Juba nädal aega jälgin huviga aianurgas kükitavat üht viimast lumehange, mis end lippaia varju peites jonnakalt ära ei kavatse sulada. Igal hommikul mõtlen, et äkki on aeg õue minna ja see ise laiali trampida, et kevad saaks aias viimaks täieõiguslikult võimu võtta, aga siiamaani on see jäänud vaid mõtteks. (Pole absoluutselt seotud minu laiskusega.)
Las istub hang ka kevadpühad veel rahulikult ära, aga kohe kui see läinud, on aeg õues oma tähetundi ootav taimekast üle inspekteerida. Veidi olen juba aias rohenäpu pilguga ringi käinud - pilku on mul nimelt kordades rohkem kui praktikat, veel vähem tulemuslikku praktikat. Loodetavasti siiski päris nulliringi saak ei jää, sest ma ei jõua ära oodata, et jälle oma aiast maitsetaimi saaks korjata. Kõik need oh-so-ürdised falafelid, mündised dolma'd ning kunagi-pole-liiga-palju-koriandrit salsad. Varsti!
Heietan vist liigagi tihti siin, kuidas aeg lendab, aga really? Kuidas on võimalik, et veerand 2021. aastast juba läbi on? Reality check tuleb kalendrisse vaadates, kus vähem kui nädala pärast paistab mu sünnipäev. Juba teine koroonatähistamine. Kuigi hetkel tundub popp olevat õues uute aastanumbrite puhul kõlistada, tekid ümber aias istudes või sõpradega jalutades, ei julge ma õigel päeval õuerandevuud korraldama hakata. Ootused ilma suhtes on aastatepikkuse tähelepaneliku vaatluse põhjal veetud kenasse nulli. Minu sünnipäev on täpselt sellel vahepealsel kunagi-ei-tea kuupäeval, kus võib olla nii t-särgiilm, kui garaaži plekkseina vastu saab pre-tiinekate klassikaaslastega viit miinust taguda (isa ei rõõmustanud) kui ka üllatusena maha sadanud meetriste hangede vahel grillpidu pidada (ei mingi ilm takista eestlasel UFOt garaažist - jah, sellest samast viie miinuse omast - välja veeretamast, kui hea-parem marinaadis ootab). Kuigi päris ära sünnipäeva sel aastal ilmselt ei jäta, on üks asi kindel - Zoomi õhtul lahti ei tee. Ei jaksa.
Seniks aga kevadpühade lainel! Traditsioonid on toredad, aga lihavõtete toidulauale vaadates pole meie peres pasha kunagi liiga popp olnud. Ikka hirmus läila ja raske värk. Magus kohupiim + tsitrused kombo on aga super, nii et tavaliselt teeme midagi pasha poole kaldu, kuid kordades kergemat ning mahedamat. Kausimagustoidud sobivad selleks imeliselt. Sega aga hea-parem kokku ning viska külmkappi sööjaid ootama. Et kreem liiga ühekülgseks ei jääks, lisa kindlasti ka midagi tugevama tekstuuriga. Hästi sobib selliste kreemide sekka segada näiteks purustatud küpsiseid või hakitud pähkleid.
Kui soovid midagi veidi teistmoodi proovida, soovitan aga vahelduseks oma pere lemmik kevadpühademagustoit kohupiima asemel valmistada hoopis kodujuustuga. Püreesta kodujuust saumiksriga ühtlaseks ning asenda retseptis olev kohupiim 1:1. Hullupööra hea! Tavaliselt kasutan ma Alma 5% klassikalist kodujuustu, mille õrn hapukus ja täpselt paras soolakus lisavad kreemidele just selle väikese erilise nüansi, millega kohupiim (siiski ja alati mu põhikas love, ära pahanda!) vahel hätta jääb.
Siin aga üks eriti-eriti lihtne kausimagustoit, millele kreemisust lisab vanillipuding. Neid on muide meie lettidele viimasel ajal eriti suur valik tekkinud!
Kodujuustuga klaasimagustoit kevadpühadeks
5-6 magustoitu
- 350 g klassikalist kodujuustu
- 2 dl rõõska koort
- 200 g vanillipudingit
- poole sidruni mahl ja riivitud koor
- 1 apelsini riivitud koor
- 1 dl rosinaid
- 2-5 sl suhkrut, olenevalt pudingi magususest
- Kaunistamiseks mandlilaaste
Püreesta kodujuust saumiksriga ühtlaseks, lisa vanillipuding, alustuseks 2 sl suhkrut, sidrunimahl ja riivitud tsitrusekoor. Jäta osa apelsinikoorest ka kaunistamiseks. Pese rosinad kuuma vee all läbi ning jäta sõelale nõrguma. Vahusta koor pehmeks, sega koos rosinatega kreemi hulka ning maitse - olenevalt vanillipudingist võib kreem vajada rohkem suhkrut. Jaga magustoit pokaalide vahel, kaunista mandlilaastude ja apelsinikoorega ning hoia serveerimiseni külmkapis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar