Mulle meeletult meeldib õunamahlategu. Kõik see korjamine (ja ladvaõunu jahtides ronimine-raputamine), suurtes vannides-tünnides pesu, kõrvulukustava müra ning veidra, kergelt utoopilise välimusega (mis neljasena pähe võet, sinna jääb!) masina abil õunte purustamine, ja seejärel loomulikult magusa, vitamiinidest pakatava ning peaaegu viskoosse toormahla maitsmine. Ikka plekkkruusisga otse ämbrist. Sügisidüll.
Minu õunamahlateo lapsepõlvemälestusesse mahub muu põneva vahele ka palju pressitud õunamassist 'kookidega' mängimist - kõik süžeed alates poe ja resto pidamisest kuni salajase (veidi laguneva ning ilgelt palju herilasi juurde meelitava, kuid muidu igati toreda) 'aarde' vaenlaste eest kaitsmise ning (komposti)mäe vallutamiseni said vanaema aias läbi seigeldud. Kui mängud mängitud, sai väsimuse saabudes mugavalt kõigile head ööd soovida ning magama minna, jättes täiskasvanud poolde ööni pesema-purustama-pressima-kuumutama-purgistama. Sest ega ju pooleli ei saanud jätta.
Ühel hetkel saabus aga kurb reaalsus, kus vanuse-väsimusekaart mulle enam ei kehtinud. Unega võideldes ja külmast järjest kangemaks tõmbuvatega sõrmedega olen nii mõnegi tünnitäie ubinaid mahlaks teinud. Ning siis tuleb selle mahlaga ju midagi teha! Hilisöine purkide pesu ja kümnete liitrite mahla kuumutamine ning hoidistamine on oma jälje jätnud - sellest ajast peale väldin võimalusel kõike kuumutamist ja steriliseerimist nõudvat hoidistamist. Õnneks tänapäeval aitab õunamahla vitamiine hoida sügavkülm: juba aastaid on minu pere toormahla ka külmutanud, et talvel oleks maailma parim vitamiinilaks omast käestkülmast võtta.
...ning kui talvel pärast tunde õues ringi kondamist tuppa tulla ja niisama janu joodud, siis vala sulatatud toormahl mõne ingveriviilu ja kaneelipulgaga potti, kuumuta kergelt auramiseni, et kõik väärtuslik vitamiinindus alles jääks, sisse tilk tumedat või spiced rummi ning parim talvine kuum jook on valmis.
Pole tänu väärt. ;)
Sel sügisel ei ole ma mahla tegema jõudnud ning tundub, et vist jääbki hooaeg tänavu vahele. Õnneks on mõningad kodumaised õunad siiski ka minu keldris maandunud ning annan omalt poolt parima, et lisaks hommikupudrule-smuutisse lõigatuna maanduksid nad ka erinevates küpsetistes. Kui tavaliselt jõuavad õunad ikka kookidesse või moosipurki, mõnel juhul ka ahjuprae kõrvale küpsema, siis tegelikult tasub õunu soolastesse roogadesse palju rohkem sobitada. Näiteks juust + õunad kooslus sobib imehästi lahtise piruka täidiseks.
Toortatra- ja (GV märgisega) kaerajahust põhjadel tartelettes ehk korvikesed on gluteenivabad. Rustikaalse ning pähklise maitsega toortatar sobib sügisemekiga õuntega hästi kokku, kuid tuleks arvestada, et gluteenivabad põhjad jäävad muredamad kui nisujahuga tehtud tainas, seda eriti soojast peast. Võid põhjad valmistada ka 300 g endale meelepärase muretaignaga.
Õunte ja Brie juustuga korvikesed
8 x 10-cm korvikest
Toortatrajahust muretainas:
- 150 g toortatrajahu + veidi rullimiseks
- 50 g täistera kaerajahu
- 0,5 tl soola
- 0,5 dl piima
- 100 g võid
- 2 dl kohvi- või köögikoort
- 1 suur muna
- oksake värsket või 2/3 tl kuivatatud punet
- 0,5 tl riivitud muskaatpähklit
- värskelt jahvatatud musta pipart
- 75 g riivjuustu
- 125 g Brie valgehallitusjuustu
- 3 väikest sibulõuna või 1 suurem hapukas õun
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar