22.1.23

Tere taas. Ja üks hõrk Caesari salat


Tere, 22. jaanuar! Täpselt sel kuupäeval ilmus siin lehel ka eelmine postitus. Aastanumber oli siis 2022 ehk siin on täpselt aasta aega vaikus olnud. Miks nii? Ja miks just nüüd Avalda nupp taas kasutusse võtta ja blogile elu sisse puhuda?






Eelmise aasta alguses võtsin korraks aja maha ja lülitasin end kõikvõimalikest võrkudest-platvormidest välja, et veidi nii kehal kui ka vaimul puhata lasta. Töölt olin eemal kokku 9 nädalat, aga aeg lendas mööda palju kiiremini, kui ma oskasin karta või oodata. Eestis toimetamine läks eriti kiirel linnulennul ja algsetest kindlasti-hakkan-kodu-remontima ja küll-jõuan-teha-käsitööd-kirjutada-lugeda-õppida plaanidest palju alles ei jäänud. Kas ma olen ainus, kes veidi aega töölainelt eemal olles ei saa aru, kuidas tal varem üldse töötamiseks aega oli? Päevad planeerivad end ise tihedalt täis, isegi kui kindlat agendat ei ole. 



Ja siis see suur, et ...kas eestlane on jaanuaris üldse puhanud, kui ta liitrist mini-grip'i ja plätusid pole välja otsinud ning Lennart Meri nime kandva asutuse poole suunda võtnud? Mina läksin reisikaaslasega kolmeks nädalaks Sri Lankale, aga sellest loodetavasti kirjutan eraldi postituses. Muljeid sai mustmiljon, mõned neist isegi juba mustandisahtlisse kirjutatud - alates kohalikust toidust, loodusest, linnaelust, templitest ja teest kuni surfilainete ja Sri Lanka eestlasteni. Näpuotsaga juurde ka meie Covidi-seikluseid. See ju läbiv joon tänapäeva reisikirjades. Aga sellest kõigest mõni teine kord.



Minu plaan oli blogimisega kohe pärast reise (mul tuli väike Alpide lumelauatiir pärast Sri Lanka päikese ja rannailma ka tasakaaluks otsa) jätkata, kuid siis hakkas sõda. Ja minul kadus absoluutselt kõik motivatsioon kirjutada koogikestest või küpsistest ja jahuda jahust. Meeletu võimetus, viha ja kurbus segunesid üheks suureks kõikematvaks uduks ja blogspot.com tundus sel hetkel maailma tühiseim ja mõttetuim asi, millel kätt pulsil hoida. Kuust ajast blogimispausist sai kaks, mis tiksus vaikselt poole aastani, ning nüüdseks on sellest saanud täpselt aasta.



Kas midagi on muutunud? Sõda käib jätkuvalt, külvates vägivalda ning ideoloogiast pimestatud inimesed ründavad jätkuvalt Ukrainat. Inimesed surevad, ressursse hävitatakse tagajärgedel mõtlemata. Tõsi. Ehk olen mina siis muutunud ning mingi uue tugevuse ja tasakaalu leidnud. Elutõed tunduvad paberil tihti banaalsed, aga tegutsemine tõesti aitab. Eelmise kevade halvavast olekust olen ma üle saanud. See ei aita ju kedagi. Ainult ise edasi liikudes ning otsides võimalusi panustada on lootust, et midagi kusagil muutub ja liigub kas või veidikene paremas suunas. Välja öeldes tundub see nii iseenesestmõistetav ning loogiline, kuid mul oli vaja aega kõige selle protsessimiseks, enne kui sain püsti tõusta ja edasi minna. Otsida viise, kuidas aidata ja panustada. Kas oma aja, asjade, raha või teadmistega. Sõda käib jätkuvalt ning ka meie toetust on jätkuvalt vaja. Mugavustsoon on ohtlik vaenlane, keda lähedale ei tohi lasta.



Aga toidulainel. Blogi on viimase aasta jooksul tahaplaanile jäänud, kuid retsepte olen ma jätkuvalt loonud, ennekõike Nipiraamatu ajakirjale, kus ma viimased kolm ja pool aastat olen köögitoimetaja olnud. Loodan nüüd lähiajal mõningaid ajakirjas ilmunud retsepte ka siin jagada ning alustangi eelmise aasta detsembris ilmunud Caesari salatiga, mis on ideaalne näide sellest, kuidas vähem on vahel rohkem.






Kuigi retsepti vaadates võib tunduda, et salatilehed koos kastme, paari juustulaastu ning peotäie saiakuubikutega kokku palju ei tee, siis Caesari salat on ideaalselt tasakaalus, ilma lisandeid juurde soovimata. Salat saab kerge, kuid toitev, sobides hästi nii lõuna-õhtusöögiks kui ka pidulikumal puhul eelroaks.


Klassikaline salat valmista kindlasti krõmpsu Rooma salatiga. Ka koduse salatikastme valmistamine läheb kiiresti ning võid kindel olla, et tulemus on tõeliselt maitsev. Kastme ning krutoonid võid varem valmis teha, nii võtab salati kokkupanek vaid mõned minutid. Kui sa ise kastet siiski ei viitsi teha, siis poelettidel leiduvatest kastmetest on minu lemmik Gourmet Club'i oma. 


Klassikaline Caesari salat


Salatit jagub neljale lõunaks või kuuele eelroaks
Aega läheb 30 minutit


Salatiks
  • 1 suur pea Rooma salatit
  • 6 viilu koorikuga (gluteenivaba) saia, hästi sobib mõni rustikaalsem isend, näiteks juuretisesai või täistera-ciabatta
  • väärisoliiviõli
  • serveerimiseks parmesani või muud tugevamaitselist laabijuustu

Kastmeks
  • 2 munakollast
  • poole sidruni mahl
  • 2/3 tl seemnetega sinepit
  • 1 küüslauguküüs
  • 5-7 anšoovisefileed, olenevalt kalade suurusest
  • 2 sl väärisoliiviõli
  • 8 sl mahedamaitselist, näiteks rapsiõli
  • 2 sl peenelt riivitud parmesani
  • soola-pipart


Valmista salatit nii
1. Esiteks valmista kaste. Vispelda munakollased sidrunimahla ning sinepiga läbi.
2. Koori ja pressi küüslauk, suru koos anšoovistega noaseljaga pastaks ning lisa munasegule.
3. Lisa peene nirena pidevalt vispeldades alustuseks oliiviõli ning seejärel rapsiõli, kuni saad paksu heleda majoneesi konsistentsiga emulsjooni. Võid kastme ka madalal kiirusel saumiksriga valmistada.
4. Sega kastmesse parmesan ning maitsesta soola-pipraga. Vajadusel lisa veel sidrunimahla.
5. Krutoonide valmistamiseks lõika või rebi sai kuubikuteks ning prae õlis igast küljest kuldseks.
6. Pese ning kuivata salat. Rebi käte vahel tükkideks ning sega kastmega. Olenevalt salatipea suurusest ei pruugi kogu kastet vaja minna.
7. Puista salatile krutoonid, tõmba peale mõned parmesanilaastud ning lisa paar keerdu värskelt jahvatatud musta pipart.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar