenote: tõepoolest ei hooli suurt.) Ning nii sügiseni välja. Ja nüüd, kuna countdown järgmise aastaringi tähistamiseni on juba käimas, siis poole kõrvaga kuulsin vihjeid juba topeltpeo kohta, et eelmine aasta tagasi teha. Oeh.
Tuleb meelde, miks ma aastaid oma sünnipäevaks kuhugi välismaale olen põgenenud. Alates ülikooli esimesel aastal ad hoc Šotimaale minekust, mil ainult ema (sest minu ürgaegne pangakaart ei lubanud odavlennupileteid osta ja pidin krediitkaardiabi paluma) ja korterikaaslane (obv) sellest teadsid. Ja muidugi sõber Glasgows. Mõnus! Ja sealt edasi mitmeid süntse Prantsusmaal, Barcelonas... Lemmikud inimesed, põnevad kohad, ja juba ongi suht idekas.
Igati chill selles osas on õnneks ka mu isa, kellega isadepäeva tähistasin näiteks alles eile. Sest jällegi, isa on mulle kallis ju absoluutselt iga päev. Ning novembri lõppakord sobib isaga koogitamiseks-jutustamiseks täpselt sama hästi kui tavapärane hingedekuu teine pühapäev.
Tähistada aitasid sel aastal lihtsad banaanimuffinid, banaanikeeksi ainetel. Muide, lepiks kokku, et kutsume seda küpsetist eesti keeles ikka banaanikeeksiks, sest banana bread'i otsetõlge banaanisai või laialt levinud banaanileib on pehmelt öeldes kahtlased. No vaata mõnele otsa - keeks, mis keeks. Aga olgu nimega nagu on, muffinid saavad mahedad, maitsvad, mahlased, ohtrate šokolaaditükkide ja ilma lisatud rasvaine ja suhkruta (v.a/oleneb šokolaadist), lisaks ka gluteenivabad. Elagu isad! Iga päev!
Also, saan aru, kui mõttetu rant ja pseudoprobleem see on. Samas, tehes iga päev lahti uudised veendun järjest rohkem, et ükski teema ei ole hetkel maailmas liiga mõttetu, et seda mitte kajastada ning tegelike probleemidega tegelemise asemel selle peale aega kulutada. Amen.
- 3 suurt küpset banaani (kooritult u 300 g)
- 3 muna
- 0,5 tl vaniljekaunapastat
- 100 g keefirit
- 50 g mandlijahu
- 50 g kookosjahu
- 0,5 tl küpsetuspulbrit
- näpuotsatäis soola
- 50 g hakitud tumedat (soovi korral suhkruta) šokolaadi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar