17.08.16

Tatra dolmad


Tassisin väljamaalt paki viinapuu lehti koju. Ja siis jõudis mulle kohale, et neid on saada ka igast Eestimaa poest. Ja isegi minu mõlema vanaema aias vohab viinapuu nii, et maja enam pea näha ei ole. Aga ikka peab kõigepealt sealt kaugelt rohelist rohtu otsima. ...Ja siis kui see roherohi on koju tassitud, avastada, et kodus on ikka veel rohelisem. Oeh, õpin, õpin alles elu... ;)


Aga dolmad tulid head ja olid kõiki neid seljakotikilomeetreid väärt. Kel kodus järgmiseks veiniõhtuks snäkilaua plaani pole, tehke aias (ei pea enda aed olema ju) kriitiline tiir ja vaadake, kas leiate mõne kenade lehtedega viinapuu. Seda siis soovitavalt ikka sealt, kus aia taga liialt liiklust pole. Kui õhk on puhas, sobivad eestimaised viinapuu lehed sama hästi kui väljamaa omad dolmade tegemiseks. Siin õpetuses on kenasti piltidega näidatud, kuidas ainult kergest kupatamisest piisab, et lehed rullimiseks sportlikku vormi saada. Kes purgis lehti ostab, neil soovitan ühest lehest tükike murda ning keele peal proovida, kui soolased lehed on. Tavaliselt soolaga lehti konserveerides ei koonerdata ning purgist/pakist tulnud lehed tuleks korralikult voolava veega liigsest soolast loputada, kui tulist tulemust ei taha saada. Ahjaa, ja juhtumisi sobivad need rullid kenasti ka kõigile x-talumatutele. Täiesti taimsed ja gluteenivabad jms. 





Hehee, muide, kui sõna dolma ajalugu vaadata, siis tuleb ta türgikeelsest sõnast dolmak, mis tähendab täidetud. Nii et ka täidetud tomateid, paprikaid jms kutsutakse mõnes köögis dolmadeks. Ja kuna üks täitmine kõik, siis isegi täidetud kalmaare, makrelle jms kutsutakse dolmadeks! Siin postituses lähen ma ikka meile eestlastele tuntud dolmade rada ja pean silmas vahemere köögiga seonduvaid viinapuu lehtede rulle. Võiks öelda ka, et tegu on kapsarullide lõuna-euroopa vendadega.    


Dolmad on mõnusad näksid, mida tehakse traditsiooniliselt nii riisi-lihatäidisega kui ka taimseid ainult riisiga. Täidisesse lisatakse tavaliselt ka ohtralt rohelisi ürte, piiniapähkleid, rosinaid ja maitset annab viinapuu lehtedele pea eranditult sidrunimahl. Vahemere ääres serveeritakse tavaliselt lihatäidisega rulle soojalt ning taimseid külmalt, kuid kindlat reeglit siin ei ole ja eks igaüks saab ise proovida, kuidas paremini mekib. Siin retseptis on dolmad saanud veidi eestipärasema kuue, kus riisi asendab toortatar ning piiniapähkleid päevalilleseemned. 




Tatra dolmad

  • u 200 g viinapuu lehti (hoidistatult näiteks Gourmantelt)
  • 150 g toortatart
  • 1 väiksem sibul
  • 2 küünt küüslauku
  • 1 dl hakitud värsket peterselli ja münti
  • väike peotäis päevalilleseemneid (või soovi korral piiniapähkleid või hakitud mandleid)
  • 1 sidrun
  • soola
  • pipart
  • kookosõli

Koori ja haki peenelt sibul ja küüslauk. Prae kookoosõlis kuldseks, maitsesta soola ja pipraga. Pese tatar voolava veega ning lisa pannile. Prae minuti jagu ning lisa nii palju kuuma vett, et see katab u 1,5 cm ulatuses tatra. Hauta madalal kuumusel, kuni tatar on peaaegu valmis ning vedelik on imendunud. Võta segu tulelt ning lisa hakitud petersell ja münt. Riivi poole sidruni koor ning lisa koos poole sidruni mahlaga segule. Lisa ka seemned või hakitud pähklid, maitsesta soola ja pipraga ning sega pannitäis korralikult läbi. Kui kasutad värskeid viinapuu lehti, blanšeeri (eestikeeli kupata) nad kiirelt keevas vees, nõruta ja pigista kuivaks. Kui kasutad purgis või pakis Eestimaale jõudnud lehti, loputa nad sõelal voolava vee all liigsest soolast, seejärel nõruta ja pigista samuti kuivaks. 




Nüüd voltima ja rullima! Võta viinapuu lehed ükshaaval enda ette, sile pool laual ning roots ülal, saba enda poole ja lehe tipp eemale vaatamas. Lõika leheroots ära. Pane lehe alaosasse lusikatäis täidist, tõsta lehe alaosa ning mõlemad ääred täidisele ja rulli tihedalt kokku. Rulli nii lusikakaupa kogu täidis lehtedesse. Kata kõrgete äärtega panni põhi katkiste lehtedega (alati leidub ka neid...) ja lao dolmad ühe kihina, liitekoht allpool pannile. Vala dolmadele nii palju kuuma vett, et nad oleksid kaetud, nirista peale ülejäänud poole sidruni mahl ning lõika nüüd juba mahlatu sidrunikoor paariks tükiks ning pista rullide vahele. Enne serveerimist võta sidrunikoored ära - selleks ajaks on nad oma töö maitse andmisega teinud. Aseta rullidele raskuseks kas pannist väiksem kaas või taldrik ning hauta madalal tulel 50 minutit kuni 1 tund, kuni viinapuu lehed on pehmed ja vedelik aurunud. Kui soovid, võid dolmad valmis hautada ka ahjus, selleks aseta rullid samamoodi koos vedeliku ja raskusega ühe kihina ahjuvormi ning küpseta 160 kraadi juures 45-50 minutit. Serveeri jahtunult. Kõrvale sobib näiteks tzadziki stiilis külm jogurtikaste, mõni hea leivaline, oliivid, hea vein...


Ja ühed vahvad suvepäevad ka! TransferWise 2016 laevaehitustehas



15.08.16

Vegan brownie kikerhernejahuga


Alustuseks targad sõnad tarkadelt inimestelt: 


My favorite flavor of cake is more.




Kikerhernejahu on gluteenivabadest jahudest üks rahakotisõbralikumaid, samas on ta väga valgu- ning kiudainerikas. Palju kasutatakse seda india köögis, kus sellega näiteks paneeritakse juurvilju, aga tehakse ka jahust-veest lameleibu, nn kikerhernejahu pannkooke. Kuna kikerhernejahu on väga siduv, on ta taimetoitlaste seas hinnatud munaasendaja, näiteks tehakse sellest vegan nn omlette.


Üks põhjus, miks kikerhernejahu poppide ringis ei ole, on tema veidi mõrkjas maitse, mis aga küpsetamisel/kuumutamisel kaob. Nii et ärge tainast liialt maitske! Aga jah, kuumutades kaob see täielikult ning küpsetistes ei ütlekski, et tegu ei ole nisujahuga. Kui brownie on tavaliselt serveeritud ruudustatult, siis kodune vormi puudumine ei tohiks ju kedagi tagasi hoida! Jätkub kenasti 6 enesekontrolliga inimesele.




Kikerhernejahuga brownie 

20 cm lahtikäiv vorm 
  • 70 g naturaalset magustamata kakaopulbrit
  • 70 g kikerhernejahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 30 g kookosrasva
  • 50 g rafineerimata suhkrut
  • 2 küpset banaani
  • 1 tl vaniljekaunapastat
  • 50 g tumedat 70% šokolaadi või šokolaadinööpe
  • serveerimiseks näiteks pähkleid või marju

Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega kausis kakaopulber, jahu ning küpsetuspulber. Teises kausis sega purustatud banaan kookosõli (sulata enne, kui kookosrasv on tahenenud), suhkru ja vaniljega. Sega kahe kausi sisud omavahel ning lisa ka hakitud šokolaad või šokolaadinööbid. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ning rasvaga määritud vormi ning küpseta 25 minutit. Soojalt on brownie veidi mure, kuid jahtudes saab oma õige veidi nätske tekstuuri. Samas, kes ikka jaksab oodata, kuni šokolaadikook jahtub, eriti kui soojalt koogis olevad šokolaaditükid mõnusalt veidi vedelad on...


Nädala tõmbab käima Marvin Gaye "Sexual Healing" Kygo remix.



12.08.16

Gluteenivaba suvine kukeseene-tomatiquiche




Hetkel on vist täpselt see suurepärane nädal, kui eestimaised kukeseened ja tomatid koos oma tippvormis on. Hei hoo, 4 eurot kilo kukekad Balti jaama turul, parim plaan ju! Ja see hullutav lõhn. Sügisesed lõhnad turul on lihtsalt imelised! Vist isegi paremad, kui varasuvised esimeste maasikate aegu. Sügisesed küpsed viljad on palju raskem ning sügavama aroomiga, eriti kui õhus on juba veidi septembrijahedust tunda (kas ristime ümber augustijaheduseks? Vananaistesuve asemel...)

Päikeseline laisk pärastlõuna, lettide esised on tühjad - tööinimesed veel tööl, tädid juba oma hommikutiirudel käinud, lastel siia mahti pole tulla. Ploomid, õunad, suvikõrvitsad-kabatšokid, kukeseened, marjad-marjad-marjad, till, kurgid-tomatid, sekka mõni ülevalminud mesimelon ja arbuus... Väike kriimu näoga poiss taob lössis palli, mil Ämblikmees veel ühe külje peal vaevu näha, kaks müüjat räägivad omavahel vene keeles - nii võõras ja ometigi nii oma. Astun türgi ubade hinda uurides täpselt lompi - hommikune sadu on turu puhtaks pesnud. Kas selle pärast tundubki kõik veel eriti värske? Seened, tomatid, oad kotis, päikesest parkunud kelmika naeratusega müüjalt pealekauba saadud punapõskne õun pihku pistetud, astun rahulolevalt kodu poole. Balta on ikka lemmik!




Kukeseene-tomatiquiche

28-cm pirukavorm

Gluteenivaba muretainas:
  • 160 g riisijahu
  • 75 g taluvõid
  • 1 muna
  • 1 tl soola
  • 2-3 sl külma vett
Täidis:
  • 300 g kukeseeni
  • 2 väikest või 1 suurem lihatomatit
  • 1 rammus küüs küüslauku
  • kimbuke tilli
  • 100 g suitsujuustu
  • 2 muna
  • 2 dl piima või 10% koort
  • soola
  • musta pipart

Taigna jaoks kasutan oma tavalist riisitaigna retsepti, töötab kenasti ja on väga lihtne kokku suristada. Jahu ja külmad võitükid blenderisse, siis soola ja muna, ning kui kõik on ühtlaseks puruks blenderdatud, lisa veidi vett ja suru tainast üle töötlemata lapikuks kettaks. Lase kas pool tundi kuni üleöö külmkapis seista, suru võitatud pirukavormi põhja ja äärtele, torgi kahvliga auguliseks ja eelküpseta 200 kraadi juures veerand tundi. 




Täidiseks puhasta kukeseened ja prae kuival pannil soolaga vesi välja. keera pliit kinni, lisa pannile purustatud küüslauk ja hakitud till ning jäta segu jahtuma. Klopi munad piima ja soolaga lahti, riivi juust ning viiluta tomat. Vala eelküpsetatud põhjale kukeseened, seentele munapiim, siis jaga ühtlaselt pirukale juust ning viimasena lao peale tomativiilud. Veidi musta pipart kõige selle ilu peale ning pirukas u 30 minutiks ahju, kuni taignaservad on krõbedad ning täidis hüübinud. Serveeri leigelt või külmalt - igati on hea!


Devo & nende "Gut Feeling". Ilusa nädalavahetuse ilusaks alguseks.  



10.08.16

Külas põhjanaabritel ehk "Puhutko suomea?"


Blogis on nüüd väheke aega vaikus olnud, sest vaja oli põhjanaabritel külas käia. Paarsada kilomeetrit Helsinkist põhjapool Tamperes oli teatrifestival, mida tuli  otsast lõpuni ja veidi veel peale väisata. Kunagi varakevadel sai üks projekt kirjutatud ja pea juba ka ära unustatud. Ja kui siis vastus tuli, et isegi taskuraha antakse ja mingu me aga festivalile, tuli vahepeal juba rööpaid vahetanud elu kohvrisse pakkida ja Viking Line'i lehele šoppama minna. Logistika sai isegi päris mõistlikult paika pandud - hea pakkumisega laevapiletid, ühe euro superbus pealinnast Tamperesse, mõnus AirBnB kesklinna lähedal, pole paha! Töö tuli arvutiga kaasa ning baas sai uues ajutises kodus üles seatud. Kõike jõudis! Nii kohalikus mustikaid-pohli-seeni täis metsas jooksutiire teha kui ka kogemata ära eksides jääkülmas kaljupõhjaga järves ujumas käia. (Kel neid ujukaid ikka vaja on, kui ümbruses lähim inimene on vaid mõni varahommikune seeneline Pekka või marjuline Jonna, silm veel unine?)




Sai ka teatris käidud, väga häid ja üle igasuguse piiri kohutavaid tükke nähtud, rahvusvahelisi suhteid sõlmitud (khmm, millegagi pidime ju enda sealolekut õigustama!), pikki jalutustiire tehtud ja ka kohalike sekkarite detailne inspektsioon kirja saadud. Muide, muumindusest on seal kõva äri tehtud! Kuna Soomes on inimõigus omada Muumi tassi, siis tehakse neid muudkui juurde. Vanad kujundused aga tooteliinile liiga pikaks ajaks ei jää, nii et kollektsionääride vahel käib tihe võitlus, kellel rohkem erivärvilisi tasse kodus on. Kui uuena maksavad taasid poes nii kümpa, veidi peale, siis sekkaris on keskmised hinnad nagu siin hõlma alt tehtud udusel pildil näha: 


#polepaha

Foodwise. Kuna meil kodus köök oli olemas ja pood kõrvalmajas, siis liiga suomilainen toitu ei vaaritanud. Linnas endas on ainult paar pippuripihvi restot, käputäis pizzeriasid, järjest rohkem hiinakaid ning muid pisikesi etnilisi kohakesi (loe: kebab ja falafel). Ei miskit, mis liialt tõmbaks, nii et ka liigselt põlvi nõrgaks tegevaid toiduelamusi ei leidnud linna pealt. 


Minu nõrkus, karjala pirukad, sai aga kohe üles otsitud. Kuna ühel reisikaaslasel juhtus sünnipäev meie teatterikesä ajale, siis sai isegi sünnipäevakoogi asemel küünlad ahjusoojadele pirukatele pandud ning lauluga sünnipäevalapsele ära puhumiseks-soovimiseks voodisse viidud. Ise olen karjala pirukaid ka teinud, retsept ja postitus siin, aga ega kohalikele kenadele piirakate vastu nad ei saa. Välimuselt vähemalt. :P Tean tean, Eestist saab ju neid ka igast poest, aga Soomes on ju neil ikka teine maitse! See õige.




Sommide toidulauast veel: mis värk neil selle maailma halvima kohviga on? Räägitakse, et soomlased on maailma suurimad kohvijoojad. Koguseliselt võib olla küll, aga maitset ja kohveiini on neil suure termose peale sama palju kui Itaalias ühes espressos. Ja ka koguseliselt joovad nad selle võrra vist siis rohkem... Ei tea, mis neil ajaloos valesti läks, aga kohvikultuuris on neil veel arenguruumi küll ja küll... 


Kui reisi lõpp hakkas paistma ning aeg oli suveniire koju osta - väljamaal käies peab ju ikka midagi võõrast koju kaasa tassima - seadsin oma sammud ikka toidupoodi. Mis ma selle põdramagneti või sini-valge võtmehoidjaga ikka teeksin? Kuna soomes on kõik toitmispiirangud-eridieedid turul esindusliku ja laia kaubavalikuga kaetud, on ka hinnad palju sõbralikumad. Nii juhtuski, et ostsin kaasa asju, mida meilt küll leiab, aga kordades kallima hinnaga. Kotti lendasid mõned huvitavad jahud, aasia poest vürtse ja nipet-näpet. Ja veidi läksin hulluks ka kohalikus "kaalu ja säästa" poes. Põhimõtteliselt on tegu poega, kus pakendatud kaupa eriti ei ole, kui mõned ökoteed vms välja arvata, aga kõiki teravilju-jahusid-pähkleid-kuivatatud puuvilju saad endale ise kaaluga kaasa osta. Valik on kirev ning ka hinnad päris toredad. Ja loomulikult ei puudu sealt ka "rosin šokolaadis" sektsioon, ehk kõikvõimalikud kuivatatud puuviljad-marjad, pähklid ning lagrits (ofkoors) kaetud sokolaadi, jogurti vms kattega. Oeh! :) Ühe korra käisime seal ning ostsime erinevaid komme maitsmiseks kaasa, teine kord oli juba ostunimekiri kaasas. Mustikapuruga kaetud rosinad jogurtis ehk Mustikkajogurttirusina olid kindlal esikohal! Nii mõnusad magus-hapukad, samal ajal vana hea Panda suklaarusina maitse läbi kumamas. Samuti olid väga head külmkuivatatud terved vaarikad tumedas šokolaadis ning ingver jogurtis. Mm... Kui muidu olen ma ikka tumeda šokolaadi parteis, siis need rosinad, ah! Ja need vaarikad - nii suured ja mahlased! Ning täiesti õige suve maitsega. 


Tegelikult ka ei käinud ainult komme söömas, vaid teatrisse ja kontserditele jõudsime ka!

Kaalukommid lähevad muidu soomes nagu kuumale kerisele - kõigis suuremates ja väiksemates poodides, raudtejaamadest ja kaubanduskeskustest rääkimata, on kaalukommipoed. Alates kummikommimägedest nende samade pähkel-šokolaadis tünnide ning lagritsahunnikuteni. Prioriteedid on paigas. ;)


Oeh, nüüd aga tagasi Eesti ellu-ollu. Marjapõõsad ootavad kiiremas korras randevuule ning turud talves kukeseente varumise missiooniga külastust. Tegudele!


Kuna reisil sai palju kuulatud, siis sobib kenasti Soome lõpetuseks Smithsi "Please, please, please let me get what I want".

30.07.16

Mustika-banaani purukook





Marjahooaeg on käes! Metsad mustavad mustikatest, põõsad on tikritest-sõstardest lookas, ja vist kõik eestlased on oma silmaga kinnituse saanud, et selle suve märksõna on vaarikauputus. Korilane minus on ka pead tõstnud ning sügavkülm vaikselt täitub. Eelmisel nädalavahetusel käisin ka Tartumaal maakodus karpe täis noppimas - saak oli korralik ja vähemalt uue aastani peaks nüüd hommikusöögimarju ja ehk ka mõne koogi jagu jätkuma. Kui maalt mustsõstrapõõsad pärast kaht intensiivset korjamist ainult grammi võrra tühjemaks olid jäänud, käisime ka Tartu linnas vanaema aiast läbi. Vanaema ise ütles meile telefonis, et kahjuks vaarikaid enam ei ole eriti. Khmm. Oksi polnud marjakobarate (sic! Ma pole kunagi sõna kobar vaarikate kohta varem kasutanud!) alt pea nähagi ning järjest uute karpide täitmisest sai tol hetkel maailma tähtsaim ülesanne. Hasart. "Kristi, tule vaata siia, kui palju siin veel marju on!" "Ei, ma ei saa, ma pean siin korjama!" Selline tunne oli, et kõrvale isegi ei saa vaadata, muidu äkki selgub, et see on ainult illusioon ning kõik need ilusad punapõsksed kaovad. 


Mis muud? Astelpajusid sel aastal eriti meil aiast ei tule, ning ka kirss oli päris kurb. Üks mari tal täpselt terve puu peale oligi - ju olid linnud oma töö teinud. Ja siis juba õunad-ploomid? Oeh, ei tasu liiga kaugele ka mõelda. Muidu tundub juba, et peaks piparkooke hakkama tegema ning lihavõttemune ka värvima. Iga asi omal ajal. Hetkel naudin igapäevast värske marja vitamiinilaksu ning ootan, et eestimaised lihatomatid valmis saaks. Suvi!


Astelpajud juba vaikselt lubavad...


Mustikad ja banaan. Kahtlane kombinatsioon? Ühelt poolt meie oma metsade viljad, teisalt võõramaised chiquitad, Euroopasse jõudnud pärast pikka merereisi. (...kui Islandi magic kasvuhooneid, kus samuti banaanid kasvavad, mitte arvesse võtta.) Võin kinnitada, et need kaks sobivad ideaalselt kokku! Välismaised kokanduslehed on "banana & blueberry" retsepte täis. Põhiliselt muffineid ja keekse (banana blueberry bread!), aga sekka ka smuutisi, jäätiseid ja muud toredat. Miks siis meie ei võiks sama trendikad olla, pool toorainest ju igati mahe ja kodumaine, ehk tasakaalustab Kaugemaa kollaseid kõverikke?

Sel korral jõudis banaan kodusesse mustika-kohupiima purukooki - suvine klassika Eestimaa köökides. Retsept Dagrise blogist Sööme silmadega, kus on saanud ka palju kiita. Kui kasutad suurt ahjuplaati ning tahad veidi kõrgemat kooki, siis soovitan ka koguseid suurendada poolteist kuni kaks korda. 




Mustika-banaani purukook

väiksem ahjuplaat 

Põhi:
  • 4 dl nisujahu
  • 1 dl rafineerimata suhkrut
  • 1 tl vaniljekaunapastat
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • 150 g võid

Täidis:
  • 400 g pakikohupiima
  • 1 dl maitsestamata jogurtit või keefirit või hapukoort
  • 1 dl suhkrut
  • 2 suurt muna
  • 2 suurt küpset banaani
  • u 500 ml mustikaid


Surista võitükid jahu, suhkru, vanilje ja küpsetuspulbriga blenderis ühtlaseks. Vala puru toidukilele ning suru kile abil palliks. Jäta vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Võid puru ka eelmisel päeval valmis teha, siis läheb koogitegu eriti kiirelt. 

Sega kohupiim jogurtiga (või keefiri või hapukoorega) lahti ning maitsesta suhkruga. Lisa ka kahvliga purustatud banaan ning munad. Võid jätta banaani ka suuremaid tükke, need jäävad koogis eriti head.

Suru 3/4 purust väiksema küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi põhjale, vala peale kohupiim, puista sellele mustikad ning marjadele ülejäänud puru. Küpseta kooki 180 kraadi juures 40-45 minutit, kuni kohupiimakiht on tahenenud ning kook küps. Lase jahedas enne serveerimist üleöö seista ja maitsestuda. Serveeri külmkapikülmalt.

A-ha "Take on me" rahulikumas võtmes. Et on juuli lõpp ja päikeseloojang ja õhtu ja tuuletu ilm ja kuigi nina juba veidi külmetab õues, tuleb tekk lihtsalt rohkem ümber tõmmata ja. Jälle on hea.



27.07.16

Minu sellesuvised jäised triibulised ehk Kiivi & Musta sõstra Duo


Jäätis! Jäätis! Jäätis!


Kui üldiselt ma jätsifänn number 1 just ei ole ja isegi poest haaraks pigem kohupiimakreemi jäätise asemel (sõbrad võivad kinnitada, ka väike lusikas on mul tavaliselt selleks puhuks kotis olemas -> rubriik "mida kõike naise käekotist ei leia", aga see on juba teine teema...), siis vahel suvel ei ütle ka mina jäätisest ära. Üks on kindel, Itaalias ma gelatolettidest tühja pilguga mööda ei tuhise - kui õues on samad kraadid kui Eestis kogemata liiga hilja küdema pandud saunas, siis on külm jäätis täiesti omal kohal. Ikka lemmik pistaatsia esikohal, mõrkjas kohvi gelato tihedalt kannul. Sorbettidest on kindel võitja sidrun, kuigi kord proovitud tumeda šokolaadi sorbett, värvilt pea süsimust, oli ka oma nime väärt. 






Kuhu ma, ahjaa. Jäätis. Eestis. Poest tulles tundub, et koduteel jäätis nahka panna on viimasel ajal rahvuslik sport. Ja ka tootjad teevad omalt poolt kõik, et eestlased ikka sportlikult käituksid. Kõik need uued värvilised siirud-viirud, põnevad mitmekihilised glasuurid ja kõikmõeldavad täidised. Kas on ka seda väärt? Meh. Mulle vist Eesti jäätistest läheb ikka vana hea rosinatops ja korras. Kuigi pean tunnistama, et uus Vana Tallinna kohvijäätis pole ka paha. Aga sel on võib-olla midagi pistmist ka sellega, et kohvijäätis on hea. Ja Vanakas ise on hea. Ja üks pluss üks võrdub poodi-jätsi-järgi-minek. 


Töö on tublit tehtud ning turg on pea üleküllastunud, aga no kodujäätiste kreemjat mahedust ja särtsakat värskust nad ikka ei löö. Pulgaga või ilma - selles on küsimus. Kel vanakooli vahvlimasin kodus, sel ilmselt küsimust ei ole. ;) Kui koorene jäätis sobib kenasti tuutusse, siis sorbett tahab endale minu meelest vart alla või lusikat kõrvale. Ja kel uhkeid jäätisevorme ei ole, sellele võin kinnitada, et vanad head tühjad väikesed jogurtitopsid ajavad ideaalselt asja ära. Niisiis, koduteht sorbet ehk "Pane marjapüree jääkappi"! Vahva triibuline, kiivi ja musta sõstraga. Õite hää sai. 




Kiivi & Musta sõstra Sorbetiduo

kahele
  • 4 väga küpset kiivit
  • 3 dl musti sõstraid
  • 1+1 sl rafineerimata (roo)suhkrut

Koori ja purusta ühes kausis kiivid ning sega ühe supilusikatäie suhkruga. Teises püreesta sõstrad ning sega ülejäänud suhkruga. Vala kahte väikesesse plasttopsi vaheldumisi roheline ja lilla püree ning lase jääkapis vähemalt üleöö seista. Kui kasutad jäätisevorme, jätkub püreed umbes kolme vormi jaoks. Et jäätist topsist välja saada, lase tops kiirelt kuuma vee alt läbi. kui tahad, suru sorbeti laiemasse otsa pulk, et seda nagu pulgajäätist süüa. Peenemas seltskonnas (loe: kui kannad valget kleiti, kust mustasõstraplekid ilmselt välja ei tule) serveeri jäist maiust magustoidutaldrikutelt. 


Vahvad ja andekad inimesed tegid video! TransferWise'i naeratavad silmad ja nende lugu Lars Truninilt ja Sigrid Aasmalt.


19.07.16

Maapähkli-šokolaadikook





Mina oma tobedate linkidega, ei saa ka sel korral jagamata jätta: disainerite katsed kõige ebapraktilisemaid esemeid luua. :D See üksi taldrikuserval lebav kahvel on eriti kurb! Ja see võti, oeh...


Viimastel nädalatel olen pealinnast välja ka viimaks saanud, sel suvel vist esimesi kordi. Egas midagi, juuli keskel võib ju ka hooaja avada! Kõigepealt viis tee Teisele Kõige Suuremale Saarele. Hiiumaa kohtles hästi, vaated tornidest olid üle võlli kaunid (loomulikult pidi kõik nad läbi ronima) ning isamaalisust voolas välja absoluutselt igast fotokasilma jäänud kaadrist. Puhas nauding! Käid ringi, põselihased naeratamisest valusad ja muudkui imestad, et "küll on kaunis see minu...". 


Kahjuks selle pildi autorit ei tea, kes need kaadrid kõrvuti pani, aga müts maha, aus värk:




Aga ega sinna nii kerge saada polnudki. Sõbrad olid praamipiletid ära ostnud juba siis, kui müük kuu aega varem keskööl lahti läks - reedeks saarele minekuks said piletid poole tunniga otsa, ning pühapäeva õhtul tagasi mandrile saamiseks asjalood paremad ei olnud. Praamiajad olid ka väga täpselt välja arvutatud, et me kõik ikka pühapäeval õigeks ajaks linna tagasi jõuaks. Miks? Et järgmiseks nädalaks korralikult välja puhata? Kaugel sellest - kiirustama pidi selleks, et jalka finaaliks ekraanide ette jõuda. Jõudsime. Ja isegi mina, nõrk, kes ma rohelist muru ja ilusaid väledaid jalgu vaatan telekast vaid seltskonna pärast, sain kaasa haaratud. Aga jah, pidime kurvalt Prantsusmaa kaotuse vastu võtma. (Sain ka enne matši briifingu, kelle poolt olla.)





Ja viimasel nädalavahetusel sai ka mööda Eestit rännatud, sedapuhku siis kesk-Eestis, Raplamaa metsade vahel. Pidutseda sai, sportida sai, sauna sai, oli nii vihma kui ka päikest - suurepärasus kuubis. Veel tänagi loen sinikaid kokku, ju sai seda aktiivset puhkust liiga otseselt mõistetud. 


Marja ja puuviljakoogid on küll hetkel vist rohkem teemas, aga üks hõrk soolakas-magus amps tumedat šokolaadi ja pähklit kulub ka ee.. marjaks ära. Loomulikult. Kook on küll rammus, aga selle eest iga oma ampsu väääga väärt, ning ega ju tervet kooki korraga ära ei pea sööma. (Kuigi pärast üht tükki sirutub käsi justkui iseenesest teise järgi...)




Maapähkli-šokolaadikook

11 x 35 cm vorm 

Põhi:
  • 100 g nisujahu
  • 1,5 sl magustamata kakaopulbrit
  • 1,5 sl suhkrut
  • 50 g kvaliteetset maapähklivõid
  • paar sl jääkülma vett
Täidis:
  • 50 g kvaliteetset maapähklivõid
  • 200 g vaniljega toorjuustu
  • 1 sl suhkrut
  • 3 sl + 2 sl piima või koort
  • 30 g tumedat 70% šokolaadi

Põhja jaoks sega nisujahu, kakao ja suhkur omavahel. Lisa maapähkivõi ning näpi pudiks. Tainast on kergem töödelda, kui kasutad tükkideta maapähklivõid, kuid kui sulle meeldib tükkidega crunchy variant rohkem, siis lase aga käia! Lisa lusikakaupa külma vett, kuni saad taigna palliks mätsida. Pane taigen kilesse, vajuta lapikuks ning jäta ca 20 minutiks sügavkülma puhkama. Seejärel rulli tainas õhukeseks ristkülikuks ning suru vormi põhja ja äärtesse. Vajadusel rebi ja lapi tainast, et saaksid kogu vormi kenasti kaetud. Pane vorm koos taignaga uuesti umbes 20 minutiks sügavkülma. Aseta põhjale küpsetusoad või koos küpsetuspaberiga kuivatatud herned/oad ning küpseta 200 koraadi juures 15 minutit. Eemalda oad ning küpseta veel umbes 10 minutit, kuni põhi on läbi küpsenud. 


Täidise jaoks sega toasoe toorjuust maapähklivõi, 3 supilusikatäie piima või koore ja suhkruga ühtlaseks. Kui maapähklivõi on segamiseks liiga tahke, kuumuta seda vesivannil, kuni saad sobivalt vedela konsistensi. Sulata tume šokolaad koos ülejäänud piima või koorega pidevalt segades vesivannil ühtlaseks. 

Vala põhjale maapähklivõisegu ning silu ühtlaseks. Nirista täidisele šokolaadisegu ning tõmba hambatikuga mustriliseks. Hoia kooki enne serveerimist vähemalt 4 tundi, veel parem kui üleöö külmkapis. Serveeri külmkapikülmalt. 


Kuna Hiiumaast enne juttu oli, siis üks Dagö "Tuuletallajad"




15.07.16

Kaera clafoutis' kirssidega


**Edited: Mis * siin maailmas toimub? Ärkasin täna hommikul üles ning esimene asi, mis telefonist vastu vaatas, oli "X ja Y marked safe during attacks in Nice". Mis mis mis siin maailmas küll valesti läks, kui sellised asjad toimuvad? Mis kohutav õigustus võis selle inimese peas olla, kes rekkal gaasipedaali põhja vajutas? Kohutav. Hirmus. Haige. **


Eile oli Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille' vallutamise aastapäev ning kuna mul on selle konnasööjamaaga nii mõnigi kokkupuude elus olnud, siis pean ka tagasi Eestimaal olles 14. juulit ikka hea sõnaga (ja söögiga) meeles. Prantsusepärane ahjupannkook clafoutis' on lihtne sega-asjad-kokku-ja-vala-vormi küpsetis, millega saavad hakkama ka vähem vilunud küpsetajad. Taignale tuleb heldelt peale panna kõike, mis parajasti aias valmis on, ning juba vähem kui poole tunni pärast on maitsev kook laual. Clafoutis' on parim just ahjusoojalt ning mina, noorvasikas, võtaks alati ka miskit piimalist sinna kõrvale - olgu see kas või lihtsalt klaas piima, vaniljejäätisetörts või näiteks lusikatäis maitsestamata jogurtit. Valik ju lai. 




Kui tavaliselt tehakse clafoutis' nisujahuga, nagu tavalised pannkoogid, siis minu oma on täistera kaerajahust. Tehakse ju nn päris pannkooke ka kõiksugu eri jahudega, miks siis ahjupannkook kuidagi halvem peaks olema?


Kõige traditsioonilisem clafoutis' valmistatakse just kirssidega, kuigi retsepte leiab ka kõiksugu muude marjade-puuviljadega. Kirsside hapukus magusas pannkoogitaignas - ideaalne kooslus! Ja kuigi paljud retseptid näevad ette kirsikivide kirssidest eemaldamist, siis minu omas jäetakse kivid sisse. Nii palju kui ma ise Prantsusmaal eri vanaemade ja tädide köökides clafoutis'sid olen proovinud, olid pea kõigis kirsikivid sees - see näitab, et tegu on ikka värskete just oma aiast korjatud kirssidega. Talvel, kui omi võtta ei ole, tehakse clafoutis'd kompotikirssidest, kus marjad juba kondistet. Kividega hammaste murdmist ei tasu karta, need saab süües kenasti ülejäänud koogist välja võtta ning omamoodi hasart tekib siis, kui maiustajad saavad pärast oma taldrikuäärtel kõrguvaid kivihunnikuid mõõta. 




Muide, rääkides ühisest mõtlemisest või äkki saab seda lausa trendiks kutsuda? Tundub, et pea kõik toidublogijad üle maailma on viimastel nädalatel clafoutis' lainel olnud. Ja kuigi võib tunduda, et küll tuli ühel idee ning teised võtavad šnitti, siis ma arvan, et loodus teeb siin lihtsalt oma töö. Kui ma vanemate aias viltkirsi lookas oksi nägin, ei olnud isegi mingit muud mõtet, mida nendega (pärast mõne oksa kohe tühjaks söömist) teha tuleks. 




Kaera clafoutis' kirssidega

24-cm pirukavorm
  • 3 suurt muna
  • 2 dl (täisrasvast) piima
  • 1/3 dl suhkrut (või olenevalt kirsside hapukusest veidi rohkem)
  • 1 sl võid + lisaks vormi määrimiseks
  • 1 dl täistera kaerajahu
  • näpuotsatäis soola
  • 4 dl kividega (vilt)kirsse

Sulata 1 supilusikatäis võid ning vispelda juurde munad, piim, suhkur ja sool. Lisa vispeldamist jätkates ka jahu. Jäta tainas seniks, kuniks aiast kirsse korjad, paisuma. Määri vorm korralikult võiga, vala tainas vormi ning puista peale kirsid. Küpseta 200 kraadi juures pöördõhuga umbes 25 minutit, kuni clafoutis' on pealt helekuldne ning keskelt küps. Veidi võib ta ka võdiseda - kirsid annavad mahla välja ning tainas muutub selle võrra vedelamaks, kuid peaks selle ajaga olema läbi küpsenud. Serveeri soojalt näiteks vaniljejäätisega.


Ole tugev, Prantsusmaa. Jeff Buckley - "Hallelujah".



11.07.16

Mango-kookosekook


Suvelaiskus jõudis lõpuks ka minuni. Köögist vaatab vastu ainult poolik leib ja pakk keefirit, puuviljad on kolinud külmkappi, et nad liiga kiiresti halvaks ei läheks, mikser-kulp-taignakauss on kattumas tolmukihiga. Sest koju liiga tihti ei satu. Kui siis ainult kiirelt riideid vahetama, ja ainult selleks, et jälle jooksu panna. Kõlab nagu tavaline suvi maakodude vahel sõites? Jah, ainult selle vahega, et mul ei ole puhkus. Lihtsalt õu ja elu on plaanid minu eest paika pannud. :) 


Tore ja vahva on küll, aga blogi jääb ju nii unarusse! Nii et kui vähegi võimalust antaks, lükkan ahjule hääled sisse! Kook sai küpsetet võõras köögis, ja (küll mitte minu) puhkuse alguse tähistamiseks. 


Sel korral siis suvine ja päikesekuldne, võõramaa maitsetega. Tundub täpselt vale aeg mangost ja kookosest kooki teha, kui kodumaised marjad ja (lõviosas võõramaised) luuviljad just valmimas on? Ei ole hullu, tasakaal on paigas - nii koogi peale kui ka alla on kilode viisi maasikaid endale sisse aetud, kauem kui Prisma järjekorras vaarikapõõsaste vahel seistud ja kahe suupoolega marju söödud, kirsi-murelikividega nii enda kui ka kõigi sõprade aedade muruplatsid üle külvatud, kohustuslikke arbuusipoolikud ja veel enamuses küll kõhuvalutooreid, aga juba õiget värvi aprikoose unustamata.


Nii et kõik on korras, võib küll ühe koogi teha, kus tooraine tuleb kauge maa konservpurgist. Lisaks on kook veel gluteenivaba ka, kui keski seda taga ajab. Maitseb värskelt, mahlaselt, kergelt, magusalt ja suviselt - täpselt nii nagu ühte vihmasesse +12 kraadisesse Eestimaa suvepäeva sobib. Mango ja kookos - mätš meid in heven, ütlevad nii mõnedki. Nõustun. 



Mango-kookosekook

26-cm vorm

Kaerapõhi:
  • 120 g täistera kaerahelbeid
  • 50 g võid
  • 2 sl suhkrut
  • 2-3 sl külma vett
Täidis:
  • 450 g mangopüreed (näiteks 1 suur East Endi mangokonserv)
  • 400 g kookospiima (mitte light)
  • poole sidruni mahl
  • 4 suurt muna
  • kaunistuseks mangoviile, mustikaid, pohli, šokolaadi

Purusta kaerahelbed blenderis peeneks jahuks, lisa võitükid ja suhkur ning blenderda uuesti läbi. Lisa ka paar supilusikatäit külma vett ning sega kokku taignaks. Suru puru palliks, mässi kilesse ning pane veidikeseks sügavkülma, et tainas taheneks. Suru jahtunud kaerasegu 26-cm küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja, torgi kahvliga auguliseks ning küpseta 200 kraadi juures umbes 15 minutit, kuni põhi on helekuldne ning läbi küpsenud. 


Kui kasutad värsket mangot, siis puhasta ja püreesta see ning aja läbi sõela, et kiud välja saada - muidu jääb kook kiududest "karvane". Sega mangopüreele juurde kookospiim, sidrunimahl ning munad ja blenderda segu ühtlaseks. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ning lase korra koos vormiga umbes 10 cm kõrguselt tagasi lauale kukkuda, et õhumullid täidisest välja saada. (Kui seda mitte teha, tuleb kook õhumullitäpiline, nagu minul.) Küpseta kooki 160 kraadi juures 50 minutit, kuni kook keskelt veel veidi võdiseb, aga on pealt tahenenud. Aseta ahju põhja ka veega täidetud kuumakindel ahjuvorm, et kook saaks niiskemas õhus küpseda. Lase lahtise ahjuuksega jahtuda ning hoia enne serveerimist üleöö külmkapis. Kaunista meelepäraselt, näiteks mango, marjade ning tumeda šokolaadiga.


07.07.16

Vürtsikas porgandi-kookosesupp


Eile tegid kaks mu Tallinnast ära kolivat töökaaslast oma äramineku puhul karriõhtu ja oeh - nii head karrit ma pole tõesti kunagi saanud. Ei Indias, ei Inglismaal, ei Eestis. Armastusega ja oskuslikult tehtud. Igast suutäiest tunda. Ja parajalt vürtsi oli seal ka, hakkasin isegi mõtlema, et peaksin postituse pealkirjast selle "vürtsika" küll ära võtma. 

Karrikooli on nad Inglismaalt saanud ning ka paljud vürtsid olid nad just sealt kaugelt väljamaalt kaasa toodud. Üks iiri, teine inglise juurtega, on nad ju karrit kui Inglismaa rahvustoitu terve elu teadnud-tundnud. ;) Esmapilgul tundus, et ei ole see korraliku karri tegemine midagi nii raske. Aga jah, ühe õhtuga seda "õiget" rooga nende sõnul ei valmista. Kui siis ühe päevaga, aga ainult siis, kui lõunast köögis sitsid. Lihtsam ja stressivabam on aga kastmepõhjad eelmisel õhtul valmis teha, ning õigel õhtul on üle poole tööst juba tehtud! Paljud karrid vajavadki sarnast baaskastet, mida siis vastavalt retseptile edasi arendatakse. 


Üks porgandisupi pilt ka vahele.





Et endal ka meeles oleks, panen kirja, mis meil laual oli: kana madras, paneer (loomulikult ise tehtud) spinatikastmes ehk saag paneer, läätsehautis ehk dahl, seekh kebab veisest, sinna kõrvale veel värsked ise tehtud küüslauguga lameleivad, basmati riis, ise hoidistatud laimi pickle' (sain retsepti, küll teen varsti ise ka!), tšillikaste, mis pani ka karmid mehed nutma, teine pisaravabam, aga siiski korralik tsillikaste, eestlastele karridega mitte harjunud inimestele mõeldes ka maitsestamata jogurt ja veel nipet-näpet. 


Kõik oli i-me-li-ne. Oeh. Minu poenimekirja tulid kõiksugu maitseained-vürtsid lisaks, mõtted peas liiguvad ainult jalfrezi, tikka ja vindaloo radadel ning luban endale pühalikult, et küll harjutan endale ka mõned karrinõksud kätte. Lähiajal. Või noh, enne aasta lõppu ikka.

Seniks aga üks tegelikult-mitte-üldse vürtsikas supike.





Porgandi-kookosesupp

kolmele
  • 500 g porgandit
  • 1 suur sibul
  • 2-3 küünt küüslauku
  • 1 mahe köögiviljapuljongikuubik
  • 4 dl vett
  • 400 g kreemjat kookospiima
  • soola
  • 0,5 tl jahvatatud koriandrit
  • poole pöidla suurune jupp ingverit
  • 1 tl (või oma vürtsimaitse järgi) tšillihelbeid
  • veidi õli praadimiseks

Koori ja riivi jämedalt porgandid. Koori ja viiluta sibul ning purusta küüslauk, kaabi lusikaga ingverijuurelt koor. Prae sibul ja küüslauk poti põhjas õlis kuldseks, lisa kindlasti ka veidi soola, et sibul põhja ei kõrbeks. Lisa riivitud porgand ja riivitud ingver ning kuumuta läbi. Lahusta puljongikuubik vees ning vala potti. Keeda madalal kuumusel kuni porgand on pehme. Võta pott tulelt ning püreesta ühtlaseks. Pane pott tagasi pliidile ning lisa kookospiim ning maitsesta koriandri ja tšilliga. Pane üks kuhjaga supilusikatäis kookospiima kreemjat osa kõrvale, et sellega pärast supp kaunistada. Kuumuta supp keemiseni ning maitsesta vajadusel soolaga. Timmi ka tšilli särts oma maitse järgi paika. Serveerimisel pane kõrvalepandud kookospiim väikesesse kilekotti, lõika nurka auk ning kaunista supikauss kookostriibuga. 


Leonard Cohen - "My Oh My".